“Kolmas elu” Rents
Näpi lamas puukuuri nurgas Peremehe vanal jopel ja vaatas väsinult laudadevahelisest pilust välja. Ta oleks tahtnud sööma minna, aga iga kord, kui ta end püsti üritas ajada, hakkas mõni ta külje all olevatest pisikestest põrsastest rahulolematult inisema ja ta jäi paigale. Kutsikaid oli ainult kolm, kuid nad olid suured, nii suured, et nende ilmale toomine oli olnud vaevarikas ja kui viimane neist lõpuks oma vendade juurde jõudis, oli ta nii nõrk, et Näpi pidi teda õigesse kohta nügima, et ta imema hakkaks. Kuid sellest oli juba mitu päeva möödas ja nüüd olid kõik poisid ühtviisi terved, tugevad ja iginäljased. Juba praegu oli näha, et nad kasvavad oma emast suuremaks, ja kuigi neil ei olnud veel silmigi peas, liigutasid nad end ilmeksimatult tema hääle ja kehasoojuse poole.
Lõpuks kasvas nälg siiski liiga suureks ja Näpi läks trepi juurde oma toidukaussi uurima. Kui ta söömise lõpetas, astus õue Peremees ja sügas teda mõtlikult kõrva tagant. Kui Näpi veel noorem oli ja Peremees jahil käis, oli Näpi temaga alati kaasas ja aitas rebaseid välja ajada. Hiljem, kui nad kodusemaks jäid, võis koer tema jalgade peal tukkudes telekat vaadata ja silmanurgast piiluda, kas mõni võileivatükk kogemata või vähem kogemata maha kukub. Nüüd tahtis Näpi Peremehele oma varandust näidata. Ta jäi saba liputades kuuriuksele seisma, et näha, kas mees talle ikka järgneb, ja keerles seejärel õnnelikult oma esimese pesakonna ümber.
Peremees seisis mitu minutit uksel, kulm kortsus, ja vaatas neid. Seejärel läks ta tuppa, naases koti ja labidaga ja pani kutsikad ükshaaval kotti. Nüüd ta enam Näpit ei vaadanud, isegi siis mitte, kui koer paaniliselt ta jalge ümber keerles, et hetkekski Peremehe pilku tabada. Ta lihtsalt võttis oma sõbral turjast kinni ja tõstis ta tuppa ning isegi tüki aja pärast taas väravast sisse astudes vältis ta köögiaknasse vaatamast, sest teadis, et Näpi on alati seal ta kojutulekut ootamas. Enne ukse avamist seisis ta tükk aega langetatud päi trepil ja oli nii mõtteisse vajunud, et kui ta lõpuks lingi alla vajutas, tuli uksest välja tormav Näpi talle sellise üllatusena, et ta ei jõudnud teda takistada ja koer jooksis vana värava alt läbi metsa poole.
Tema nina leidis kiiresti õige koha ja tema käpad kaevasid koti välja kõigest mõne minutiga, kuid oli juba hilja – Peremees ei olnud kutsikaid lämbumissurma ootama jätnud, nende pisikesed ninad olid verised ja nad ei teinud ühtki häält. Koer ei hoolinud sellest, vaid lakkus neid lohutult, üritas poegi sööma meelitada ning kiunus haledalt, kuid sellest ei olnud mingit kasu, ta ei saanud mingit vastust. Siiski, tema noorim võsu hakkas lõpuks õhku ahmima. Ta oli olnud kotis kõige alumine, sest tema tugevamad vennad astusid talle peale ja ronisid kõrgemale – ning pehmendasid labidalööki.
Järsku kuulis Näpi Peremehe samme ja ta saba hakkas iseenesest vastu maad põntsuma. Sellest hoolimata võttis ta Kolmanda õrnalt hammaste vahele ja hiilis minema, kostuvatest sammudest ettevaatlikult allatuult eemaldudes. Metsaveerde jõudes ta peatus ja vaatas ringi. Eemalt paistis kodu, kus oli Peremees, soojus ja söök. Selja taga oli mets, kus olid rebased. Näpi võttis suuna keskele – küüni poole, kust võis leida heina ja rotte. Sinna jäid nad mõneks ajaks.
