“Teisiti ma ei oska” (Keit T.)

 

Malle ärkas tuttava piipitamise peale. Ta kobas pimedas kella järele ja vajutas selle vaikima. 5:30 helendasid neoonnumbrid toa tumeduses. Veiko ta kõrval keeras urhatades teist külge. Keeras teist külge ja keeras Mallelt teki pealt ära, nagu ikka. See oli nende igaöine võitlus, juba 20 aastat. Aga hommikuti ei vaevunud naine seda loomulikult enam tagasi sikutama – ta ajas end ohates voodis istuli, sirutas trullakad sääred üle voodiääre ja siis otsides varvastega susse ja need leidnud, hakkas pimedas kobama hommikumantli järele. Varsti tatsas ta juba pimedas korteris mälu järgi orienteerudes köögi poole.

Kui kõlekollane lambivalgus ujutas selle pisikese, hädasti remonti vajava ruumi üle, pilgutas Malle uimaselt ja pimestatult mõned korrad oma paistes silmalauge, tuikus siis veekeetjani ja lülitas selle sisse. Samal hetkel märkas ta, et ta lillaka luitunud hommikumantli käis narmendab. Kui vana see riideese õieti oligi? Üle kümne aasta kindlasti – Mallele meenus, et kui ta Siimu sai, oli see tal juba olemas. Ta rapsas mõned ripnevad niidid järsu liigutusega ära ja torkas hajameelselt hommikumantli taskusse. Ja hakkas siis autopiloodil oma mehele võileibu valmistama.

* * *

Läbi Krisi unenägude kostis ebameeldivat pirinat, mis kasvas aegamisi valjemaks möirgamiseks. „Ära tee sääsest elevanti,“ ütles ta Karlile parajasti unes. Karl liigutas vaid tummalt huuli. Lärm summutas ta sõnad. Ja siis Kris ärkas, kuid müra sellest ei lakanud.

„Oh, kurat!“ oigas Kris ja surus näo patja, üritades tekki üle pea vedada. Ja siis ta taipaski, et pole üksi.

„Mis see on?“ küsis unine ja võõras hääl ta selja tagant.

„Naabrid teevad remonti.“ Kris kõõritas seljataha voodisse, kust vaatas talle vastu kahekümnendates aastates blond ja sinisilmne noormees, kes parajasti end kassiliku nõtkusega ringutas. Poiss naeratas talle säravalt nagu päike, mis ribikardinate vahelt magamistuppa tungis.

„Hommikust.“

„Hommikust,“ vastas Kris segaselt, ikka veel üle õla teist põrnitsedes. Ta pea lõhkus valutada ja kõrvulukustav müra ei teinud üldse asja paremaks. Ning nüüd siis SEE.

Blondi noormehe naeratus kustus aegamisi: „Sa ikka mäletad kes ma olen?“

Kris hakkas parajasti vastama, kui ta pilk libises üle poisi näo, peatudes voodi kõrval kummutil asuval raadiokellal. 10:30 näitas too.

Kris oli hetkega ärkvel.

„Pole tähtis,“ ta tõusis ettevaatlikult voodist, katsudes saavutada selles ootamatult kõikuma löönud reaalsuses mingit sorti tasakaalu. „Teeme nüüd nii, et ma lähen dušši alla ja kui ma sealt umbes 10 minuti pärast tagasi tulen, siis pole sind enam siin. Kes iganes sa ka ei oleks.“

Kui ta enda järel vannitoa ukse lukustas, oli tal veel silme ees teise jahmunud nägu. Kris oleks tahtnud vanduda, kuid isegi selleks polnud enam aega. Kuum vesi pahises talle näkku.

* * *

Kui Veiko oli läinud, hakkas Malle lastele putru keetma, samal ajal üritades endale meiki teha. Vannitoa poolt kostis karjumist, aga Mallel polnud ei aega ega tahtmist vaatama minna, kumb poiss teisele seekord liiga teeb.

