“Näoga mere poole” (Keit T.)

See oli 1997. aasta suvel. Olin sõitnud oma täditütre ja tema sõpradega Saaremaale kaheks nädalaks puhkama või vähemalt nii oli algselt planeeritud. Meri, liiv, päike, tädimehe sajandi alguse järgi lõhnav vanematekodu, pikad suvelämbesse kaduvad tunnid, valged unetud ööd – nagu ikka. Kuid kõik läks seekord hoopis teisiti. Juba kolmandal päeval olin järsku seltskonnast, mis koosnes peamiselt täditütre kursusekaaslastest, noortest filoloogidest, tüdinud, siis aga tekkis mingi arusaamatus, tobe tüli mittemillestki ja otsustasin äkki kesk päeva, esimese mineva bussiga, tagasi Tallinna sõita. Täditütar tuli mind saatma, üritas Kuressaare bussijaamaski veel veenda, et ikka ümber mõtleksin, kuid olin sel hetkel niivõrd masendunud ja tülpinud, et peaaegu ei kuulanudki teda. Tahtsin ainult kiiremini koju jõuda, hoolimata, et see tähendas põrgulikke tunde umbses, kõrvetavalt kuumas plekikolus loksumist, pressituna tüseda daami – kelle higist niiske õlg ebameeldivalt vastu minu oma kleepus – ja akna vahele, mille kinni kiilunud ja peaaegu sulavate klaaside tagant paistsid kollasekskõrbenud rohi ja kadakad, vilksamisi ka potisinist merd – idülliline maastik, mis sel hetkel mind aga oma pidevas korduvuses iiveldama ajas. Kui lõpuks tuli väin, ohkasin kergendatult ja isegi nautisin praami tekil kümmekond minutit värskendavat meretuult, mis muutus aga üha tugevamaks, puhudes mandri poolt sünkjaid pilvi merele, taustaks ähvardav kõmin, kuni ma merehaigena praami ägavasse sisemusse taandusin, end ja oma kärsitust meelest tehtud otsuseid maapõhja kirudes (merepõhja peale üritasin mitte mõelda). Aga nagu teada, siis 1997. aasta suvel ühtki praami põhja ei läinud, niisiis jõudsin ma oma keerleva sisikonnaga siiski Virtsu, kus äikesetorm oli parajasti tuure üles võtmas ja välkude kaskaad tantsiskles öiselt tumedaks tõmbunud taevas. Vihma polnud veel sadama hakanud, seega pääsesin kuiva nahaga bussi ja minu rõõmuks oli ka tüseda daami teekond Virtsuga piirdunud, nii et võisin laiutada nüüd lausa kahel istmel. Kuid mu rahulolu jäi üürikeseks, sest täpselt sel hetkel, mil taevast vallandus kosk – ja see oli vaid mõned kilomeetrid sadamast – suri välja bussi mootor, minu, nagu teistegi reisijate jaoks tol päeval, kapitaalselt ja lõplikult. Vaatasin tihedasse vihma ja olles juba kord loomult pessimist, ei hellitanud lootustki, et varubuss Tallinnast enne nelja tundi saabuks ja ka saarte poolt polnud neid tormi tõttu niipea tulemas ning siis mul tekkiski mõte Markusele helistada – jälle niisama, täiesti eksprompt. Kuigi nüüd ma mõtlen, et see oli ehk saatus.

* * *

Võti on trepi kõrval, kummulikeeratud tühja lillepoti all, oli ta öelnud.

Mingit võtit seal polnud.

