KIRJUTAJATE KOMMUUN

Pardisupp (irwhammas)

Posted in Pardisupp by irwhammas on detsember 29, 2011

Ta tuli raskustega.
Koomast.
Omaksed olid lootuse kaotanud.
Juba oldi valmis alla kirjutama paberitele, kohustades terviseasutust raskel ajal kulusid kokku hoidma, kui palatist kõlas võigas ohe, mis pani haigla külastajatel õlgu väristama.
Kuid millise rõõmuga lennutati kirjutusvahend suure kaarega koridorinurka, kus see tagasi põrkudes veeres istmete alla.

Ta oli juba haigemajast mitu päeva kodus.
Omad inimesed olid aja ära jaotanud, kes-millal tema järgi vaatas.
Tohtrid olid hoiatanud, et ta võibki voodihaigena aastaid vegeteerida, aga kes seda ikka uskus.
Usuti imesse.
Kõikvõimsasse imesse.

Ta tõusis pärast mitmenädalast lamamist istukile.
Vaadates ühte kindlasse punkti, sirutas ta käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, ütles ta kähiseva häälega: „Pa…“
Kohe sumiseti tema ümber parves nagu kärbsed kuuma magusa kissellitaldriku ääres.
Kui jutuvadin lõpuks vaibus, ütles seesama kähisev hääl ülimat pingutust nõudval toonil: „Pard…“ ja ta pea vajus väsinult patjadele.
Otsekohe oli koikuäärne tühi, kui mitte arvestada noort kurttumma tüdrukut, kes, lugedes ühte prantsuse kirjaniku kirjutet ajaviiteromaani, vaheldumisi hämmeldus ja punastas.
Tüdruk, andes silmadele puhkust, oli naeratades vaadelnud teda.
Tüdruk ei saanud kaua silmitseda, kui koridorist astus haigetuppa habemeajaja, kes suriseva pardliga nühkis voodisolija lõual turritavaid habemetüükaid vähemaks.
Kokaemand saabus suure supitirinaga, millest õhkus imehea leeme lõhn.
„Pardisupp annab jõudu, proovige ometi!“ sädistas trullakas tante heasüdamliku naeratuse saatel lusikat haige huultele suunates.
Vastumeelselt oli tema, voodihaige, tunnistanud, et seda head maitset ei unustata.
Mitte iialgi!

Järgmisel päeval oli ta tõusnud taaskord istukile.
Niisamuti vaadanud ta samasse kohta ja sirutas käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, jõudis ta kähiseda: „Pardatsokis on kehtiv dokument!“ ja kummardus paremale küljele, justnagu ta olnuks praegu autos.
Nüüd alles aduti kogu loo traagikat.

Nädal hiljem toimus matus.
Kuu möödudes sai alguse aastaid kestev sõda õigusmõistjate ja klanni vahel.

Tagged with:

4 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. werewolf24 said, on detsember 29, 2011 at 6:54 p.l.

    No jah… Kahju vanakesest…

  2. kaamos said, on detsember 29, 2011 at 9:23 p.l.

    Polnudki ju kõige hullem vahimiil, halvemal juhul oleks sugulased ju imet ootamata hakanud mammona pärast kisklema :)

    Mulle meeldis jutus kõige rohkem pisike kild kurdi tüdrukuga. Sellele oleks hea teema üles ehitada saanud, ehk ei olnud see su eesmärk, aga ma näen seda võimalust siiski.
    Lugu oli tegelikult lootmisest ja lootuste luhtumisest, vähemalt mulle tundus nii. Selle teemaga ei haakunud jälle lõpp ..
    (vabandust, olen irisemistujus!)

    • irwhammas said, on detsember 30, 2011 at 10:00 p.l.

      Ma ei tea, miks ma kuuli asja maha tõmbasin, ehkki võinuks selle alles jätta.
      Vähemalt nüüd on suht sürr lugu – lugeja ei saa pihta, mis kisma ja miks käima läheb… :D

  3. Rattus said, on detsember 30, 2011 at 10:33 p.l.

    Valestimõistmine on valus laks.
    Aga pesakond tundus jah selline pigem hoolivamapoolne olevat.
    Mis on soe.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.