Priiküüt (Rattus)

*

Vhidüüt-vhidüüt laulis linnuke oksal.
Kevad oli ilma soojaks kütnud. Rahutuse põue pistnud.
Päev oli pikk ja õhus oli.. noh, see mis ikka kevadel õhus on.
Minema-paneku-iha.

Semko tundis pakitsust hinges. Pakitsust, mis nõudis rahuldamist ja avardumist.
Linnud siristasid, päevad laiendasid omi piire pimeduse arvelt ja Semko asus teele.
Uinus, omal kombel ja viisil.

Priiküüt (Kaamos)

Amb ei liikunud, liikus loom ja nool vallandus kui iseenesest just kesiku sihikuga ühele joonele jõudmise hetkel. Vaikne vihin ja oligi kõik. Veretu, hääletu, kiire.

Eva tegi vaid talle iseloomuliku žesti oma pikki tumedaid juukseid üle õla visates ja ühe käega ratsu lakast hoides liikus kiiresti saagini, kummardus ning viskas sea enda ette hobuse turjale. Nädala toit oli olemas, võimalik, et isegi pikemaks ajaks. Just valminud pähklid ja pohlad pakkusid üksluisele lihadieedile mõnusat vaheldust, ilmad olid alles mahedad ja ööd lõkketule ääres Eva-sugusele kaunile ning sitkele amatsoonile pehmed taluda….

Priiküüt (irwhammas)

Marukohin väljas ei tahtnud oma vaibumise märke näidata.
Odu taipas seda alles nüüd, kui oli üritanud tundide viisi kätega kõrvu katta.
Käed olid väsinud peahoidmisest, mil ta nautis täielikku vaikust, kuni kõrvad andsid monotoonse undamisega märku, et vajavad veidiks ajaks õhku.
Odu oli peale seda tundnud jahedust, mis pani õlgu väristama.

Perekonnapilt (Rattus)

*
Veepiiril väreles kalamees.
Läbi lainete, alt ja üle.
Kalanäoline, ütlesid mäletajad.
Oli tubli mees.
Ma mäletan Onu matuseid.
Leinajad toodi veealusega keset vett ja Onu põrm, mis veest võetud, sai vette tagasi lastud.
Lõpustega sina tulid ja lõpuselistele sina saad!

Perekonnapilt (Kaamos)

Eetla armastas neid hommikud.

Tühi kohvitass kõlksatas õrnalt alustassil. Päikesekiired viilutasid õhu ribikardina poolsuletud liistude vahelt tuppa sööstes ühtlasteks laastudeks, sigaretisuits kord kadus varju, kord rullus jälle juugendlikes spiraalides valgusesse.

Paradiislik vaikus.

Eetla puhus viimase suitsujoa akna poole, vaatas veel hetke päikesekiirte poolt nähtavaks tehtud mustreid ja tõusis, et tuhatoos ning kohvitass kööki viia. Pilk peatus vastasseinas rippuvatel piltidel.

Väike tüdruk jalgrattaga, natuke suurem tütarlaps valges pluusis, lilled käes, neiu ülikooliteklis … Eetlale meeldis vaadata jäädvustusi oma elu tähtsündmustest. Paraku oli üks asi, mis tema heameelele varju heitis – ta oli neil piltidel enamasti üksi. Vahel harva võis fotol näha mõnda kasvatajat või internaadi öötädi, koolipiltidel oli näha õpetajaid, kaaslasi koolipäevilt, kuid sugulasi ei olnud ühelgi pildil.