“Võtame!” (Keit T.)

Kastanid õitsevad ja nende kirgassinisesse taevasse püüdlevatest valgetest kroonidest veel ülevalpool kõrguvad ähvardavalt Toomemäe tumedad nõlvad Tooma pea kohal, justkui valmistudes talle kaela vajuma, nagu TÜ raamatukogutäis raamatuid. Tom on eksinud nende arusaamatusse labürinti, rühkides treppidest üles-alla, ületades mõttetuid, mitte kuhugi viivaid sildu, tallates tolmuseid ja loogikavabalt alati ülesmäge viivaid teid.
Ta ei näe endast mööduvaid paarikesi, pinkidel pudeleid hõlmaall varjavaid ülendatud meeleolus tudengeid ega oma nähvitsaid jalutavaid soliidseid daame. Ta ei näe midagi, kuid kuuleb tuules kohisevaid puid ja oma jalaastete raskust teel, mis ei taha ega taha otsa lõppeda.

Ta ei ole ilusas kevadpäevas vaid oma mõtete pimedas oktoobrikuus või siis novembris, mil ümber kooruva värviga vana maja undav tuul rõhub akendele, paisates hooti vastu klaase ja aknalauaplekki trummeldavat külma vihma. Tema aga kössitab kõledas,  peaaegu kütmata ruumis, selg istumisest kange ja tagumik tuim, kuulates Professori monotoonset, uinutavat häält ja mitmekümne pastaka krabinat ning läptopi klõbinat ja üritab avalisilmi magada. Ja ootab kevadet. Et vaid jällekord veenduda, et tegelikult pole midagi oodata.

Toomas potsatab masendavast sügisest tagasi veel masendavamasse reaalsusesse, kui kellegi suur kämmal mütsatusega ta õlale maandub, nii et kõik ta kondid kuni varbaluudeni hetkeks klõbisevad. Tomi kõrval on vana tuttav. Too naeratab laialt: “Noh, kuidas eksam ka läks?”
Võlts irve, endal silmad juba kilavad peas tagasihoitud mõnitavast mökitamisest.
“Keri purki!”
“Juba kerisin ja – üllatus-üllatus – puhas “Rock” oli sees!” itsitab vana ja hakkab teda käisest enda järel mäest alla sikutama. Toomas punnib vastu: “Kuhu nüüd?”
“Krooks!” röhatab teine, endal õnnis nägu peas. Ilmselgelt temal eilsest mingeid jääknähtusid pole või on need juba ammu alla loputatud.
Tom küll puikleb, tõrgub, ajab kannad tee pinnasesse, nii et vaod taga, aga mõistab, et vastupanu on lootusetu, gravitatsioon on tugevam.
Lõpuks ometi läheb tee lahedalt allamäge.

Samaaegselt kui nad leti taha maanduvad, libistatakse neile juba õlled ette. Toomale Tõmmu ja sõbrale Sarvik. Neid juba tuntakse. Tomi tuju paraneb. Sõber võtab sarve tagant suitsu, tuld talle pakkuda pole vaja, saab isegi.
“Noh, võtame!” muigab too siis tõstes õllekannu.
“Võtame!”
“Veel ühe aasta terviseks!” üürgab pahalane täpselt sel hetkel, kui Tom suure sõõmu lonksab, nii et poiss seejärel läkastades ninast õllevahtu purskab.