Seisin läbimärjana mõisa suvemaja – nii seda vana kahekorruselist halli majalogu nimetati, kuigi suvemajast oli jäänud pärast Esimest Maailmasõda järgi vaid kiviktaimla riismed ja vundament ning praegune hallikas tohletanud puitehitis pärines tunduvalt hilisemast ajast – lukus välisukse taga, trepikoja katuse all, millel trummeldas lakkamatult vihm, mattes enda alla isegi mere müha – mere, selle tohutu mäsleva veemassi, mida eraldas majast vaid kitsuke klibune rand ja mõned iidsed tammed – ja üritasin aru saada, kuidas olin suutnud end jälle sellisesse jamasse mässida.
Alguses olin ma mõelnud mida? – et kui Markus on siin, siis tuleb ta mulle autoga vastu ja me veedame mõnusa õhtu kuuma šokolaadi või midagi kangemat juues ja vanu mälestusi heietades, selle asemel, et konutaksin tunde bussis koos teiste närviliste ja tüdinud reisijatega. Jah, midagi niisugust olin ma vist mõelnud. Kuid selgus, et Markus ei olnudki laiul, vaid hoopis Tartus ning pidi saabuma alles järgmisel päeval. Aga – ja sealt ilmselt kippuski kõik kiiva kiskuma – ta hakkas mind kohe veenma, et läheksin üksinda majja. Mis see väike jalutuskäik vihmas ära pole, oli ta kahe leviaugu vahepeal öelnud. Ega sa suhkrust ole, oli ta muretult naernud, sest tema muidugi ei näinud Tartust seda tormi mis parajasti Virtsus märatses. Seega olekski pidanud mina keelduma, kuid… ma ei raatsinud. Nüüd, kus seisin külmast lõdisedes lukustatud ukse taga, olles rühkinud raske seljakotiga tormis umbes viis kilomeetrit – olin majas käinud enne vaid korra ja sedagi siis Markuse autoga ning ei mäletanud enam, et sinna nii pikk maa minna on – algul keset vihmas visklevat ja kahisevat kõrkjavälja, hiljem aga läbi vana, tuules ohtlikult kägiseva ja mulle oksapuru pähe lennutava metsasalu looklevat teed, mis jalge all otse sulas, vihmas püdelaks massiks muutus ja iga mu sammuga jalatseid endasse imas, nüüd ma loomulikult teadsin, et olen vaid üks õnnetu romantiline idioot, kes, kui ta juhuslikult endas mingit ootamatut julgust ja mehisust ei leia, et mõnda akent sisse lüües niimoodi katuse alla pääseda, ilmselt jääbki sinnasamma ukse taha seisma nagu juba mainitud idioot, sest tagasi bussini ta enam ei jaksa minna ning piinlik oleks ju ka niimoodi sopasena ja rääbakana inimeste silme alla ilmuda, kellede imestunud pilkude all ta ennist uhkelt vihma on jalutanud, teadmata, et tema telefoni akut jätkub vaid üheks kõneks.

* * *

Niisiis, panin seljakoti trepikoja põrandale maha ja läksin mõnda väiksemat akent otsima. Tegin pimedale majale tiiru peale, katsudes igaks juhuks ka merepoolseid uksi, mis muidu avanesid terrassile, kust kiviktaimla vahele jäävad murenenud ja sammaldunud trepiastmed alla rannale viisid, kuid needki olid kindlalt lukus. Aga kui sama targalt tagasi välisukseni jõudsin, sest polnud leidnud endas veel jõudu võõrast vara rüüstama hakata – eriti veel Markuse perekonna oma – tardusin sinnasamma kesk vihma seisma. Välisuks oli lahti. Mitte ristseliti, vaid niimoodi kutsuvalt – või siis hirmutavalt – irvakil. Olgu, mõtlesin ma. Olgu peale. Enne kui ma linki katsusin oli see kindlalt lukus. Nüüd on see lahti. Järelikult on keegi majas, kes selle lahti tegi. Seega on ehk mõni Markuse sugulastest kohal? Sedaviisi üritasin ma loogiliselt mõelda, aga muidugi tuli mul ka kohe meelde jutt kummitusest, mis oli olnud täpselt niisugune, et seda siis – eelmine kord, olles Markusega teel kuskilt kuhugi ja maja juures vaid korraks peatudes – olin vaid poole kõrvaga kuulanud, täpselt niisugune legend, mis on igal mõisal või tolle abihoonel alati olemas, midagi, mida keegi tõsiselt ei võta, enne kui näeb iseavanevaid lukustatud olnud uksi, seistes keset äikesetormi kuskil pärapõrgus ihuüksi ja ilma funktsioneeriva mobiilita. Nii et tegelikult olin ma sel hetkel valmis pigem uskuma kummitusi, kui seda, et keegi pimedas majas ringi hiiliv Markuse sugulane-tuttav, mulle, võhivõõrale inimesele, ukse niimoodi lahti jätaks ja seepärast jäigi mulle vaid minu õnneks karje kurku kinni, kui uks äkki täielikult avanes ja selle pimedusest astus välja hommikumantlis naine, jahipüssi toru mulle suunatud.

