“Ma langesin 45 korrust” (Keit T.)

♦ tragöödia ühes vaatuses ♦

 

Kehatu hääl lavapimedusest:

“Olen alati kartnud kõrgust.”

Jätkab, pärast pausi:

“Ma astusin välja arstikabineti uksest.”

Heliefektid: ukse sulgumise hääl, algab kella tiksumine.

Hääl jätkab:

“Ma astusin välja Madisoni Avenüü pilvelõhkuja aknast, 50 korruselt.”

Lava tagaseinas süttib suur hele ekraan. Sel on pilt New York’i tänavale ülaltvaates, videoinstallatsioon, mis imiteerib aegluubis objekti kukkumist, nii et tänav muudkui läheneb. Keset lava, ekraani ees, seljaga publiku poole, seisab tumeda siluetina noormees, jätkates monoloogi:

“See oli sombune aprillipäev, tihke sudu oli tõusnud New Yorgi kohale.

Mina olin linna kohal.

Olin siis 25-aastane. Ja langesin. Ootamatult.

Langesin käed ja jalad laiali, pilk suunatud allapoole, nagu langevarjuritel, kuid ainuke mulle kuuluv vari oli tol hetkel vaid mu enda tume teisik, mis lähenes sedamööda, mida ligemale jõudis tolmune kõnnitee.

Ma ei mõtelnud siis midagi. Ma ei karjunud ega nutnud – see oli tumm hetk.

Öeldakse, et sellisel hetkel jookseb elu filmina silme eest läbi.

Nojah, paistab, et minu puhul hoiti seda filmi kokku. Pea oli täiesti tühi. Ja ajapikku täitis selle hoopis see, mis võinuks olla. Arusaam, et mind on röövitud. Kõik kaadrid, mille magamatusest punaste silmadega ja kolmepäevase habemega Suur Montaažitegija otsustas oma suva järgi ära lõigata, lennutades need hoolimatult oma kohvi-, kemikaalide- ja higi järgi haisva punkri prügikasti.

Otsustati teha vaid lühifilm, kõik oli juba kooskõlastatud ja seejuures polnud keegi küsinud minu arvamust.”

Jätkates, pärast pausi:

“Mu kukkumine peatus kuskil viienda korruse kandis.”

Videoinstallatsioonil langemine lõppeb, jääb üksainus liikumatu kaader tänavale. Kella tiksumise hääl lakkab. Selle asemel algavad tavalised summutatud tänavahääled: liiklus, inimeste sammud, kõne, koera haukumine, tuvide kudrutamine jne. Noormees, pöördudes näoga publiku poole, samas süttib talle suunatud prožektor (mis jääb kogu näidendi jooksul suunatuks temale – ka liikumisel – kui pole märgitud teisiti):

“Ripun seal nähtamatu niidi otsas nagu ämblik, või pigem kui kärbes, kes ootamatult võrku püütud. Arusaamatuses. Sama äkitselt, kui astusin tühjusesse, on mul nüüd aega, ainult et ma ei tea kui palju. Ta ütles – maksimaalselt viis aastat. Või vähem. Võimalik, et ka rohkem.

Olen kinni jäänud igavikku, mis võib iga minut lõppeda.”

Kõndides laval paremale:

“Tundub, et peaksin kellelegi helistama. Kellelegi teatama. Aga ma ei taha lõhkuda end ümbritsevat vaikust. Niimoodi see peaaegu polegi päris. Kui ma vaatan, kuidas inimesed minust tänaval mööduvad – rahulikult, süütult – siis tundub, et seda polegi. Mõni neist koguni naeratab, kui märkab mind teda jälgivat. Halli habemega must mees kergitab oma viltkaabut, peatub hetkeks, et öelda valgete hambapärlite särades: „Nice day, isn’t it?“ ja astub vastust ootamata edasi.

Kui möödun 23nda tänava ja Mad. Avenüü nurgal risti ja plakatiga seisvast, väsimatult hoiatusi hõikuvast viimsepäevakuulutajast, tahaksin talle kangesti öelda, et see on juba käes. Apokalüpsis on kohal, võid koju puhkama minna, vana. See on juba siin, ainult keegi peale minu ei tea sellest midagi.”

