“Miinus viisteist” (Kaamos)

Paljas väädike

küünitab lumest läbi.

nii habras on õnn.

***

Jaanipäeval

õnnelikud tüdrukud

murul tantsimas.

Kooljakuu mäletab

nende astutud samme.

“- 15″ (Rents)

Ei! Sest olen liiga noor ma veel!
Ei! Ja käimata on koolitee!
Ja kuulama pean oma vanemaid!

Miinus viisteist. (irwhammas)

Kui Ivan lõpuks silmad avas, oli lahingumöll vaibunud.
Ettevaatlikult tunnistas ta enda peal lebava sõduri surnukaamet nägu, sorides peakolus läbi oma tuttavaid relvavendi, raputas raskelt oma pead ning lükkas seda otsustavamalt võõra enda pealt ära.

“Võtame” (Kirjutaja)

“Võtame!” karjus Tiit.
Inimesed pöörasid ennast ära. Kellelgi ei olnud vaja ootamatult välja karanud hullu. Eestlane ei kriiska avalikus kohas. Ei karju oma rõõmu, kurbust, viha, armastust, vaid hoidis kõike endas, ühes kindlas punktis, kus emotsioon tasakesi loksus ja sisemiselt sooja andis või külmetas.
Terminalis ei olnud palju inimesi. Osad istusid pingil, mõned seisid. Üks tüdruk näris nätsu ja liigutas pead ainult talle kõlava muusika rütmis.Tiit jäi just tema ette seisma, kükitas maha, vaatas tüdrukule silma. Tiidu valge pluus oli keha külge kleepunud, silmad olid koobastest välja tungimas.

“Võtame!” (Keit T.)

Kastanid õitsevad ja nende kirgassinisesse taevasse püüdlevatest valgetest kroonidest veel ülevalpool kõrguvad ähvardavalt Toomemäe tumedad nõlvad Tooma pea kohal, justkui valmistudes talle kaela vajuma, nagu TÜ raamatukogutäis raamatuid.