* * *

„Oh, ilm on selline…,“ ütles ta hiljem, kui olin end juba kuivatanud ja oma seljakotist endale mõned kuivemad hilbud selga otsinud. Istusime köögis ja jõime küünlavalgel teed, millesse ta oli lisanud ka sortsukese rummi.
„… teeb teine veidi närviliseks,“ ta muigas. „ Ma tavaliselt tõesti külalisi püssist ei sihi, ausõna.“
Ehk siis kõik oli olnud siiski loogiline. Mina – kahtlane kuju ümber maja koperdamas ja uksi katsumas. Tema – kaitsetu naisterahvas ihuüksi pimedas majas – sest äike oli just korgid välja löönud – kes seepeale algul õieti hingatagi ei julgenud, kuni äkki mingi kamikazeliku hulljulguse puhangu ajel – mis võis tulla ka väiksest kosutavast rummilonksust – jahipüssiga uksele tormas pättidega, st. minuga, arveid klaarima. Tagantjärele mõtlen, et kui oleksin karjatanud, siis oleks ta ehk mu kogemata maha lasknud.
„Ma imestan, et Markus teile ei helistanud, et ma tulen. Ja et ta samuti mulle ei maininud, et keegi siin on,“ mõmisesin pahaselt teed rüübates. Käed kippusid ikka veel värisema.
„Jumala eest, ära teieta mind, ma tunnen end niimoodi vanana!“ hüüatas naine, raputades ägedalt pead, nii et ta kõrvus rippuvad suured kuldsed rõngad raevukalt visklesid. Tema identiteedis ma veel seni selgust polnud saanud, peale fakti, et ta teadis Markust ja et ta nimi oli Sofia, nagu ta end uksel oli tutvustanud, olles mu sihtimise lõpetanud pärast seda, kui olin väitnud end Markuse sõbra olevat. Kui vana Sofia siis õigupoolest oli? Peab mainima, et sellel ajal – olles ise nii noor – ei suutnud ma veel naiste vanust sugugi nii lihtsalt määrata. Enamus neist, keda ma „naiseks“ pidasin, jäid kuhugi 20 ja 50 vahele. Nooremad olid plikad ja vanemad mutid. Lihtne. Ometi oli see äärmiselt ebamäärane skaala kõlbmatu kellegi päris vanuse kindlaks tegemisel. Naine oli Markusest vanem – vähemal seda ma nägin selgelt. Aga kui palju? Vanem õde? Täditütar?…Tädi?…
„Markus ei helistanud, kuna ta ei teadnud, et ma siin olen.“ Sofia hakkas itsitama. Ta eatu pale hõõgus. Või oli see lihtsalt küünlavalgus? Või… Rumm?
Vähemalt minu puhul oli see kindlasti rumm. Ma polnud nimelt tolle päeva hommikust saadik midagi söönud ja nüüd ma tundsin, kuidas see „teelisand“ hakkas mulle kiiresti pähe. Kätevärin lakkas, tuju paranes, räämas köök täis vana kola, mis ei olnud samuti ju mõisaajast säilinud antiik, vaid mingi siit-sealt kokkukraabitud vana mööbel – mõned ülevärvitud köögikapid, riiulid ja toolid ning kõige keskel trooniv eriliselt jõle nõukaaegne lakitud pruun laud, mille taga me oma teed rüüpasime – paistis juba päris hubane ja Sofia … ilus. Mõtlesin parajasti, kas temas võiks olla hispaanlanna verd, sest ta oli nii tõmmu ja siis veel need tumedad juuksed ja pähklipruunid silmad, nagu Markuselgi…, kui Sofia küsis:
„Kuule, Hannes, kuidas sa õieti Markust tunnedki? Olete vanad sõbrad?“
Vanad sõbrad… Ma naeratasin tahtmatult. Jah, meie Markusega olime kindlasti vanad sõbrad, kui vanadeks sõpradeks võib pidada kedagi, kes koos oma esimese seksuaalkogemuse saanud, et sellest rääkimisest hiljem paaniliselt hoidudes, seda siiski igavesti mäletada. Sofiale aga ütlesin: „Olime kogu keskkooli aja pinginaabrid,“ mis oli ju samuti tõsi.
„Markus pole mulle kunagi oma sõpru tutvustanud, seega ega ma ju tea…“ ohkas Sofia vajudes kuidagi longu.
Mulle meenus, kuidas Markus oli kunagi mokaotsast öelnud, et kõik tema sugulased on nõmedad keskklassi snoobid, keda polegi mõtet tunda. „Mina loomulikult välja arvatud, sest ma olen ju lahe boheemlane,“ oli ta siis naerdes lisanud, mis oli ka vähemalt osaliselt tõsi, sest Markus maandus pärast keskkooli Kunstiakadeemias. Nii et tegelikult ma polnudki kunagi ühtki tema pereliiget kohanud.
Samas Sofia ei tundunud mulle snoobina. Snoobid üldiselt ei tee selliseid avantüüre jahipüssiga, nagu ta just oli teinud, vaid helistavad turvaliselt politseisse, mis sest, et viimased saabuvad ilmselt liiga hilja.
„Tead mis, teeme õige saali kaminasse tule ja kolime sinna ümber, siin on vastikult rõske,“ ütles Sofia siis virgudes ja võdistas õlgu, nii et kõrvarõngad jälle tantsisid. „Mul peaks veel paar pudelit punast veini kuskil varuks olema.“ Ta tumedais silmis välgatas kaval tuluke, kui ta naeratas. „Kui torm, siis torm – miks mitte seda maksimaalselt ära kasutada – või mis?“
Mis mõttes ära kasutada? – oleksin ma võinud küsida või kui just mitte küsida, siis vähemalt omaette mõelda, aga ma ei küsinud ega mõelnud, vaid läksin selle asemel Sofia juhatusel kuulekalt läbi ikka veel ühtlase müürina alla langeva vihma puukuuri puid tooma. Vanad tammed maja ümber kriuksusid tuules, kui ma hetkeks peatusin, et taevaga kokku sulanud merel sähvivaid välke imetleda, hoolimata, et saan jälle läbimärjaks. Vihm ei tundunud enam külm, sest mu sees oli üle keha laiali valgunud soojus, nagu ka kummaline, kogu looduse tormlemisele vastanduv rahu. Jah, ma oleksin võinud teada, kuhu see kõik välja jõuab.

