“Teisiti ma ei oska” Rents

Eellugu

Üldiselt on teadlased seisukohal, et inim- ja iga teise looma moodustumisel mängivad olulist rolli kaks osa, nature ja nurture, maakeeli geenid ja kasvatus. Mõnes mõttes on absurdne rääkida vabast tahtest, sest inimene teeb kõik oma otsused vastavalt sellele, kuhu loodus teda kutsub ja kuidas teda mõtlema on õpetatud. Kuidas saame me rääkida oma tegude eest vastutamisest, kui valdav enamus inimesi ei ole võimelised sisseharjunud käitumismalle muutma, ükskõik, kas see hõlmab öist külmkapi kallal käimist või prostituutide tapmist? Sündisid kanana, sured kanana. Ja ometi on looduses palju lugusid, millest ühe on edasi rääkinud Turovski: lugu sellest, kuidas noor jänes pääses lagedal väljal kotka käest, sest kuigi geenid ütlesid talle:“Jookse!“ (mis sellises olukorras enamasti tähendab „Sure!“), ütlesid ta möllavad isasehormoonid „Võitle!“ ja tema õnneks otsustas ta viimase kasuks – kotkas, kes ei olnud kunagi varem hullumeelset jänest näinud, lendas minema. Anomaalia, hormoonidest tingitud ebakõla, kotka jaoks lihtsalt ebaõnn – aga on päevi, kus reeglid ei loe.

Lugu:

Heinrich oli enda ja ilmselt ka kõigi teiste meelest täiesti tavaline mees. Ei olnud tal seksiorja keldris, nagu mõnel kuulsamal sakslasel, ega ilusat noort armukest nagu paljudel teistel. Tegelikult talle isegi ei meeldinud naised. Mehed teda ei huvitanud ja naised talle ei meeldinud. Kunagi oli ta küll abielus, aga naine jättis ta maha, öeldes, et ta ei kavatsegi peksmist kannatada. Tõsi küll, löönud oli Heinrich teda ainult korra, siis kui ta oma naise teise mehega voodist leidis ja ka siis oli ta tegelikult ise rusika ette jooksnud, kui Heinrich seda kuradima tolgust lüüa tahtis, sest mida muud üks mees sellises olukorras teha saab. Aga naised on lihtsalt sellised, süüdlase leidmine on neil veres. Nii et peret Heinrichil ei olnud. Sõpru ei olnud tal samuti, selles institutsioonis hakkas ta kahtlema juba rohkem kui kümme aastat tagasi, kui avastas, et ta sõbrad teadsid ta naisest rohkem kui tema, aga ei öelnud midagi, sest ei „tahtnud ta tundeid haavata“. No mis kuradi tunnete haavamisest sellises olukorras rääkida saab? Igatahes võib öelda, et Heinrich oli üksi. Töötas üksi, sõi üksi, vahepeal käis üksi kinos ja vahel harva teatris.

Kui tal õhtuti väga igav oli, istus ta oma autosse, pani muusika valjusti mängima ja lihtsalt sõitis. Ka see ei ole Saksamaal ebatavaline, on tuhandeid inimesi, kes öösiti kiirteedel kihutavad, et mitte oma mõtetega kodus istuda. Vahel võttis ta peale hääletajaid, kes olid hilja peale jäänud, ja viis neid soovitud kohta. Vahepeal ta isegi rääkis nendega, nii meeste kui naistega – ilma kedagi tapmata, vägistamata või pagasiruumi toppimata, – sest ta elus oli päevi, kus ta vihkas üksindust veel rohkem kui inimesi ja igatses inimkontakti, mille eest ta maksma ei peaks ja mida ta homme ei mäletaks, mis ei tõuseks vastikute vulgaarsete ja liiga karjuvalt värviliste, määrdunult värviliste mälupiltidena pinnale, kui ta järgmisel õhtul magama läheb.

