Perekonnapilt (Rattus)

*
Veepiiril väreles kalamees.
Läbi lainete, alt ja üle.
Kalanäoline, ütlesid mäletajad.
Oli tubli mees.
Ma mäletan Onu matuseid.
Leinajad toodi veealusega keset vett ja Onu põrm, mis veest võetud, sai vette tagasi lastud.
Lõpustega sina tulid ja lõpuselistele sina saad!

Vanaema oli valge ja vagel.
Naaskelnina alati teiste sisemiste elude sees, uudishimu ja näljaga.
Vanaisa tema kõrval tammena jõuline ja kõrvalseisja.
Tõrupruunid silmad jälgimas kõike olevat.
Orav taris neid tõrusid, mu vanaisa silmi, viimati pessa.
Kuhja.

Mu maja taga on lilled. Lõhnavad ja õitsvad.
Alati lõhnavad ja õitsvad.
See on mu ema.
Elusalt maetud.
Lähedalolus tuntav, kuid puutudes hääbuv.
Olen ma sügis?

Isa?
Temast ma suurt ei tea.
Tema oli metalne ja võõra lõhnaga.
Ei mingit lipsu ega habemeajamist.
Temast õhkus õli ja joovastust.

Vaatan seda pilti, mis raamituna seinal.
See väike kollase kleidiga plika, kes oma nina nokib, olen mina.
Mina, kes olen õppinud, et lihtsam end orvuks tunnistada kui seda pilti näidata.

Rahulolevana ringutan. Varvaste ja sõrmede vahele ilmuvad ujuklestad.
Sirutan end mõnuga. Lõpuste laksudes.
Uksekell.
Tõusen ja avan.

Maosilmne neiu vaatab mind uurivalt.
Vaatan vastu.
„See siin,“ ulatab õde mulle foto.
Sellesama, tuttava.

Pildilt vaatab vastu tunkedes mees, kes uhkelt kinnipüütud poolemeetrist kala eksponeerib.
Taustaks lilleaed ja vana iidne puu.
Puu okstel väänleb liaanina madu.
Esiplaanil plika.
Silmad.
Kõigil pildilolijatel on silmad.

Pere on taas koos.

*