* * *

On hetki, aegu, mil inimene polegi nagu tema ise, vaid keegi palju vanem, suurem, hõlmates kõike, teades kõike, olles kõik. Nii tundsin ma ennast tol õhtul ja järgneval ööl. Ja ma arvan, et see polnud sugugi vaid alkoholi tegu, vaid mingi energia, mis sünnib kahe inimese vahel, kui nad on sattunud ootamatult täiesti ebatavalisse olukorda. Kui neile on antud võimalus kogeda midagi erilist, saada ainulaadne mälestus. Kui nad tahavad, et see juhtuks.
Muidugi me jõime ka palju. Ja rääkisime. Alguses Markusest – justkui viisakusest või sõlmides kokku otsi, et luua ühisosa, millest saaks edasi minna. Rääkisin peamiselt mina ning ilmselt liiga palju, samas ise kuskil sisimas teades, et tegelikult ei tahtnud me kumbki enam temast kõnelda. Hiljem, koos teise pudeli veiniga, tulid suured, filosoofilised teemad, nagu elu, sõprus, armastus ja surm. Kössitasime kõrvuti praksuva kamina ees nagu merehädalised, suures, peaaegu tühjas saalis, mille ilusa ilmaga terrassile avanevaid, nüüd aga suletud kahepoolseid uksi lõgistas tuul ja suurte merepoolsete akende taga koputas lakkamatult sissepääsu otsiv vihm, külg-külje kõrval väikesel tahmast määrdunud ja saepurust torkival lambanahal, mis mingil moel ei meenutanud romantilisse kujutelma sobituda võivat kohevat karunahka, millel elegantselt lamaskledes üks inimene justkui loomulikult teise poole naaldub ja üks asi sujuvalt teiseni viib. Kuid lõpuks polnud ma siiski üllatunud.
Ja ma ei märganudki, millal vaibus maru – ühel hetkel hakkas lihtsalt väljas valgemaks minema ja kõik oli vaikne, peale mere lakkamatu kohina ja vana maja mõne väsinud naksatuse, mille saatel ma ühes ülemise korruse tolmuses ja veidi kopituse järgi lehkavas magamistoas voodisse vajusin. Ning viimase asjana kuulsin – siis enne, kui uni must lainena üle pühkis – kuidas alustas oma trillereid kuskil maja lähedal esimene varajane hommikukuulutaja, salu-lehelind.

