Sisaliku jälg õhus (irwhammas)

Ta vaatas mulle otsa.
Küsis ainsa küsimuse, mis pani mu õhku ahmima.
- Miks sa pole seniajani kedagi armastanud?

Mõtlesin, mida vastata.
- Kurat seda nüüd teabki. Vaata, kui me esimest korda kohtusime, siis raputasid sa pead. Miks?

Sisaliku jälg õhus (Rattus)

*

Vikat viiksus vilja.
Kõrs kriiskas kadu.

Alvander kõndis kikkis kõrte seas terariistaga ja langetas elavat surnuks.
Ikka sähvakas hooga paremalt vasemale, vikatikand maadligi ja loogu langemas.
Mahlast ja tummist.
Seda välja ta teadis, seda põldu tundis.
Siin julgelt käia söandas.

Ometi oli kord teine lugu.

Lumehelbeke (irwhammas)

Aastaid tagasi, nii umbes kakskümmend viis-kuus tagasi olin üsna masenduses.
Otsisin kohta, kus saaks rahulikult oma hinge maisest kehast eemaldada, nii et keegi mind ei segaks.
Tõele au andes, olen praegugi tegelikult elav surnu.

Lumehelbeke (Rattus)

*

Kõrb tuiskas.
Armastus oli leebe.

Ühel hommikul ärgates märkas Larste, et tema külje vastas olev elukaaslane on surnud.
Niisama lihtsalt, une pealt. Jättes oma käe Larste puusale.
Larste raputas oma kaasat õrnalt, otsis elumärke, liikumist, vastukaja.
Seda ei olnud.

Lumehelbeke (Werewolf24)

Oli sügis. Lapsed ei saanud enam iga päev tundide kaupa väljas olla. Nüüd istusid nad toas, näod nukralt vastu aknaklaasi surutud ja vaatasid, kuidas puudelt viimased lehed aeglaselt maapinna poole langesid. Ja kõik mis nad kuulsid, oli vihmasabin katuseviiludel. Naeratus nende nägudelt oli kadunud pilve taha, nagu ka päike helesinisest taevast.
Ilmad läksid külmemaks ja laste nägudele ilmus tasahilju jälle kelmikas naeratus, kui nad hommikusel kooliteel märkasid poriloike, mida kattis kirmetis. Nii vahva oli ju läbi iga jäätunud lombi tatsata!
Peagi olid ilmad juba nii külmad, et maha sadas esimene lumi. Nagu ikka sulas ka see ära ja sellele järgnes teine ning kolmas, kuni lõpuks olid ilmad juba nii külmad, et lumi võiski maha jääda.
Sel detsembrikuu hommikul, kui väljas oli 5 kraadi külma, sadas maha ka Lumehelbeke. Ta ei teadnud, kust või millest ta alguse oli saanud, kuid kõik mida ta siiani oma elus näinud oli, olid valged pilved ja sinine taevas. Need kaks olid tema jaoks kõige ilusamad siin ilmas, nagu suve ootavatele lastele on ema ja isa.
Alguses liugles lumehelbeke kõrgele puulatva, kus ainsateks sõpradeks olid seal peatuvad ja hirmsasti kraaksuvad varesed. Tuul aga tõstis ta sealt taas lendu, ning nüüd langes ta maja katusele, korstna kõrvale. Seal tundis ta soojust, mis tuli maja tubadest ning unistas, kuidas küll võiksid maitsta kõik need road, mida pereema iga päev hoolsasti küpsetas.
Kuid ka seal ei peatunud ta kaua, ning langes veelgi madalamale, täpselt õunapuu okstele asetatud lindude jaoks välja pandud majakese ette. Siin oli lusti ja tralli iga päev! Kohe kui lapsed lindudele teri tõid, lendasid siia rasvatihased, kelle kuub oli kaunilt roheline, ning kellede pead ehtis uhke must müts. Nendest veelgi rohkem oli aga särtsakalt siutsuvaid varblasi. Kuid vahel, vahel harva võis näha ka punarintset leevikest, kes oli lumehelbekese silmis kauneim olend teiste seas!
Iga päev ootas ta just leevikest, et temaga paar sõna juttu puhuda. Nii kuulis ta jutte sellest, et kaunimad linnud, nagu näiteks kuldnokk ei ela talvel üldse siin. Et nad lendavad ära, kuna kardavad külma pakast ja jäist tuult. Kui lumehelbeke ühel päeval siis uhkelt teatas, et jääb siia ootama, kuni kuldnokk tagasi tuleb, puhkesid kõik linnud naerma ning üks vares kraaksus kõrgelt puu otsast:” Kullake, sina sulad selleks ajaks ära!”
Lumehelbeke ei teadnud, mida tähendab ära sulamine ja unistas oma mõtetes kohtumisest süsimusta sulestiku ning kuldse nokaga linnust. Enam ei oodanud ta leevikest, sest too tundus nüüd uhke ja kõrk! Kuni ühel ööl tuli jälle tormine ilm ja tuul ta veelgi madalamale lennutas. Nüüd oli ta päris maapinnale, suurde lumehange langenud.
Hommikul jooksid lapsed õue, mängisid lumesõda ning seejärel hakkasid lumememme ehitama. Kui kaks alumist palli olid valmis ja kolmaski peaaegu tehtud, veeretas pisike tüdruk palli ka üle lumehelbekese. Nii jäigi ta palli külge kinni, tüdruk ulatas palli oma vanemale vennale ning too asetas selle ilusti lumememmele peaks. Vanem õde tõi toast söetükid ja porgandi, millest said lumememmele silmad, nina, suu ja nööbid ning asetas talle kätte kaseoksa ja kaela vana salli. Ning siis juhtus midagi lumehelbekese jaoks väga hirmsat- vanem vend tuli suure potiga ning asetas selle lumememmele mütsiks, täpselt nii, et vaene lumehelves jäi sinna alla pimedusse lõksu.
Nüüd ei näinud ta enam valgeid pilvi ega sinist taevast, keda oma emaks ja isaks pidas, ega koledasti kraaksuvaid vareseid ega ka uhket leevikest, kellega vahel juttu puhuda. Nii istus ta seal pimedas ja üksi, tundes iga päevaga, et päike soojendab potti tema kohal üha tugevamini. Nii hakkas ta ka aru saama, mida tähendab see ära sulamine. Lumehelbeke oli väga kurb.
Ühel päeval, kui päike oli juba erakordselt palav ja lumehelbeke oli poole väiksemaks jäänud, kuulis ta enda pea kohal mingit mütsatust. Edasine oli nagu üks suur virr-varr. Veel kuulis ta kõrvus maailma kõige kaunimat häält, teadmata kellele see kuulub. Äkitselt kukkus pott lumememmel peast, lumehelbekese peale paistis kuumalt helendav päike ja veel ennem, kui ta päris ära sulas nägi ta oma päästjat- seda kes ta vangitornist välja aitas- see oli süsimusta kuue ja kuldse nokaga lind, kes laulis kaunimat viit maailmas…