Vahel oli Kolmandal öösiti külm ja ta niutsus vaikselt end ema vastu surudes. Vahel kuulis Näpi Peremeest end hüüdmas ja siis niutsus tema, vaikselt ja karvagi liigutamata. Kuni ühel päeval kuuri pugedes nägi Näpi Kolmandat, kes vorstisaia sõi – ja Peremeest, kes teda kõrva tagant sügas. Näpi ei olnud kunagi ühtki hunti näinud, aga tema esivanemate lõrin leidis ise tee tema kurgust välja, nii et mõlemad teineteisest eemale paiskusid. Ja Näpi seisis nende kahe vahel, liputas saba, niutsus haledalt – ning lõrises, kui Peremees üritas talle lähemale astuda.
Peremees ei üritanudki. Ta istus hoopis maha ja hakkas jutustama. Rahuliku ja kareda häälega, mis mõjus nagu sireenide kutse. Ja mitte ainult Näpile. Kolmas oli küll ema selja taga, aga tema kael oli nii pikaks venitatud, kui vähegi võimalik, ja ta püüdis pingsalt Peremehe iga häälitsust. Kutsikas tegi esimesena paar kõhklevat sammu ja Näpi järgnes talle. Ta oli kodus. Ja tema hoole all olev kolmas elu oli just uue hinguse saanud.
[...] aega, sest igal normaalsel inimesel on alati vähe aega, aga andke andeks, mul oli vähe aega. Lingi panen ikka, aususe [...]
Mulle küll meeldis! Elasin Näpile siiralt kaasa.
Aww, nii armas. Ma ise tundsin seekord, et läheb ehk liiga emoks ära.
Väga “päris” lugu.
Üldse mitte liiga emo, sealjuures.
Mul oli jälle mure Peremehe pärast: kas jääb ikka inimese nägu või muutubki tõpraks.
Inimeseks jäi
Azoo: palun pane oma nimi ka päisesse kirja, siis on samateemalistes juttudes hõlpsam orienteeruda
Hästi hästi südamlik lugu ja väga valus õppetund peremehele. Aga ikkagi hästi hea lõpuga.
Mulle see lugu meeldis. Polnudki ammu ühtki “loomalugu” lugenud. Tuli kohe kunagine lemmik Jack London meelde
Ja koerte reaktsioonid olid täitsa usutavalt kirja pandud.
Kuid silma hakkasid mõned stiilivead: „Ta oleks tahtnud sööma minna, aga iga kord, kui ta end püsti üritas ajada, hakkas mõni ta külje all olevatest pisikestest p õ r s a s t e s t rahulolematult inisema“ (ühe looma võrdlus teisega nagu ei sobi, eriti veel siis, kui pole jõutud mainida, mis loomadega päriselt tegu – jätab vale mulje)
„… ning lõrises, kui Peremees üritas talle lähemale astuda. Peremees ei üritanudki.Ta istus hoopis maha ja hakkas jutustama.“ Üritas siis või ei üritanud – kuidas seda nüüd mõista?
Stiiliviga on vist vähemalt esimese kohta vähe vale sõna, vähemalt siis kui mina veel eesti filoloogiat õppisin, nimetati stiilivigadeks natuke teistsuguseid asju. Esimene on lihtsalt eesti koerandusinimeste šargoon, kutsikate põrsasteks nimetamine on väga tavaline ja minu meelest ka täiesti arusaadav, võrreldes mõnede sõnadega, mida kasutatakse tavatähendusest täiesti erinevalt ja mis võhikul esimesel hetkel ilmselt ainult küsimärgid silme ette lööb (näiteks “porgand”).
Teise kohta pean kriitika vastu võtma, olin kirjutamise hetkel sellest täiesti teadlik, aga sõna “enam” lihtsalt ei sobinud sinna kuidagi, nii et ma otsustasin, et lähen hetkeks kõnekeele peale üle, kes see ikka tähele paneb. Mõni ikka paneb, nagu näha.
A tasub ikka ka meeles pidada, et kõik su teksti lugejad ei ole “koerandusinimesed” ja seega toda šargooni ei valda
Eks ta tõsi ole, muidugi.
Aga tegelikult on ainult tore kuulda, mis võiks teisiti olla. Aitäh.