Lilleline veebruar (Rattus)

*

Vosmar süütas suitsu ja tõmbas sellest päeva esimese, pika sõõmu.
Töönädal oli selja taga.
Jõulud ja aastavahetus olid selja taga.
Isegi Tartu Maraton oli läbi.
Lumi laiutas endiselt ja ohtralt kõikvõimalikes kohtades, maal, jääl ja linnas.
Päike oli pikemalt taevas ja sädeles lumel pimestavalt.
Külm oli.
Suits oli kuum ja kõrvetas kopsu.
Vosmar lõdvestus.
Sulged silmad ja avas suu.
Väike näpuliigutus lülitas sisse muusikaedastamismasina.
Helid olid mahedad.
Vosmar hingas kaua sees hoitud sõõmu valge pilvekesena lae poole.
Laevalgustus teravnes, õues oli pime. Lumest hoolimata.
Oli reede õhtu.
Märtsihõnguline.
Magus lõhn levis läbi toa.
Vosmar sõõmas teise mahvi.
Hoidis veidi hinge kinni ja tundis, kuidas raskus kadus ja meeled avardusid.
Pingelangus, enesesse tulek. Enesest välja tulek.
Muusika teravnes, venis ja kiirenes vaheldumisi.
Värvid said erksamaks.
Tapeet hakkas toas ringi heljuma.
Lilleline, ta oli nii lilleline.
Vosmar istus lillelisel diivanil ja naeratas laelambi poole.

Päike ja juunikuine õites heinamaa, mida mööda ta jooksis.
Muusika paitas kõrvu. Seestpoolt kuulmekäike.
Hein riivas paljaid jalgu ja õitemagus lõhn tahtis lämmatada.
Veel üks sõõm…

Kell 3 öösel vastu laupäeva Vosmar ärkas.
Janutas.
Tuhatoosis oli vaid tuhk.
Ja see lillemagus hõng.

Vosmar läks kööki, jõi mõnuga vett ja vaatas aknast välja.
Tuiskas.

*