Sealpool vikerkaart (Werewolf24)

Kunagi ammu elas üks väike tüdruk kellel oli suur unistus. Ta tahtis elada teisel pool vikerkaart. Ta kõndis, ja kõndis et leida üles seda kohta, kuhu kõik ütlesid, et minna ei saa. Kui ta oli juba kaua aega kõndinud, siis ühel kuuvalgel ööl istus ta väsinult ühe puu kõrvale maha ning uinus sügavasse unne.
Hommikul äratas teda soe päike, mis paitas ta kaunist nägu ja kuldseid juukseid, ning linnulaul , mis kostis ta kõrvu, kui maailma kaunim muusika. Kui ta oma silmad avas nägi ta suurt päevalille põldu, mis tundus sama suur ja lai, kui meri, seal kust ta pärit oli. Seljataga laiusid sügavrohelised metsad, kus oravad mängisid käbidega kuuskede okstel.
“See peab olema õige koht!” otsustas tüdruk. “Siin ongi teisel pool vikerkaart.”
Tüdruk oli nii õnnelik, et oli lõpuks selle koha leidnud ning hakkas kohe omale maja ehitama. Sellest sai suur ja ilus kodu, mille tegemiseks vedas ta kohale ühe kivi teise järel. Ehitamine võttis aega aastaid aga lõpuks oli maja valmis ja isegi aknad ees! Tüdruk oli õnnest joovastunud, sest nüüd sai ta elada igavesti teisel pool vikerkaart.
Ühel päeval, kui ta istus ja vaatas, kuidas oravad mängivad nägi ta midagi kummalist. Keegi nagu liikus metsas! Peagi nägigi ta võõrast siluetti vaevaliselt enda poole tulemas. Tüdruk jooksis tulija poole, aimates, et too vajab abi. See oli pikk ning kena noormees, kelle jalg oli saanud haavata ja kes oli näljast väga nõrk.
Tüdruk võttis oma soojade kätega tal ümbert kinni ning viis ta tuppa. Aeg möödus ning noormees paranes neiu hoolitsuse käes ja sai terveks. Peagi hakkas tüdruk teda palavalt armastama ja noormees armastas vastu. Kuid noormees ei saanud kunagi aru, mida tüdruku jaoks tähendas siin elamine ning see maja. Ja ta naeris nii tihti, kui tüdruk ütles, et see ongi teisel pool vikerkaart.
Noormees käis tihti metsas jahil, kuid tüdrukule ei meeldinud, kui loomi tapeti. Ometi andis ta kõik andeks ja kandis oma koormat üksi. Ta ei pannud isegi tähele, kui ümbrus hakkas muutuma, sest noormees ütles, et see on sügis. Puudelt langesid lehed, päevalilled kuivasid ära ja oravad ei julgenud enam maja lähedal käija. Peale selle võttis noormees alati lahkudes kaasa ühe kivi majast ja nii hakkas ka see hääbuma.
Lõpuks ei jäänudki midag enam alles sellest mida tüdruk nii väga armastas ja ta võttis oma asjad, et lahkuda. Kui siis noormees küsis: “Kuhu sa lähed?”, vastas tüdruk: “On talv,” ja lahkus. Noormees üritas teda peatada, kuid miski ei aidanud.
Ja vahel ka nüüd, kui te näete, võibolla isegi satute teisele poole vikerkaart, võite näha seal noormeest, kes tassib kive, et ehitada maja, mis kunagi valmis ei saa. Või siis külvab päevalilli, mis iial ei idane. Või ootab, et puud mille pungad iial ei puhke, suve hakul roheliseks läheksid…