„Lõpetage see kisa! Ja peske ennast juba ära!“ Röögatas ta sinnapoole, samal ajal hooletult peitekreemi põskedele hõõrudes. Ta nägi küll, et kreem ei tahtnud hästi katta ja nahk jäi mõnest kohast laiguline, kuid tal ei olnud aega ka selle üle pikalt juurelda. Juba kandis ta pintsliga värvi oma punetavatele laugudele. Seejuures silmitses ta vastikusega kortse silmade ümber, mis aastatega aina sügavamaks olid muutunud ja muudkui paljunenud, moodustades nüüdseks tema kunagi nii ilusate silmade ümber vanaduse ämblikuvõrgu. Ka oli ta juba peeglit kätte võttes märganud, et tema laia nägu ümbritsevad juuksed olid vastikult rasvased, lausa sorakad. Oleks pidanud eile pesema, oli ta siis mõelnud. Kuid eelmisel päeval pärast kahteteist töötundi, oli ta õhtul olnud nii väsinud, et peale õhtuseid uudiseid jõudis end enne vaevalt voodisse vedada, kui juba sügavalt magas. Mis siis veel peapesust rääkida. Nüüd tõmbas ta oma õlgadeni brünetid salgud kärsitult kummipaelaga hobusesabasse ja üritas juuste poole rohkem mitte vaadata. Tusaselt segas ta putru.

Kui poisid tulid pesemast, oli väiksemal, Otil, nutuvõru suu ümber ja poeg proovis püüda ema pilku, kuid too ignoreeris teda, tõstes tuimalt valminud putru taldrikutesse ja kruusid kapist lauale.

„Moos ja piim on külmkapis. Võtke ise.“ ütles Malle mokaotsast ja siis läks magamistuppa riietuma. Kuid enne astumist hämarasse esikusse, jõudis ta veel näha, kuidas Siim oma väikevenda nõudekuivatusresti pealt haaratud kahvliga õlga torkas. Malle tõmbas magamistoa ukse enda järel vihase mürtsuga kinni, et mitte kuulda järgnevat hädakisa.

* * *

Kris avas ettevaatlikult vannitoa ukse. Korteris oli küll kõik vaikne, aga ta polnud läbi veesolina kuulnud ka välisukse sulgemist. Vannilina puusadel, astus ta pehmelt üle nii inimtühja, kuid samuti mööblitühja, vaid viimast moodi järgivaid minimalistlikke disainielemente sisaldava elutoa ja kiikas samas stiilis sisustatud magamistuppa. Peegelustega seinakapilt vaatas talle vastu vaid ta oma kujutis – laiaõlgne kuid keskmist kasvu ja paraku ka täiesti keskmise väljanägemisega tumedapäine noormees – rohkem polnud seal kedagi. Ega köögiski, kust ta järgnevalt oma pohmakarohu jaoks vett võttis. Noormees Kesiganes oli läinud ja Kris võis kergemalt hingata. Tegelikult oli ta isegi üllatunud, et see nii lihtsalt, ilma suuremate stseenideta läks – ta oli olnud valmis isegi füüsilist jõudu rakendama, et võõrast välja tõsta – ja oli nüüd seetõttu pingelangusest peaaegu oimetu. Kuid varsti ta kogus end ja ruttas magamistuppa, kus hakkas kiiruga hilpe põrandalt kokku korjama ja sellega ühele poole saanud, voodipesu uue vastu vahetama.

Hetkeks, kui kostsid kolm kumedat haamrilööki, mille kaja majas ringeldes tabas ootamatu ägedusega Krisi veel valutavat pead, jõudis too parajasti voodile viimast lihvi andes ja tekki siludes vaid mõelda „Saatuse koputus“, kui kuskilt lähedalt, elutoa poolt, kostis köhatus.

Magamistuppa viivas ukseavas seisis Karl. Tugevalt päevitunud, šikk, nagu ikka, ehk vaid veidi lennust räsitud, väiksem reisikohver näpu otsas, teine, suurem ja ratastega, paismas ta seljatagant elutoast, diivani kõrvalt.

„Kas sa tead ka, et välisuks oli lahti?“ Karlil näos ei olnud mingit emotsiooni, kuid Kris juba teadis selle mehe hämmastavat enesevalitsust, nii et see ei tähendanud midagi. „Ja mitte ainult lukust lahti, vaid ka irvakil…“ Karl poetas käes olnud kohvri põrandale.