Ta eelistas suurte seljakottidega inimesi, kes olid ilmselgelt kuskile teel. Esiteks oli sel juhul kindel, et tegu pole klienti otsivate prostituutidega (kuigi ta nende teeneid regulaarselt kasutas, vihkas ta olukordi, kus ta polnud algataja, sest see muutis ta kuidagi haavatavaks ja tal ei olnud vähimatki kavatsust kontrolli käest anda) ja teiseks on rändajad alati kas põgenemas või otsimas, tihtipeale mõlemat. Heinrich tundis, et tema pole oma Püha Graali leidnud ega iseenda eest põgeneda suutnud ja kuigi ta enam isegi ei üritanud, paelusid teda inimesed, kes veel pingutasid. Enamasti olid need inimesed küll väga noored ja Heinrich tegi sellest omad järeldused, aga see ind oli siiski nii kuradima meelitav. Ta kujutas ette, et see on nagu pisike leek, mis nende hilisteismeliste peades väreleb, ja ta soovis, et tal oleks võimalik kuidagi sinna sisse pääseda, seda leeki õrnalt vaadata ja oma pihkude vahel soojendada. See kujutluspilt oli niivõrd elav, et iga kord tundis ta järjest rohkem, kuidas vestlemisest väheks jääb, otse öeldes, kuidas see enam mitte midagi ei anna, ainult toidab seda nälga, mis tema sees varitseb.

Ta oli ikka veel nende vastu sõbralik, kuigi tema põlevad silmad neid vahel hirmutasid. Ta ostis neile süüa, mille nad enamasti väiksema või suurema tänuga vastu võtsid, sest kui mõned elukooli tegevad rikkurite võsukesed välja arvata, ei olnud neil raha. Aga ta ei olnud rahul ja ta tundis seda. Ei, ta ei oleks otseselt tahtnud neid noori päid lahti lõigata, see ei olnud see, millest ta unistas – aga see täitumatu iha millegi kättesaamatu järele hakkas teda vihaseks ajama, nii vihaseks, et ta oleks tahtnud kellelegi haiget teha. Ja veri, veri on ainult kõrvalprodukt, veri on märk sellest, et raev hakkab lahtuma ja tuleb taipamine, et ta ei ole oma unistusele sammukestki lähemale saanud. See ettekujutus paratamatult järgnevast pettumusest oli nii ehe, et Heinrich isegi ei mõelnud teadlikult nende mõtete teoks tegemise peale ja kussutas kõik teadvusest esilekerkivad mõttepojad poolvägisi unele tagasi. See ei olnudki nii raske ja rändurid mõtlesid ilmselt, et taat (sest mida muud üks 45 aastane mees teismelise jaoks on) jäi selle pärast nii vaikseks, et meenutab oma noorusaegu. Ainult siis, kui ta magas, tungisid need mõtted taas esile ja ta ärkas hommikul taas selle kohutava pettumustundega – ja mälestusega hetkelisest vihasegusest rõõmust.

See, kuhu ta teel oli, oli nii ilmselge, et see hirmutas teda, ja ometigi ei teinud ta ühtki katset midagi muuta. Ta oli sellel reisil otsekui kaassõitja, kes kõike pärani silmi endasse ahmis, kuid kellel ei olnud mingit kavatsust öelda, millises mahasõidus ta lahkuda kavatseb – ta istus ja vaatas, kuidas Heinrich hakkas järjest hiljem kodust lahkuma ja üksikuid hääletajaid eelistama.

Kõik läks etteantud rada mööda ja siiski üritas Heinrich iseendale kinnitada, et ta ei tee midagi halba. Ta tahab lihtsalt inimesi mõista ja ühest inimesest korraga on tunduvalt lihtsam aru saada, sa saad talle keskenduda, üritada taibata, mida ta mõtleb, kuidas ta mõtleb, mis teda liikuma paneb ja millest see leek koosneb. Ta tahab ainult sellele leegile lähemale saada, aga need kuradima tatikad ei oska ilmselt iseendalegi seletada, kes või mis neid nööridest tõmbab, nad ei saa isegi aru, miks nad üldse teel on. Idioodid.