* * *

Ärgates, alles unesegasena, ei saanud ma esimesel hetkel aru, kus ma olen, kuid väljast kostev meremüha ja üle koltunud tapeediga kaetud seinte ning pragunenud krohviga lae aeglaselt kõikuvad puude varjud rahustasid mind ja siis meenus juba kõik. Kui end iidses tammepuust kaheinimesevoodis istukile ajasin, et selles üheainsa väikese akna ees rippuvatest võidunud pitskardinatest hämaras toas ringi vaadata, andsid ruumiga samas taktis kahtlaselt kõikuma hakkavad riidekapp, mis iseenesest sama massiivne ja väljanägemiselt ka ilmselt samast materjalist kui voodigi ning interjööriga täiesti ebasobiv moodne laelamp mulle aimu, et ma polegi veel kaineks saanud. Varsti hiivasin end ka aeglaselt püsti ja kui üleliigsetest promillidest tekkinud maavärin oli lõpuks asendunud vaid kerge õõtsumisega, suundusin, seejuures kogemata pooltühja pudelit jalaga riivates, misjärel too põrandal eemale veereldes jättis endast maha veinilõhnalise raja, sellest väikesest umbsest ruumist avaramasse ja päikeseküllasesse koridori, mille merepoole avaneva akenderea ees heljuv kuldne tolm pani mind aevastama. Kell oli alles üheksa, veendusin ma udusel pilgul oma käekella uurides. Kuulatasin – majas oli kõik vaikne.
Esiteks tuikusin trepist alumisele korrusele, siis aga vedasin end uuesti gravitatsiooni trotsides üles ja käisin läbi kõik toad, mida peale magamistoa, kus olin oma napid unetunnid veetnud, oli seal kõigest kaks – teine magamistuba ja üks kabineti tüüpi raamatutuba – kuid leidsin vaid tolmu, mis kattis vana mööblit ja raamatuid. Paistis ka sedamoodi, et teises magamistoas polnud keegi juba nädalaid maganud – voodikate oli sile ja kui näo siiski selle alusesse patja surusin, tundsin sellest hingumas vaid niiskust ja lootusetust.
Läksin tagasi alla ja jäin nõutult seisma keset saali, mis nüüd päeva alastuses tundus veel trööstitum ja kõledam kui öösel. Mu pilk jäi pidama suurtel pruunidel ustel, mida tuul enam ei rõhunud ja ühe mõtteuidu ajel tõmbasin eest neid koos hoidva riivi ning lükkasin nad lahti, nii et merelõhn koos kajakate kisaga sisse voogas, täites ruumi ajatu tühjuse eluga. Eemal sätendas meri, tõmmates mind enda poole magneetilise jõuga, nii et tahtmatult mööda terrassi murenevaid, laiguti samblaga kaetud astmeid alla astusin. Justkui unes möödusin mõnedest teele jäävatest ilupõõsastest ja tammedest, et jõuda kiviklibusesse randa. Ja seal, seistes näoga mere poole, hetkeks, tundus mulle, et tabasin Sofia parfüümi hõrku hõngu üle lainete minu poole kandumas.