Mehed takseerisid teineteist. Kris ei suutnud Karli ilmest midagi välja lugeda, ei süüdistust ega isegi küsimust. Vanem mees vaatas teda rahulikult, justkui olles unustanud oma pilgu Krisile ja mõeldes samas hoopis millestki muust. Kris teadis, et oli paras aeg kiiresti lobisema hakata, küsida tavapäraseid küsimusi lennu kohta, pärida, kuidas puhkus läks, kuid ei saanud sõna suust. Ta mõtles tuhandet asja korraga, piieldes altkulmu toda pikka ja sihvakat kogu, kes hajameelselt ja lohaka elegantsiga uksepiidale nõjatus. Ta märkas, et Karli lips oli ilmselt tema naise valitud, sest mees ise eelistas tumedamaid toone. Ta vaatas mehe lühikesi, muidu pedantlikult hoolikalt kammitud, kuid seekord reisist veidi sassis ja viimastel aastatel meelekohtadelt juba hallinevaid šatääne juukseid. Ta nägi kortse beežidel ülikonnapükstel ja pintsakul mitmetunnisest istumisest lennuki pehmel, aga pikapaela ikkagi ebamugavaks muutuval istmel. Ta vaatas seda meest, nagu vaataks ta teda esimest korda, kuid tegelikult ainult selleks, et mitte lasta pilgul paanikas mööda tuba ringi vilada, otsimaks midagi, mis võiks reeta eelmist ööd.

„Sa saabusid kuidagi vara, ootasin sind alles õhtuks.“ suutis Kris lõpuks endast välja pigistada, kuid leidis ka kohe, et oleks võinud midagi muud öelda.

„Nojah, otsustasin tulla varasema lennuga.“

Krisi peast vilksas läbi küsimus, kas oli see varasem saabumine ehk kuidagi seotud Lilianiga  – olid nad tülli läinud? – kui Karl juba jätkas:„ Aga ausalt öelda olen ma samuti veidi üllatunud. Eriti kuna uks oli niimoodi lahti.“ Ta naeratas põgusalt, elutuppa tagasi pöördudes. „Olin valmis juba murdvargaga võitlema…“

Kris järgnes talle, heites samas kiire pilgu seljataha. Magamistoaga tundus korras olevat, midagi kahtlustäratavat kuskil ei vedelenud. Nüüd jäi veel elutuba üle kontrollida. Justkui muuseas jalutas ta läbi toa, lastes pilgul üle mööbli ja põranda libiseda, samal ajal kui Karl diivanil oma suurt kohvrit avas. Klaase polnud, pudelit ka mitte. Niisiis polnud nad siin enam joonud. Kõik oli omal kohal ja midagi üleliigset ei paistnud.

„Sa täna tööl ei peagi olema?“ küsis Karl oma päevasärke diivanile tõstes justkui muuseas.

* * *

„Ema, ma ei leia teist botast!“ vingus Siim lastetoast.

„Vaata esikusse, kingakappi!“ karjus Malle, ajades Otile parajasti koridoris kombekat selga. Väike poiss väänles ja siples nagu põrguline. „Ma ei tahaaa lasteaeda minna! Ma ei tahaaa!“ kiunus ta, nägu endal nutust juba punane ja tatinire ninast üle huulte venimas. See tsirkus oli tema peaaegu igahommikune traditsioon. Siim vupsas neist mööda ja et peagi pidulikult teatada: „Ei ole kingakapis. Ilma botasteta ma ei saa kehkasse minna!“. Mallele oli asi kohe selge. „Otsi botas üles, või muidu lähed sinna kasvõi sussidega!“ Siim löntsis tast grimasse tehes mööda ja varsti oli imekombel ka peitupugenud botas leitud. Umbes kümne minuti pärast võis Malle endaga enam-vähem rahul olla, kui Siim oli kooli kupatatud ja ta ise jalgu järel vedavat Otti läbi jaheda novembrihommiku lasteaja poole tiris. Ta oli veel graafikus.

* * *

Kris tormas mööda hilissügiseselt kõledaid vanalinna tänavaid, trügides uimerdavate turistide vahelt läbi, olles seks hetkeks – ta heitis pilgu närviliselt käekellale – tööle täpselt kaks tundi ja kakskümmend minutit hiljaks jäänud. Kris oleks hea meelega üldse minemata jätnud, aga natuke hilja oli helistada, et haiget simuleerida. Nüüd pidi lihtsalt võimalikult kiiresti kohale jõudma ja siis endale haleda näoga terve pangetäie tuhka pähe raputama. Blue monday jne.