Nagu see tüdruk praegugi, kellega ta ühes suvalises parklaservas lihavaba võileiba sõi. Mingis udupeenes koolis mingit udupeent ja loomulikult humanitaarset eriala õppinud, muudkui lasi vaheldumisi heas inglise ja keskpärases saksa keeles ja kui Heinrich küsis, MIKS ta teel on, hakkas tüdruk hoopis ajama mingit budistlikku ila elust ja kannatusest, läbi kogemuste kaugemale jõudmisest ja sajast muust sellisest asjast, millest Heinrich midagi aru ei saanud ja ei tahtnudki saada. Ta ei teadnud budismist just palju, aga ta teadis, et see jutt on ila, see ei ole vastus tema küsimusele. Ta ei teadnud õiget vastust, aga ta teadis, et ta tunneks selle ära, kui ta seda kuuleks. See oleks tema pääsemine, tema isiklik Püha Graal – ja see blondiin räägib kannatusest, mõistmata, et kannatuse leidmiseks ei pea kodust lahkuma. Pole ime, et Heinrich seda kuulates järjest vihasemaks läks, kuni ta lõpuks ainult tüdruku kõhna kitsast nägu enda ees virvendamas nägi.

Ta tõusis püsti ja lihtsalt lõi, ilma et ta otseselt sihtinud oleks, kuid siiski omamoodi rõõmustades, kui ta nägi, et tüdruku suust hakkas verd tulema. Tüdruk kukkus tooli pealt maha ja ütles midagi, aga Heinrich ei kuulnud seda, sest veri kohises ta kõrvades liiga kõvasti. Ta lõi veel ja veel ning pöördus siis tagasi laua poole, et midagi toekamat haarata. Kohin hakkas vaikselt järele andma, maailm ei virvendanud enam, vastupidi, teda haaras mingi seletamatu rahu, kõik oli järsku omal kohal ja ta teadis, mida ta tegema peab – ja nüüd kuulis ta tüdruku sõnu.

„Kas sa tunned end nüüd paremini?“

Heinrich ahmis sõna otseses mõttes õhku ja pilgutas ehmunult silmi. Tüdruk, kelle ilusa näo ta just veriseks oli löönud, kelle ninaluu oli murdunud ja kes igasuguse loogika järgi pidi aru saama, mida ta laualt haaratud tühja õllekannuga teha kavatses, küsis tema käest kaastundlikult, kas ta tunneb end paremini. Heinrich oli kindel, et kui ta seda maailma üldse natukenegi mõistab, on parajasti tegu olukorraga, kus tema on jahimees ja tüdruk on saak – ja saak ei peaks jahimehele kaasa tundma. Ta peaks paanikas olema, hüsteeritsema, oma elu pärast muretsema, igatahes mitte küsima, kuidas ta end tunneb. Ta tõstis ebakindlalt klaasi, kuid ei lasknud sel langeda. Ta oli nii mitu korda seda oma peas toimumas näinud, sellel lool oli nii palju erinevaid lõppe, mis kõik mingil moel talle rahuldust pakkusid. Vahel üritasid nad põgeneda, vahel vastu hakata, vahel palusid oma elu eest või pakkusid raha, aga kordagi, mitte kordagi ei naeratanud nad talle oma verise suu ja puuduvate hammastega nii mõistvalt, nii armastavalt, nii kaastundlike silmadega.

Heinrich vajus maha ja hakkas  nutma, täiesti hääletult, pisarad ajamata habemesse jooksmas, kogu keha vappumas. Ja see vaevu 21 aastane titt võttis tal ümbert kinni, surus oma verise põse vastu tema karust põske, kaisutas teda, täismeest, nagu väikest last ja kinnitas talle, et kõik saab korda. Ja tema nuttis, sest kogu oma elu oli ta elanud nii nagu oskas, sest kuidagi teisiti ta ju ei osanud – ja nüüd ei osanud ta enam üldse.