Teine, ettekandja riietuses noormees, toob hämaruses vasakul lavale ühe tooli ja laua, paki sigarette, välgumihkli ja tuhatoosi ning lahkub. Tänavahääled muutuvad vaiksemaks kuni lakkavad. Noormees, seisatades:

” Nii ja mis nüüd? Kuhu ma lähen? Mida ma teen?

Tundub, nagu peaksin lõpetama nüüd kõik mõttetud tegevused ja keskenduma sellele, mis tõeliselt tähtis. Jah, kui aega napib, peab tegema just nii. Kuid, …mida rohkem ma püüan selles selgust luua, seda segasemaks see küsimus läheb. Miski ei tundu enam see KÕIGE tähtsam. Paistab, et mu elu koosnebki vaid pisiasjadest ja tähtsuse annab tegevusele vaid see, mida teised inimesed sellest arvavad, õigemini, kelleks nad mind läbi selle tegevuse peavad. Mis väärtuse või positsiooni see mulle nende seas annab. Ma ütlen: „Olen endaga rahul“ ja tegelikult vaatan end kõrvalt, läbi teise inimese silme.

Aga mida on mul praegu peale hakata positsiooniga, teiste kujutlusega?

Ei. See ei tähenda enam mitte kui midagi. Ja eneselegi üllatuseks leian, et kõik mu igapäevased tegevused on vaid asenduseks Suurele Seiklusele, mis mulle keelatud. Ma olen elanud kogu aeg vaid libaelu, vanglas, mille ületamatuteks müürideks ühiskondlikud reeglid ja normid. Need, mis peaksid olema justkui mulle kasulikud, kuid tegelikult vormivad mu elu kõigi teiste inimeste eludega sarnaseks keskpärasuseks.”

Noormees, kõndides aeglaselt vasakule, kuni lauani:

“Tundub, nagu mu unistused oleks vaid filmides ja raamatutes, neist iialgi välja pääsemata.

Aga kas needki on MINU unistused? Või pigem midagi kättesaamatut, mida just selle kättesaamatuse pärast arvatakse tahtvat? Ühiskondlikud ideaalid, millele ma, kui selle sama ühiskonna rakuke, allun, kuid millel pole mu oletatava individuaalusega midagi pistmist? Olen lihtsalt üks omaenese tahteta, varakult kolletuv leht puult, mis kannab tuhandeid samasuguseid, asudes silmapiirini laiuvas laanes…

Lähen Carveli jäätisekohvikusse ja ostan endale hiiglasuure plombiiri kõikvõimalike lisanditega.”

Istub toolile. Ja varasem ettekandja toob talle suure jäätise. Noormees vaatab seda ja pead ära pöörates:

“Ainult, et …isu pole.”

Noormees tõuseb järsult lauast ja jalutab siis aeglaselt lonkides, käed taskus, jälle paremale. Hämaruses viib„ettekandja“ jäätise ära, muud asjad jäävad paigale. Paremal astub lavale üleni mustas noormees, valge kolbanäoga mask ees, enda ees, näo kõrgusel tühja pildiraami hoides. Noormees jalutab tema juurde ja jääb läbi raami kolbanägu vaatama. Jätkab:

“Vaatasin end täna kaua peeglist. Naljakas. Midagi poleks nagu muutunud. Kõik on nagu ennegi. Ehk vaid mingi väsimus silmis, või siis tüdimus, aga muidu on kõik sama. Üritan oma näojooni meelde jätta. Aga kui kaua üksisilmi, ilma silmi pilgutamata peeglisse põrnitseda, siis hakkab mu kujutis hajuma, muutudes halliks häguks, millest tekib teisi nägusid, moondunuid palgeid, mehi ja naisi, noori ja vanu, kaunitare-koletisi. Kas see nägu, mis mulle klaasjalt pinnalt vastu vaatab, on üldse minu oma? Ja kui mitte, siis kes võiks näha minu nägu? Järsku tundub mulle äärmiselt tähtis, et keegi seda näeks. Ära tunneks. Ja siis ütleks mullegi, mida ta näeb.”

Ära pöördudes: “…Ma pean helistama.”