Karliga oli ta enne kodust väljajooksmist saanud suhelda vaid niipalju, et magamistoas kiirtempos riietudes hõiganud oma sissemagamisest ja kuulnud veel enne välisukse enda taga kinnilangemist Karli lubadust talle pärastlõunal helistada ja siis oli ta mitut trepiastet korraga võttes kapanud juba tänavale, kust töökohani õnneks vaid viieteist minuti tee.

Kuid see viisteist minutit oli siiski piisavat pikk aeg, et mõelda õudusvärinaga kogu hommikupooliku hullumeelse segaduse peale ja ka eelmisele õhtule, millest, nagu oli juba ärgates selgeks saanud, ta mitte sittagi ei mäletanud. Klubi? Jah. Joogid? Jah. Ilmselt. Blondid noormehed – õigemini üks kindel blond noormees? EI. Udu. Hämarus. Suisa öö. Mälu asemel. Auk.

Igatahes oli see olnud andestamatu lollus. Vähemalt üks inimene oleks selles temaga nõustunud, oli Kris kindel. Ja kaks, kui teine vaid teadnuks.

* * *

„Te hilinesite.“ märkis restoranijuhataja napilt oma punase huulekriipsu vahelt, mõõtes enda ees seisvat töntsakat naist kunstripsmete poolt looritatud külmade kalasilmadega. Ta oli Mallest ilmselt oma viis aastat noorem, kuid kandes paksude raamidega prille, juukseid kuklas rangelt krunnis ja seljas soliidset hea lõikega kostüümi, ei lasknud need tal noorusest hoolimata plikalikult mõjuda. Oli kohe aru saada, kes on siin ülemus. Ja Malle lõigi pilgu maha: „Ma väga vabandan – troll ei tulnud.“

„Nojah, siis peate teine kord varasema trolliga tulema – jätma endale ajavaru, nii et viimasel minutil ei peaks tormama. Hilinemine pole meil siin kombeks. Ja katseajal peaks sellega eriti ette vaatama.“ ütles Neiu Ülemus külmalt, libisedes oma kabinetti, nii et temast jäi ümber Malle hõljuma vaid segadusseajavalt väärika ja ilmselt ka kalli lõhnaõli hõng. Hetke veel kohmetult, justkui viisakusest samal kohal seisnud, ärkas Malle parfüümi lummast ja visates kärmelt väilisriided nagisse ning vahetanud jalanõud, tõmbas kitli selga, kinnitas rätiku pähe ning kiirustas kööki. Koka torina ja teise köögitöölise põrnitsemise saatel hakkas ta masendunult salatit hakkima.

* * *

Suutmata tööle keskenduda, lükkas Kris eskiisid kärsitult ühte lauanurka kokku ja hakkas vihaselt toksima arvuti klaviatuuri.

„Idioot Idioooot IDIKAS…, „ täienes wordi tekstidokument, kuhu pidi tulema uue projekti visioon, tähthaaval Krisi iseloomustusega.

Kas Karl oli näinud poissi trepist alla tulemas? Vaevalt….

Kas oli siiski midagi kahtlustäratavat korterisse ununenud?… Kööki polnud Krisil asitõendite otsingul enam tulnud pähe vaadata. Kuigi talle ei meenunud, et seal siis midagi ebatavalist oleks olnud, kui varem oma peavalurohtu manustamas käis, jäi hirm ikka sisse kriipima.

Kris tõusis ja haaras närviliselt nagis rippuva tagi järele. Ta vajas mõtlemisse suitsupausi. Kobades taskud läbi – rahakott, võtmed, mingi paberipahn – leidiski ta suitsupaki põuetaskust. Ja tardus. Uuesti otsis Kris taskud läbi. Ei, ta ei olnud eksinud.

Ohates vajus ta uuesti oma töölaua taha toolile ja süütas sigareti.

Siis, suits suunurgas, valis ta lauatelefonilt Karli numbri. Too võttis peaaegu koheselt vastu.

„Hei, Karl. Kuule, ma unustasin mobiili koju, nii et kui minuga hiljem veel rääkida tahad, siis helista töötelefonile, eks. Kuskil kuueni olen täna tööl.“

„Mhmm, ma su mobiili siin pole märganud, aga eks ma helistan su numbrile, küll siis tuleb välja. Helistan sulle tagasi, kui üles leian.“

Kris hakkas juba ütlema „OK“, kuid selle asemel ahmis ta äkitselt hoopis õhku – maigutas suud, nii et sigaret ta suunurgast lauale kukkus.

