“Ma armastasin narri” (J.A.)

“No vaatame siis pealegi,” ütles Zara, ise samal ajal oma parema käe pikkade küüntega kergelt vastu kolme jalaga ümmarguse tammepuust laua paksu plaati trummeldades. Jõuline, mustaks lakitud laud moodustas isevärki kõverpeegeli, millelt  kõik ümbritsev omapäraselt moonutatult tagasi peegeldus.

“Ma armastasin narri” Kaamos

„ Ära torgi. Tule siia.“

Kahisev, roostesena tunduv hääl pani kardinat kohendada püüdva sanitarineiu võpatama. Just hetk tagasi oli ta täiesti kindel, et lamaja, kelle silmi tüdruk madala märtsipäikese eest säästa püüdis magab sügavalt.

„Tule“ Kerge köhatus oli karedust hääles pisut vähendanud. Kõhn, ämblikujalgu meenutavate sõrmedega paberjas käsi viipas üllatavalt jõuliselt voodi kõrval asuva tabureti poole. Tüdruk laskis näppude vahel hoitud kardinaserva lahti. Päikesetriip hakkas seinal kõikuma, justkui ei oleks suutnud otsustada, millisele kohale tõmmata valguse ja varju vahelist joont. Sama kõhklevalt tegi neiu sammud palati sisemusse ja ebalevalt nõjatus kutsutu tooliservale. Lamava vanadaami luised sõrmed haarasid algul tekiäärt, seejärel tabasid voodiservale toetunud tütarlapse rusika. Korraks võpatasid kokkupigistatud sõrmed nii haarajal kui tabatul, seejärel jäid mõlema käed vaikselt ootele.

“Ma armastasin narri” (Keit T.)

„Ära naera narri
narr ajab turja turri
kerib vurrud kerra
ajab naeru nurja.“

-Vanaisa

Ma olin Kuningas ja minu riigis valitses küllus. Kuid kõige selle keskel olin ikka kuradi üksi. Sest ka üksindust oli külluses. Seda, nagu kõike muudki oli igal pool ja jätkus kõikjale. Nii igasse täis kappi, kui ka tunnetest pulbitsevasse hingesoppi. Veinist üleajavasse kuldpeekrisse, mis peegeldas vaid minu üksindusest kroonitud ja uimastatud peanuppu. Tähtedest kirjatud öösse, kus kaugete vilkuvate kalliskivide vahel olid pimedusaastad täis tühjust. Kogu mu lõputu raamatukogu oli neid öid täis. Ja ööd täis raamatukogusid.

Kuni ühel päeval kohtasin Narri. Noh, eks ma olin ju varemgi kohanud narre. Neid oli jätkunud mu kuningriiki lausa külluses. Iga mu alam oli omamoodi narr. Aga too, keda tol päeval kohtasin, oli neist kõige narrim. Ta nimelt mängis kuningat.

“Ma langesin nelikümmend viis korrust” (V.A.)

Minu lugu on lihtne. Võib-olla olen ma lihtsalt vales kohas. Võib-olla ma poleks pidanud siia ronima. Nii kõrgele. Võib-olla pean ma kõiges süüdistama ainult iseennast. Tähendab, mitte kõiges absoluutses mõttes, see oleks suurushullustus, vaid kõiges selles, mis mind puudutab. Aga ometi tundub mulle, et see koht siin on just õige koht, minu koht, ja seda, mis toimub, olen ma õigupoolest alati oodanud. Ehkki mul on palav, suits läheb silma, ja lärm, mida igalt poolt kostab, ka minu seest, võib-olla peamiselt just sealt, tahab mind matta. Aga ma sulgen silmad ja kuulan hetkeks oma südant. Ja vaatan, mis ta mulle ütleb. Mul ei ole enam palju aega.

“Ma langesin 45 korrust” (J.A.)

Igal tööpäeva pealelõunal kondab hunnik pubekaid koolist koju. Mida nad mõtlevad?

* * *

Päike sirab taevas nagu mingi hull prožektor ja lumi krudiseb talla all. Nagu muinasjutus. Ainult et päike paistab. Muinasjuttudes on tavaliselt öö, kui lumi krudiseb ja siis kuskil on mingi hunt või katk või mingi muu jama.

Vähemalt saab valges ikka koju minna, mitte ei pea pimedas luusima, nagu enne jõule.

Nagu me käisime Rassi ja Raineri ja nende A-klassi tsikkidega enne aastavahetust mustakal.