„Sofia, kes sa Markusele oled?“ olin ma eelmisel õhtul, või siis õigemini juba öösel lõpuks veinist julgust ammutanuna küsinud.
„Mina? Ei tea… Sind kuulates, ma… Ma vist ei tunnegi teda…“ ta leekide kumas õhetav nägu oli paistnud kurvana ja ta näis rääkivat nii nagu tundis, siiralt, mõeldes mida ütles.
Ja seepärast ei olnud ma ka rohkem pärinud.
Kuid nüüd oli ta kadunud ning ma ei teadnud kust teda otsida.

* * *

Sulgesin silmad ning lonksasin kuumast, näppe kõrvetavast tassist tulist kohvi. Mõrut. Suhkrut polnud ma suutnud köögist leida ja ega ma eriti otsinudki.
Päike soojendas meeldivalt mu nägu, maa poolt puhuv tuul verandale ei ulatunud. Sirutasin jalad välja ja losutasin vanas aiatoolis kohvitass kõhu peal käte vahel tasakaalus. Läbi mere kohina kostis mingite mulle tundmatute lindude huikeid, kajakad olid vaikinud.
Ja siis ma kuulsingi äkki seda käginat ja mu süda jättis löögi vahele. Loksutasin esimese ehmatusega isegi kohvi oma kampsonile. Selle heledale koele tekkis aegamisi tumepruun viirg, kui end ettevaatlikult aiatoolist püsti ajasin ja tassi kivisele verandale pannes, nagu varas, majja hiilisin. Ta oli ikkagi siin! Mu süda puperdas oma rinnakorvist vanglas ja hetkeks tundsin kuidas kurku tõusis kibedat sappi ning mind valdas soov uuesti istuda, või veel parem, hoopis pikali heita, sest teadsin, et seni viibinud pohmell oli mu lõpuks kätte saanud. Iiveldust maha surudes, astusin siiski läbi uste hämarasse majja. Kartsin paaniliselt Sofiale otsa vaadata, olin hirmul, et mul ei ole sõnu mida talle öelda, et tekib vaikuse vaakum, midagi, mis täiesti purustab eelmise õhtu ja öö, muutes selle naeruväärseks seikluseks. „Ehk see oligi vaid naeruväärne seiklus?“ küsisin endalt juba mõttes, tundes end aga samas ka kohe äraandjana, kui astusin ülemise korruse trepi juurde, kust Sofia pidi peatselt alla jõudma – trepi juurde, millel tema tuleku sammud ennist mu kõrvu olid kostnud. Kuid seal lendles ülalt akendest tulevas valgusvihus vaid tolm. Ja sammud… ei lakanud.
Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui just sel momendil poleks maja juurde sõitnud auto. Kui need õõvastavad sammud tühjal trepil poleks mattunud kruusa kriginasse autorataste all ja mootori möirgesse, mis kõlas sel hetkel mulle nagu mahe muusika, olles kindel sõnum normaalsest maailmast, tsivilisatsioonist, kus kõigele on seletus. Ma lausa sööstsin majast välja ja tundsin ka koheselt ära Markuse punase Fiati. Ja vaid murdsekundiks valdas mind nõrk pettumus, sest kui ta juba minu juurde tuli, valged hambad päevitunud näos laias naeratuses säramas ja tumedad lokid – „Nagu Sofial“ mõtlesin tahtmatult – kerges tuules voogamas, siis olin juba ainult üks suur tänutunne. Minu sõber. Minu Markus. Tundus nagu oleks aeg tagasi keeratud ja me ikka veel keskkooli lõpuklassis. Nagu polekski vahepeal möödunud aastaid, mil me kohtumised aina harvemaks jäid – eelmine kord siis mitmeid kuid tagasi kuskil anonüümses Tallinna kohvikus töö arvelt pigistatud pooltunnike, mil ma lihtsalt vaatasin teda ja ise kuulates, lasksin tal tühjast-tähjast lobiseda, sest polnud aega midagi tõeliselt öelda.
Nüüd siis pani ta oma käed mu õlgadele ning ühe pika viivu jooksul mulle vaikides otse silma vaadanud, konstateeris:
„ Sa, mees, näed ikka ilgelt sitt välja. Täitsa zombie. Magasid ka üldse või?“
Mulle meenus. „Ma kuulsin trepilt samme… ja naine…“
Markus sai mu hädisest kokutamisest aga valesti aru ning hakkas naerma, raputades mind õlgadest, nii et mul sees jälle keerama hakkas.
„Palju õnne, kohtusid majavaimuga! Ma ju rääkisin sulle seda story’t kummitusest, ei mäleta või?“ Ta läks tagasi auto juurde ja naasis sealt kilekotiga.
„Nii, nüüd lähme aga sööma, puhume sulle, pärast su öiseid seikluseid“ – sõna „seiklused“ juures ma võpatasin – „ jälle eluvaimu sisse. Käisin just Virtsu poest läbi – ega seal eriti suur valik pole, aga ajab asja ära – midagi võileiva peale ikka saab…“ lobises Markus sundimatult nagu alati.
Kuigi sel hetkel oli söögist mõtlemine lausa piin – mul hakkas iga hetkega aina halvem – järgnesin talle kuulekalt majja. Piidlesin kahtlustavalt treppi, kuid muid samme, peal nende, mille omanikeks me ise olime, majas enam ei kostnud.
„… Igaks juhuks ühe paki kohvi võtsin ka, kuigi siin peaks veel ka järgi olema. Hakkasin enne kukke ja koitu juba Tartust sõitma, nüüd tahab nälg ära tappa. Ilmselt oled sa ka näljast nõrkemas. Ega peale kuivainete siin ju muud tavaliselt..,“ köögi uksel Markuse jutt katkes, kui ta järsku paigale tardus ja ma nägin, kuidas üle ta näo libises tume vari. Ta lasi kotil käest hooletult maha kukkuda ja takseeris pinevalt kööki, seejärel hakkas köögikappide uksi avama ning viimaks vaatas isegi prügikasti, justkui midagi otsides. Siis astus ta mulle otsa vaatamata must mööda ja lonkis saali lastes pilgul ka üle selle käia.
„Mida sa otsid?“ ei saanud ma enam küsimata jätta, olles tema sabas sinna järgnenud.
„Köögis oli jõle lebra,“ pöördus ta mu poole ja tema hääl kõlas süüdistavalt: „Jõid siin eile või?“
„Jõin, pudel veini oli kaasas.“ Olin märganud, et teised pudelid olid köögist justkui nõiaväel kadunud, nii et öisest joomingust polnud muidu jälgegi, välja arvatud too üksik veinipudel üleval magamistoas ja siis see… lebra.
Ma ei tea miks ma valetasin.
Ega ka seda, miks uuesti valetasin, kui Markus äkki küsis: „Kas üksi?“