Ja siis oli juba hilja. Karl oli lõpetanud kõne.

Kris jõllitas rabatult enda ees virvendavat kuvariekraani. „Idioot Idioooot IDIKAS … „ vaatas talle sealt vastu.

Suits põletas lauaplaati musta pleki.

* * *

Kui Malle avas nõudepesumasina, sisises kuum aur talle näkku, pannes selle leemendama. Ta tundis kuidas peitekreem aegamisi näol sulas ja ripsmetel dušš kokku kleepus. Higi nõrgus mööda ta meelekohti kraevahele, samas kui äsja keenud vee piisad ülevalt metallilt kõrvetavalt kuumadele nõudele kukkusid.

„Noh, kiiremini – kiiremini, dessert-taldrikud on juba peaaegu otsas!“ hüüdis kokk, tüse viiekümnendates aastates mägedepoega meenutav trullakas mees, pliidi ja serveerimislaua vahet askeldades. Malle hakkas rutakalt veel tuliseid nõusid kuivatama.

„Kaks crème brulée’d, kaks päevapraadi ja kolm lõhesalatit!“, vilksas ettekandja hetkeks ukse vahelt, torgates tellimusega paberilipaka sealsamas ukse kõrval laual asuva orgi otsa.

Malle kuivatas masinlikult taldrikuid ja ladus neid virna, samal ajal mõeldes hoopis hommikule. Ta oli kohanud lasteaias Otti rühma viies juhuslikult oma endist klassiõde keskkoolipäevilt, kelle tütar käis kõrvalrühmas. Tol ammusel ajal, üle paarikümne aastat tagasi, olid Malle ja Lilian isegi paar aastat pinginaabrid olnud. Samuti olid nad mõlemad käinud kergejõustiku trennis – siis ei olnud Malle veel nii tüse kui nüüd. Lilian oli aga senini sale ja ka nägus. Eks inimene, kes võib endale spordiklubisid ja ilusalonge lubada peabki hea välja nägema, oli Malle väikese kadedustorkega mõelnud. Ühiseid huvisid neil enam loomulikult polnud. Lihtsalt selleks, et millestki rääkida, jutustas Lilian oma hiljutisest puhkusest Kanaaridel, kus nad koos perega olid käinud. Alles eelmisel õhtul olid sealt tagasi Tallinna jõudnud, seletas ta kergelt. Malle oli märganud küll kohe teise tugevat päevitust, kuid pidanud seda pigem solaariumi teeneks. Kuna Malle ise polnud kunagi Soomest kaugemale saanud, siis käis ta välja oma trumbi – poja Hendriku, kes sellest sügisest Tartus keemiat tudeeris. Ikkagi esimene kõrgharidust omandav inimene nende suguvõsast. Isegi Lilianil polnud Malle teada kõrgharidust – too oli lihtsalt endast vanema ärimehega abiellunud ja niimoodi end majanduslikult kindlustanud. Kuid Lilianile ei paistnud haridus muljet avaldavatki. „Kui tore“, oli ta ilma suurema entusiasmita öelnud ja küsinud siis pärast kahe naise vahele siginenud vaikusehetke, ise Porsche võtmetaga hooletult mängides, kas ta võiks Malle kuhugi kesklinna poole autoga ära visata. Malle oli viisakalt keeldunud ning hiljem trollipeatusesse minnes juba kaugelt näinud, kuidas troll minema sõitis. Ja järgmine tuli alles tüki aja pärast.

See hommikune juhatajalt saadud peapesu oli siis nende mõttetu lobisemisega kaotatud minutite hind, mõtles Malle mõrult.

Ta oli parajasti uue masinatäie nõusid pesema pannud, kui mobiil kitli taskus äkki häälekalt tirisema hakkas. Siimu number.

„Üks marineeritud kanasalat, kaks seljankat ja üks lõhesalat!“ karjus järgmine näitsik köögi ukse vahelt.

Malle pressis ennast mobiil kõrvaäärde surudes ettekandijast mööda. Ta tõmbas peast tülika rätiku ja pühkis higist otsaesist, sammudes justkui unes mööda koridori restorani hoovi avaneva ukse poole, kust tuli värskendavalt külma õhku.

