“Kolmas elu” Rents

Näpi lamas puukuuri nurgas Peremehe vanal jopel ja vaatas väsinult laudadevahelisest pilust välja. Ta oleks tahtnud sööma minna, aga iga kord, kui ta end püsti üritas ajada, hakkas mõni ta külje all olevatest pisikestest põrsastest rahulolematult inisema ja ta jäi paigale. Kutsikaid oli ainult kolm, kuid nad olid suured, nii suured, et nende ilmale toomine oli olnud vaevarikas ja kui viimane neist lõpuks oma vendade juurde jõudis, oli ta nii nõrk, et Näpi pidi teda õigesse kohta nügima, et ta imema hakkaks. Kuid sellest oli juba mitu päeva möödas ja nüüd olid kõik poisid ühtviisi terved, tugevad ja iginäljased. Juba praegu oli näha, et nad kasvavad oma emast suuremaks, ja kuigi neil ei olnud veel silmigi peas, liigutasid nad end ilmeksimatult tema hääle ja kehasoojuse poole.

Lõpuks kasvas nälg siiski liiga suureks ja Näpi läks trepi juurde oma toidukaussi uurima. Kui ta söömise lõpetas, astus õue Peremees ja sügas teda mõtlikult kõrva tagant. Kui Näpi veel noorem oli ja Peremees jahil käis, oli Näpi temaga alati kaasas ja aitas rebaseid välja ajada. Hiljem, kui nad kodusemaks jäid, võis koer tema jalgade peal tukkudes telekat vaadata ja silmanurgast piiluda, kas mõni võileivatükk kogemata või vähem kogemata maha kukub. Nüüd tahtis Näpi Peremehele oma varandust näidata. Ta jäi saba liputades kuuriuksele seisma, et näha, kas mees talle ikka järgneb, ja keerles seejärel õnnelikult oma esimese pesakonna ümber.

Peremees seisis mitu minutit uksel, kulm kortsus, ja vaatas neid. Seejärel läks ta tuppa, naases koti ja labidaga ja pani kutsikad ükshaaval kotti. Nüüd ta enam Näpit ei vaadanud, isegi siis mitte, kui koer paaniliselt ta jalge ümber keerles, et hetkekski Peremehe pilku tabada. Ta lihtsalt võttis oma sõbral turjast kinni ja tõstis ta tuppa ning isegi tüki aja pärast taas väravast sisse astudes vältis ta köögiaknasse vaatamast, sest teadis, et Näpi on alati seal ta kojutulekut ootamas. Enne ukse avamist seisis ta tükk aega langetatud päi trepil ja oli nii mõtteisse vajunud, et kui ta lõpuks lingi alla vajutas, tuli uksest välja tormav Näpi talle sellise üllatusena, et ta ei jõudnud teda takistada ja koer jooksis vana värava alt läbi metsa poole.

Tema nina leidis kiiresti õige koha ja tema käpad kaevasid koti välja kõigest mõne minutiga, kuid oli juba hilja – Peremees ei olnud kutsikaid lämbumissurma ootama jätnud, nende pisikesed ninad olid verised ja nad ei teinud ühtki häält. Koer ei hoolinud sellest, vaid lakkus neid lohutult, üritas poegi sööma meelitada ning kiunus haledalt, kuid sellest ei olnud mingit kasu, ta ei saanud mingit vastust. Siiski, tema noorim võsu hakkas lõpuks õhku ahmima. Ta oli olnud kotis kõige alumine, sest tema tugevamad vennad astusid talle peale ja ronisid kõrgemale – ning pehmendasid labidalööki.

Järsku kuulis Näpi Peremehe samme ja ta saba hakkas iseenesest vastu maad põntsuma. Sellest hoolimata võttis ta Kolmanda õrnalt hammaste vahele ja hiilis minema, kostuvatest sammudest ettevaatlikult allatuult eemaldudes. Metsaveerde jõudes ta peatus ja vaatas ringi. Eemalt paistis kodu, kus oli Peremees, soojus ja söök. Selja taga oli mets, kus olid rebased. Näpi võttis suuna keskele – küüni poole, kust võis leida heina ja rotte. Sinna jäid nad mõneks ajaks.

Vahel oli Kolmandal öösiti külm ja ta niutsus vaikselt end ema vastu surudes. Vahel kuulis  Näpi Peremeest end hüüdmas ja siis niutsus tema, vaikselt ja karvagi liigutamata. Kuni ühel päeval kuuri pugedes nägi Näpi Kolmandat, kes vorstisaia sõi – ja Peremeest, kes teda kõrva tagant sügas. Näpi ei olnud kunagi ühtki hunti näinud, aga tema esivanemate lõrin leidis ise tee tema kurgust välja, nii et mõlemad teineteisest eemale paiskusid. Ja Näpi seisis nende kahe vahel, liputas saba, niutsus haledalt – ning lõrises, kui Peremees üritas talle lähemale astuda.

Peremees ei üritanudki. Ta istus hoopis maha ja hakkas jutustama. Rahuliku ja kareda häälega, mis mõjus nagu sireenide kutse. Ja mitte ainult Näpile. Kolmas oli küll ema selja taga, aga tema kael oli nii pikaks venitatud, kui vähegi võimalik, ja ta püüdis pingsalt Peremehe iga häälitsust. Kutsikas tegi esimesena paar kõhklevat sammu ja Näpi järgnes talle. Ta oli kodus. Ja tema hoole all olev kolmas elu oli just uue hinguse saanud.