“Ma armastasin narri” (Keit T.)

„Ära naera narri
narr ajab turja turri
kerib vurrud kerra
ajab naeru nurja.“

-Vanaisa

Ma olin Kuningas ja minu riigis valitses küllus. Kuid kõige selle keskel olin ikka kuradi üksi. Sest ka üksindust oli külluses. Seda, nagu kõike muudki oli igal pool ja jätkus kõikjale. Nii igasse täis kappi, kui ka tunnetest pulbitsevasse hingesoppi. Veinist üleajavasse kuldpeekrisse, mis peegeldas vaid minu üksindusest kroonitud ja uimastatud peanuppu. Tähtedest kirjatud öösse, kus kaugete vilkuvate kalliskivide vahel olid pimedusaastad täis tühjust. Kogu mu lõputu raamatukogu oli neid öid täis. Ja ööd täis raamatukogusid.

Kuni ühel päeval kohtasin Narri. Noh, eks ma olin ju varemgi kohanud narre. Neid oli jätkunud mu kuningriiki lausa külluses. Iga mu alam oli omamoodi narr. Aga too, keda tol päeval kohtasin, oli neist kõige narrim. Ta nimelt mängis kuningat.

Esiteks ei teinud ta mind märkamagi. Ei seisusekohast kummardust ega alandlikku pilku noolimas mu soove. Ta teeskles, et on täiesti enesesse süüvinud. Pidin mitu korda pahaselt köhatama, enne kui ta tegi taipama, et minu trooni ees edasi-tagasi ringi patseerib. Ja siis, mind justkui esmakordselt tähele pannes, pistis ta kuljuste tilisedes ootamatult lõugama. Ikka et „kuidas sa julged mind mu mõtiskluses segada!“ ja „roni mu troonilt alla, häbematu!“ ja nõnda edasi. Ähvardas mul isegi lasta pea maha võtta. Või siis lasta maha pea. Pooleldi jahmunud, pooleldi omaette habemesse muiates, vabastasingi talle trooni. Olin taibanud, et tegu hullumeelsega, kellega pole mõtet vaielda. Vaene narr nähtavasti ei mõistnud üldse, kellega tal tegemist. Seega võtsin teda kui ajutist meelelahutust.
End troonile seadnud, nägi ta aga välja sama tõre kui ennegi. Ta silus vurre ja vaatas mind ülima halvakspanuga. „Noh, mis sa passid seal, turakas, tee midagi naljakat või lollakat. Küllap viimane tuleb sul paremini välja, sest ega su näost just arukust paista. Aga ehk parema puudumisel lõbustab mind seegi…“ No sellise ebaviisakuse peale vajus mul lausa suu lahti.
„Näed! Ongi juba lollim nägu. Kuid ikka veel naerma ei aja. Proovi, aga proovi!“ jätkas tige Narr troonil laiutades ja mu veini mekutades. See hakkas talle silmnähtavalt maitsema. Sel ajal kui ma kivisambana tema ees seisin ja mõtlesin mida vennikesega ette võtta, pani ta pool mu kuninglikku ja külluslikku veinikeldrit ühe hiiglasuure sõõmuga hakkama. Ka sellest ta tuju ei paranenud. Nüüd oli ta lihtsalt tige ja purjus. Ning paistis, et Bacchus vabastas ta enesevalitsuse viimsetestki piiridest.
„Oh, teid, hädiseid narre!“ kirus ta pehmel keelel“ Terve kuningriik on teid täis, kuid kasu pole teist miskit. Muudkui tahate mult saada ja saada. Tänage jumalat, et mu küllusel pole otsa ega äärt. Ja et ma nii suuremeelne olen, et teie veidrusi ja tobedaid narrusi kannatan. Ooo, oleksite te vaid kui mina. Te võiksite elada nagu kuningad – külluslikult. Võiksite kõigile tabureti-meestele oma troonilt pähe sülitada. Aga ei, võim pole teie jaoks, lollpead.“
Ta aeles mu trooni palistaval lõvinahal, loksutades veini igale poole.
„Ja mis see mind siis nüüd torgib?“ sirutas ta käe oma tagumendi alla, et õngitseda sealt välja köite mu öisest lugemisvarast, millele ta ennist ettevaatamatult peale oli istunud.
„Aaaaa…mmmm,“ mõmises Narr rahulolevalt „vot see mulle juba meeldib.“ „Siin,“ koputas ta vastu raamatu nahkset, külluslikult kaunistatud kaant „on tõeline tarkus. Ei midagi võrreldavat teie armetute eludega, igapäevase seosetu saginaga.“
Tahtsin juba öelda, et selles on tal tõesti õigus, kuid mind ära kuulamata, lausa käskiva käeliigutusega vaikima sundides, jätkas ta põlastavalt: „Aga kas teie sest midagi taipate?! Loomulikult mitte! Kuidas te saaksitegi. Neist mõtetest saab aru vaid kroonitud pea. Olen veendunud, et see on kaasasündinud anne, nagu õilis verigi, mis mu soontes voolab!“
No kurat, või temal õilis veri! Mõlgutasin mõttes selle ninaka pärdiku mõrvamisplaane. Asi oli juba kaugel meelelahutusest. Mu meel oli tihke ja sünge nagu äikest täis tormipilv. Olin valmis kärgatama, nii et too narr troonilt uperkuuti alla lendab.
Kuid siis äkki Narr taltus, justkui tõmbus endasse, kerides vurrud kerra. Hooletu liigutusega lasi ta raamatul põrandale langeda, nagu poleks see teda kunagi huvitanudki. Hajameelselt libises ta pilk üle minu ja kogu mu seljataga seisva õukonna ning nagu kedagi märkamata, küsis siis kurblikult ja justkui vaid eneselt: „Kus kõik on?“
Ta on ikka täitsa hull, mõtlesin ma leebudes. Kuidas saab üldse niisuguse haige inimese peale vihastada? Olukord tundus jabur, nii et hakkasin närviliselt itsitama. Pöördusin oma seljataga seisva ülemnõuniku poole, diskreetselt vihjamaks, et keegi võiks nüüd selle vaimuhaige mu troonilt ära koristada, kuid mu jahmatuseks polnud seal hingelistki. Nii kaugele kui silm seletas, läikis vaid poonitud parkett ja kõrged gooti stiilis aknad heitsid kummituslikku kuuvalgust läbi üksteisesse avanevate tühjade saalide.

Põgenesin lossist tulistvalu ja tagasi vaatamata. Rändasin seejärel kaua mööda mustavaid metsi, mügaraid mägesid ja liibuvaid lauskmaid. Seilasin ookrivärvi ookeanidel ja purjetasin õõtsuvate kaamelite turjel üle kuumade kõrbete. Kui kord jälle kuningalossi manu juhtusin, nägin, et Kuningas oli juba vana mees, kelle hall habe ulatus maani, suubudes põrandat katvasse sama halli, inimjälgedeta tolmu. Ta varjurikkas näos oli külluslikult kortse, mis peitsid aastatega kogunenud kibedust, mida oli rohkem kui palju. Ja ma ei suutnud ära imestada, kuidas olin võinud seda meest kunagi armastada.

04.02.2010