Pärast arusaamatut ja seosetut virinat, millest naine suurt midagi aru ei saanud, andis Siim telefoni edasi oma kehalise kasvatuse õpetajale. Poiss oli tunnis korvpalli mängides hüppeliigest vigastanud, seletas too energiliselt: „ Medõde arvas küll, et see on vaid nikastus, aga igaks juhuks tuleks ikkagi traumapunkti minna. Saate Siimule järele tulla?“

„Eriti nagu ei saa,“ kohmas Malle, kuid lisas siis kiiresti „Oodake, helistan oma abikaasale. Üks meist tuleb kindlasti.“

Aga nagu ta oli arvanudki, oli Veiko vastus resoluutne: „ Ei ja veelkord ei. Kurat, ma olen praegu Keilas objektil ja mingid bossid Tallinnast tulevad ehitust vaatama, nii et mitte mingil juhul!“

„Aga mul on katseaeg!“ piiksatas Malle haledalt.

„EI!“ Samal hetkel kui mees katkestas kõne, kostis Malle seljatagant nõudlik ja tuttav hääl.

„Malle! Jah, TEIE! Tulge kohe minu kabinetti!“

* * *

„ Okei, võib-olla ma liialdan,“ mõtles Kris oma selle päeva mitmekümnendat suitsu kiskudes ja mööda kitsukest munakivitänavat edasi sammudes. „Võib-olla on mul lihtsalt liiga elav kujutlusvõime?“

Karl ei olnud tagasi helistanud ja Kris polnud julgenud ka pärast üleskerkinud kahtlusi talle uuesti helistada. Kui ülemus oli läinud kuhugi Tallinnast välja objekti vaatama, lubades sellel päeval tööle enam mitte tagasi tulla, oli Kris hilisele lõunale mineku ettekäändel jalga lasknud ja nüüd teel klubisse.

„Aga see ei pruugi seal üldse ollagi. Võib-olla kadus see hoopis tänaval? Või varastas keegi selle klubis? Või unustas Karl lihtsalt uuesti helistada?“

Jah, oli veel üks võimalus ja kuigi Kris ei tahtnud selle peale mõeldagi, tungis see mõte lausa vägisi talle pähe.

„Äkki jäi kuidagi poisi kätte? Või ta varastas selle!?“

Niisuguseid asju ju juhtus aegajalt, oli Kris kuulnud. Juhtus, aga – t e i s t e g a.

„Oh, issand. Ma olen liiga usaldav,“ mõtles Kris. „Lausa naiivne – rahakott, võtmed, mobiil – valik mida võtta oli suur. Ja ta oleks võinud kogu korteri paljaks varastada, kui oleks vaid tahtnud. Või oleks keegi teine võinud seda teha – uks oli ju pärani lahti! Ole aga mees ja astu sisse!“

Kris ei jõudnud ennast ära kiruda.

Kui ta klubi juurde jõudis ja uksest sisse tahtis astuda, oli tal põhjust end veel rohkem vanduda. Uks ei andnud järele ja tema silmade kohal asuv ajast ja arust silt teavitas, et avatakse alles poole tunni pärast. Samal ajal nagu alati. Ainult et miskipärast oli Kris selle suutnud seekord ära unustada.

Ta põrnitses käekella. 14:30. Ta süütas uue sigareti ja hakkas ukse ees edasi-tagasi käima, kuni tundis, et seest läheb õõnsaks ja silme-ees kahtlaselt mustaks. Ta taipas, et polnud sel päeval veel midagi hamba alla saanud ning otsustas mõttetu tammumise ja ootamise asemel lähedalasuvast restoranist, kus ta varemgi – viimati koos Karliga, nagu talle meenus – einestanud oli, endale midagi süüa vaadata.

Restoran oli küll hubane, nagu ikka, kuid seekord liiga täis. Ta leidis endale siiski koha kolmeses lauas restorani tagumises osas ja tema kergenduseks tüüris ka üks ettekandja kohe tema juurde tellimust võtma. Kris tellis salati, sest lootis, et sellega läheb kiiremini ning ühe latte, et saaks spurtida niipea, kui klubi avatakse.