Kolbanäo ja raamiga tüüp kaob paremale. Noormees jalutab lava keskele, otsides pükste taskust mobiili, valib numbri ja paneb kõrva äärde. Heliefektid: telefoni kutsuv toon, siis äkki kinnine, kuni katkeb. Noormees, kes on seljaga publike poole, mobiili sulgedes ja taskusse pannes, osutab videoinstallatsioonile tänavast:

“Seal nad nüüd seisavad, nõutud, hirmunud ja uudishimulikud. Nad kõik tahavad näha, kuidas ma seda võtan, mis NÄGU olen. Tahavad mind lohutada ja haletseda. See ei ole see, mida ma vajan. Ei, üldse mitte. Ma ei taha enam näitemängu, õukonna etiketti, viisakusnorme. Tahan tõde, olgu see pealegi matslik, barbaarne, verine.

Kuid selle asemel, et võtta maske eest, lisavad nad veel ühe.

Nad ei ole enam mu omad, nad on muutunud võõraks, Teisteks. Neil kõigil on ühesugused anonüümsed näod. Nad on teisel pool, seal kaugel all. Mul ei ole nendega enam midagi ühist. Nende jutud on kerged, minu omad aga rasked, kantud gravitatsioonist, mis võib iga hetk näidata võimu mu üle. Nad tunnetavad seda raskust, teades, et see on ka nende oma, kuid ei taha sellest midagi teada. Ma olen neile kohustus, koorem, ma rõhun. Iga mu sõna on meeldetuletus, ükskõik millest ma ka ei räägiks…

Ja loomulikult olen ma neile kade. Ma tahaksin, nagu nemad minna, sulgeda enda järel ukse ja ohata kergendatult, tundes end elusamana kui varem. Ka mina võin ju lahkuda toast, korterist, isegi sellelt tänavalt ja linnast, istuda lennukile, bussile või rongile ja sõita kuhu iganes, kuid erinevalt neist, pole mul enam kuhugi minna.”

Prožektorivalgus läheb hämaramaks, kuni kustub täiesti. Paistab jälle vaid noormehe siluett heleda ekraani taustal. Kostab kiirabi või politsei sireen. Installatsioonilt tulevas valguses astub kellegi tume kogu paremalt noormehe juurde, paneb talle korra käe õlale ja astub siis edasi ekraani poole. Korraks läheb täiesti pimedaks ja kui prožektor uuesti süttib on noormees laval üksi, näoga publiku poole, käed näo ees, mille võtab ära kui rääkima hakkab:

“Uskumatu. Ma ei või seda uskuda. Me alles eile kohtusime.”

Liigub vasakule, laua juurde, ja võttes pakist sigareti, süütab selle kohmakalt, käte värinal. Jätkab:

“Avarii, 5ndal Avenüül. Ta rääkis mobiiltelefoniga, läks üle tee kohviku poole, kus ootasid paar me ühist tuttavat. Tõstis pilgu, naeratas, lehvitas veel neile ja … Hüvasti. Hüvasti. Hüvasti.

Kohutav. Või siiski mitte? See olevat käinud kiiresti. Ehk polnud see isegi väga valus. Hetk… ja kogu lugu. Mulle meenub nüüd üks aastatetagune vaidlus temaga. Tänase sündmuse valguses paistab, et lausa saatuslik. Mäletan, et väitsin, et kõige hullem oleks minna une pealt, tegelikult toimuvast teadlikuks saamata, jäädes niimoodi võib-olla kinni igavesse unenäkku, košmaari. Või siis toimuks asi läbi õnnetuse, nii kiiresti, et isegi ei mõistaks mis juhtus, seega poleks aega järele mõelda, otsi kokku tõmmata. Kas tõesti mina olin too, kes rääkis suure suuga, kuidas see on üks suurimaid sündmusi inimese elus, ilmselt isegi teravaim elamus, sünni kõrval mida enam ei mäleta, nii et seda mitte märgata oleks suur kaotus….

Nüüd võiks öelda, et sain tõesti kõik, mis tahtsin. Missugune iroonia. Palun luba oma sõnad tagasi võtta ja täna temaga kohad vahetada.

Ei, tegelikult, ma ei tahaks talle seda. Mitte kellelegi ei sooviks ma sellist „pikaleveninud“ järelemõtlemist.”

Istub toolile. Suitsetavale noormehele suunatud prožektorivalgus hämardub, kuni kustub täiesti, samas kui aeglaselt muutub ekraanil olev pilt päevasest tänavast õhtuseks, majade akendes on näha süttivaid tulesid.

