Perekonnapilt (irwhammas)

Tundsin, kuidas kõri hakkas karedaks muutuma.
„Ma palun teie tähelepanu!“ karjusin ruuporisse.
Koheselt lakkas jutuvadin ümberringi.
Oli vaid kuulda lainete loksumine.
Jätkasin: „Kui te saaksite end koomale võtta, oleksin väga tänulik.
Mismoodi ei saa?
Haarake naabrilt õlast!
Tõmmake, palun, kaugemal olijad ka ligemale.
Nii, kohe vaatame, kas kõik jäävad peale.
Nõnda siis, Aljoša, palun sul liikuda taha ritta.
Katja ja Maša, teil palun võimalikult keskel püsida.
Vaatame veel kord.
Väga hea!
Nüüd naeratage!
Kohe tuleb linnuke!
Klõps tehtud!
Kohe teeme duubli!
Ärge nüüd laiali valguge.
Saša, mis nüüd?
Ei jõua?
Vanaema, räägi Sašale, mismoodi vanaisa kangelaseks sai.
Ennast ületades!
Kõik teavad.
Ja sina, Saša, virised…
Onu Stjopa, ära nüüd ära vaju.
Kuhu nüüd…
Ahsoo…

Ämm, kuule!
Sinu pärast see kõik!
Ma ei saa ju ometi tunnistajaid jätta!
Ainus võimalus koitis täna hommikul ja ma kasutan selle täielikult ära!
Keset merd?
No ja siis?
Kes see ikka siia sind otsima tuleb?
Teeme veel ühe pildi!
Ämma vesised rõõmud!“