Trummeldades sõrmedega närviliselt vastu – nagu ta vastikusega märkas – kuivanud kohviplekkidega laudlina, libistas ta pilgu seejärel üle teiste restoranikülastajate, kuid ei näinud kedagi vaatamisväärset. Nii ta istuski justkui unes, kuni lõpuks – talle tundus, et terve igaviku järel – saabus ettekandja tellituga ja Kris haukas kohe näljaselt salatit. Vähemalt tema söögiisu ei suutnud ükski katastroof vähendada, mõtles ta irooiliselt. Kuid järgmisel hetkel tundis ta suus midagi imelikku – midagi, mis ei oleks tohtinud mingil juhul kuuluda salati konsistentsi. Ja kui ta selle suust siis kätte sai ja nägi, mis see endast kujutas, hakkas tal see keerama.

* * *

Malle pilk oli kinnitunud laual vaheliti asetatud peentele, kuldsõrmustega rõngastatud sõrmedele, mille pikad lakitud ja mustritega kaunistatud küüned olid nagu kunstiteosed. „Kuidas ta küll nendega nõusid saab pesta?“ käis tahtmatult läbi Malle pea, kuid samas leidis ta, et ega niisugustel preilidel ilmselt olegi vaja seda teha. Selle jaoks olid Malle-sugused. Või siis masinad.

„Te teate, milleks ma teid siia kutsusin?“ küsis Neiu Ülemus.

„Ei, ei tea.“ Malle seisis juhataja kabineti ukse juures nagu hunnik õnnetust, mudides käte vahel oma pearätikut, mis, nagu ta nüüd ehmatusega märkas, oli peitekreemist määrdunud.

„Miks teil rätik peas pole?“ küsis juhataja teda läbi oma sarvraamiga prillide hävitavalt puurides.

„Eee, mul enne oli, ma vaid korraks võtsin selle peast, palav…“ hakkas Malle kohmetult seletama, leidmata õigeid sõnu, kui teda juba ärritatult katkestati:

„Üks meie külastaja leidis oma salati seest tumeda juuksekarva.“

Sooh. Jahmunult vaatas Malle teisele otsa, aga kohates ülemuse elutut pilku lõi enda oma uuesti maha. Ta tundis kuidas nördimus ta sees üles pulbitseb. Restoranis oli tööl pool tosinat ettekandjat, rääkimata kokast ja teisest köögitöölisest, aga süüdistati loomulikult teda, kui kõige madalamal astmel olevat töötajat.

„Siin töötades peate te hügeeninõuetest rangelt kinni pidama. Niisuguseid apsakaid ei tohi enam kunagi juhtuda, saite aru?“

„Ma olen andnud endast tõesti parima. Teisiti ma ei oska…“ pomises Malle, peaaegu nutu äärel.

„Ma ilmselt ei pea teile enam meelde tuletama, et teil on katseaeg. Kui teie töö ei hakka siin sujuma, siis olen sunnitud töösuhte teiega katkestama… Praegu aga võite minna, ma arvan, et teid vajatakse köögis.“ Noorem naine oli pööranud oma pilgu Mallelt ära enda ees laual asetseva läpaka ekraanile. Ilmselt midagi rõõmustavat leidis ta sealt, nii et ta naeratas omaette ja nagu Mallele tundus – olles tema kohaloleku juba unustanud.

Kuid hetkel, kui Malle oli just kabinetist välja astumas, tabas teda seljatagant veel viimane löök, naeruturtsatus:

„ Ja jumala eest, peske ka vahel oma juukseid!“

Malle lahvatas näost punaseks ja võpatas seisma. Talle meenus midagi ja ta pigistas kitli taskus mobiili tugevalt rusikas pihku, nii et telefon vaikselt nagises. Ning pöördus siis aeglaselt ümber.

Nüüd teadis ta täpselt, mida tal tuleb öelda.

* * *

Restoranis skandaali teinud, ettekandja peale karjunud ja oma latte kiirkorras alla kulistanud – salatit loomulikult enam puutumata ning loobudes ka uuest, mida talle lepituseks üritati pakkuda – marssis Kris täis otsustavust klubisse, mille ukse, kui see poleks nüüd juba külastajaid oodates sõbralikult avali seisnud, oleks ta ilmselt hetke-meeleolu arvestades maha murdnud. Ta võttis kohe suuna baari ja midagi seal kassaaparaadiga susserdava noore baarmeni poole.