“See tuleb just õhtuti, laskmata uinuda. Need mõtted. Miks? Miks mina? Miks MINA? Jah, nii võibki küsima jääda, enesehaletsusse uppudes. Samas – miks mitte mina? Kes siis veel? Ja tegelikult ei pääse ju keegi, samas kui paljudel läheb veel viletsamini kui mul. Oi, oi, kui palju viletsamini. Igal hetkel, igal sekundil, just praegu. Nad nutavad, karjuvad ema appi, ahmivad õhku. Või hoides hambad ristis, pigistavad huuled kokku. Seda siiski ehk mitte – siis ei hoita end tagasi. Nad lihtsalt oigavad, paludes iga oma hingetõmbega, et see kõik oleks juba läbi. Ükskõik mismoodi. Aga keda nad paluvad?

Mul poleks igatahes kedagi paluda. Ma pole iialgi jumalasse uskunud, ainult endasse. Seda mõistan ma eriti selgelt just nüüd. Kõik mis ma kunagi võisin sellest mõelda, oli vaid magus enesepettus, mäng, väike filosoofiline arutelu. Ma võisin seda endale lubada, sest siis polnud mul jumalat reaalselt tarvis. Nüüd, kus oleks vaja, et sünniks ime, ma tean, et seda ei juhtu. Jah, ma olen seda kuskil sisimas kogu aeg teadnud. Jumal – see oli vaid järjekordne vabandus, selleks et mitte küsida küsimusi, millele pole vastust.

Kunagi ma arvasin, et elu on selleks, et lahendada mõistatusi. Olin kindel, et on vaid aastate või siis halvemal juhul aastakümnete küsimus, mil lahendatakse kosmose müsteerium, teatakse kõike meie planeedist, õpitakse tundma inimekeha kõige varjatumaid saladusi. Oli mõeldamatu, et ma neid iial teada ei saa.

Nüüd tean, et seda ei juhtu. Lähen siit ära samasuguses arusaamatuses, kui siia tulles. Isegi seda ei tea, miks tulin ja miks lähen. Vaid küsimused, mis muutuvad aina keerukamaks sünnitades uusi ning millele pole ühtki lõplikku vastust. Jah, ma arvan, et sellest mul ongi kõige rohkem kahju. Sellega ma ei suuda leppida. Teadmatusega. Mõttetusega, mis muudab mu eksistentsi eksituseks. Ja murendab mu vaimu juba enne, kui keha laguneb.

Saan olla vaid tee ja mitte iialgi sihtpunkt.

Olen vaid kukkumine, pidev langemine.

Ma võin kõndida tänavatel, aga kõigele, mida ma näen, on löödud juba kaduvuse pitser. Ma näen lapsi emadel käest kinni hoidmas ja kuhugi minemas. Võib-olla mitte koju, vaid hoopis surnuaeda? Ma näen portfellidega mehi, noori ja vanu, kuhugi kiirustamas. Ehk mitte metroosse, vaid matusebüroosse? Ma näen kerjuseid tänavanurkadel, kes võib-olla seda ööd üle ei ela. Mööda teed roomavat valget limusiini, mis peidab oma tumedate akende taga kedagi kuulsat ja rikast, keda ootab juba temaga võrdväärselt kuulsa firmamärgiga jaki taskus, väikeses hõbedases karbis, üledoos. Täna? Homme? Ülehomme?”

Noormees, tõustes ja lava keskele kõndides:

“Kas ma peaksin selle lõpetama? Kuidas peaksin selle lõpetama?”

Viskab sigareti maha ja kustustab selle jalaga. Kostab jälle nõrku linnahääli, mis lähevad üha tugevamaks. Videoinstallatsioonil hakkab kõrgus tänavast uuesti aeglaselt vähenema. Noormees, lavalt minema, paremale, kõndides:

“…Küll see lõppeb minutagi.”

Videoinstallatsioonil seni liikumatu tänavapilt hakkab elama – autod sõidavad, inimesed voorivad mööda tänavat. Pilt jõuab varsti samale tasemele kõnniteel seisva inimese kõrgusega ja seejärel sellel tasandil peatudes, hakkab liikuma mööda kõnniteed, möödudes inimestest, poodidest, kohvikutest jne. Linnahääletga seguneb „Zemfira – 1000 let (instr.)“ . Ja niimoodi näidatakse liikumist mööda Manhattanit ca 3-4 min.

EESRIIE