* * *

Hakkasime ära sõitma hilisel pärastlõunal. Mu pohmakas oli selleks ajaks juba järele andnud ja taevas hakanud pilvitama. Enne kui autosse istusin, käisin veel korra all mere ääres. Seal lõhnas ainult adru järele.
Olime just maanteele välja keeranud, kui langesid jälle piisad ja varsti krabistaski esiklaasil vihm – mitte pehme ja soe, nagu ma mäletasin eelmisest õhtust, vaid hall ja külm – teravad väikesed veenõelad piitsutamas Tallinna poole kiirustavat autot. Olin kummide sahinast läbi voolava maantee ja kojameeste rütmilisest kriuksumisest pooleldi juba unne vajunud, kui Markus keeras enda poolse ukseklaasi alla, pannes suitsu ette.
„Kuule, unusta ära, et ma ennist majas sind niimoodi üle kuulasin…Mu käitumine tundus kindlasti päris napakas.“
Mõmisesin midagi äraolevalt vastu – ma ei tahtnud sellest enam rääkida.
Kuid Markus tahtis, sest tal oli midagi südamel, mida ta pidi mulle ütlema. Just nüüd, mitte keskkooliajal, kui me peaegu iga päev ninapidi koos olime. Nüüd, kesk seda vihma, mis tegi kõik inimesed, ka parimad sõbrad – või siis endised parimad sõbrad – omamoodi anonüümseteks, nii et see tundus ilmselt lihtsam:
„ Mul oli põhjust kahtlustada, et…. Tead, mu ema on alkohoolik. Juba aastaid. Ja ta käib mõnikord seal salaja joomas.“