„Ma külastasin eile teie klubi ja kaotasin võib-olla siin oma mobiili. Ega seda pole leitud?“ tulistas ta ühe hingetõmbega.

Noormees leti taga naeratas talle kavalalt, justkui vandeseltslaslikult.

„Jaa, ma mäletan sind küll,“ ütles ta siis muiates.

Krisi ärritas seesugune teise poolt pealesunnitud familiaarsus, eriti, kuna tema baarmenist eelmise õhtuga seoses küll midagi erilist ei mäletanud. „Noh? Leiti siis või mitte?“ Ta silmad muutusid tigedateks piludeks.

Aga baarmeni ta surmav pilk ei morjendanud:

„Sinu õnneks mobiil leiti, kuid mitte siit, vaid väljast ja toodi siia.“ Ning ta võttis väikese valge Nokia, milles Kris muidugi koheselt oma kadunud telefoni ära tundis, leti alt ja ulatas rahulikult Krisile. Üle Krisi tulvas seepeale niisugune kergendus ja tänutunne, et ta oleks võinud sealsamas baarmenile kaela karata ja teda suudelda.

Ta oli päästetud! Kõik oli korras! Kris ei suutnud seda ikka veel uskuda. Alles nüüd sai ta aru, missuguse pinge alla ta kogu päeva oli olnud. Tänusõnu pomisedes asutas ta ennast minekule.

„Mis sa mind tänad,“ naeris baarmen „täna parem seda poissi, kes selle sulle siia suvatses tuua. Oleks sa mõni minut varem tulnud, oleksid teda veel trehvanud. Kena kutt oli, pole midagi öelda, äkki jättis sulle oma numbrigi telefoni.“

Krisil läksid jalad nõrgaks. Mobiili näppides tuikus ta löödult klubist tänavale. Tal ei olnud mingeid illusioone selle suhtes, kes oli selle mobiili „leidnud“.

Vastatud kõned.

Viimane kõne Karlilt – millal?

…

Jah.

Kris sulges silmad.

Kõik oli kadunud.

* * *

„Ema,“ ütles Siim tasa, kui nad haiglas kõrvuti pingil istudes tema röntgenit ootasid.

“Hendriku vanad botased on mulle suured…Loksuvad.”

Mallel oli raske pojale otsa vaadata. Ta paitas vaid poisi pead.

Too tõmbas aga seepeale pea õlgade vahele ja tegi piinlikkusest nägusid. 11-aastane. Nojah. Malle muigas.

„Ostame sulle siis uued.“

„Tõesti või?“ Siim elavnes silmnähtavalt – poisi silmad hakkasid särama ja hetkeks ta ilmselt unustas isegi valu: „Nike’d eksju?! Või Adidased?!“

„ Rahu, rahu. Eks vaata.“

Muidugi teadis Malle, et mingeid Adidaseid neil pole raha osta. Eriti nüüd, kui ta jälle koju jääb. Ja ta kujutas juba ette, kuidas nii Veikol kui Siimul selle viimase uudise peale nägu virilaks läheb.

Kuid ta teadis ka kedagi, kes kindlasti rõõmustab.

Ott.

* * *

Kell arvutikuvaril näitas üheksandat õhtutundi, kui Kris oma töölaua taga toolil losutades süütas selle päeva kolmanda paki viimase sigareti. Ja siis heliseski ta mobiil.

See oli Karl, kes ilma pikema sissejuhatuseta lausus vaid kaks sõna:

„ Tule koju.“

„Ma ei tea, mida see tüüp sulle ütles…“ alustas Kris, kuid Karl katkestas teda, korrates uuesti:

„Tule koju.“

„Karl, kuula…“ Kris oli ahastuses.

Ja siis hakkas Karl naerma, kõlatult ja kibedalt: „…Ja mina, loll, ei suutnud veel ära imestada, et mille kuradi pärast sa selle voodipesuga niimoodi vaeva näed, olles ise tööle hiljaks jäämas…“

„Anna andeks…“ sosistas Kris. Mida muud võiski enam öelda.

Ta kuulis, kuidas vanem mees teisel pool sügavalt hinge tõmbas ja siis äkki vihaga hammaste vahelt pressis: „Nojah, eks seda oligi arvata. Oleksin pidanud teadma. Ega sinusugused ju teisiti oskagi.“