Priiküüt (Rattus)

*

Vhidüüt-vhidüüt laulis linnuke oksal.
Kevad oli ilma soojaks kütnud. Rahutuse põue pistnud.
Päev oli pikk ja õhus oli.. noh, see mis ikka kevadel õhus on.
Minema-paneku-iha.

Semko tundis pakitsust hinges. Pakitsust, mis nõudis rahuldamist ja avardumist.
Linnud siristasid, päevad laiendasid omi piire pimeduse arvelt ja Semko asus teele.
Uinus, omal kombel ja viisil.

Möödavihisevad näod. Mõni kiiremalt, mõni aega vallates.
„Hei, kes mind kaasa võtab?“
Üks rohekas udukogu, kes aeglasemalt heljus, jäi peatuma ja riivas vastutulelikult.
Ja siis oli Semko unenäos.
Kellegi teise unenäos.

Rohelist oli palju. Nii puis kui kopsus. Matšeetega vehkis hullunud inimene enesele teed teha. Ise hõiskas õnnelikult.
„Uhh, seekord läks hästi,“ jõudsin mõelda, kui vihisev tera mul jupi näpust kaasa viis.
See oli valus.
Kuid verd ei tulnud.
Asi seegi.
„Vabandust,“ ütles mu vigastaja.
„Pole hullu,“ vastasin reipalt.
Ta meenutas mulle kedagi. Unenäotuttav. Kellegi nimi ja teise nägu ning kolmanda olemus.
„Semko,“ ulatasin vigastatud käe tutvustuseks.
„Aldarvig,“ surus ta ettevaatlikult mu kämmalt.
Kulgesime mööda padrikut. Tee ahenes ja laienes.
Madaldus ja avardus.
Tee.
Unedes ei pea rääkima. Seal võib lihtsalt kõrvuti olla ja teada kõike.
„Muide, ka mina olen siin vaid läbisõidul..“ lausus Aldarvig äkki äraolevalt.
„Kuidas?“
„Noh, nagu sa isegi. Lihtsalt. Läbisõidul. Teel.“
Ja mina arvasin, et olen ainus.
„Kelle unenägu see siis on siin?“
„On sel tähtsust,“ naeratas mu uus tuttav ja viipas peatumiseks järgmist möödatuhisevat näokogu.
„Viid mind edasi?“
Nägu noogutas ja nad lahkusid.

Oli kevad, rändamise aeg.

*