Pardisupp (irwhammas)
Ta tuli raskustega.
Koomast.
Omaksed olid lootuse kaotanud.
Juba oldi valmis alla kirjutama paberitele, kohustades terviseasutust raskel ajal kulusid kokku hoidma, kui palatist kõlas võigas ohe, mis pani haigla külastajatel õlgu väristama.
Kuid millise rõõmuga lennutati kirjutusvahend suure kaarega koridorinurka, kus see tagasi põrkudes veeres istmete alla.
Ta oli juba haigemajast mitu päeva kodus.
Omad inimesed olid aja ära jaotanud, kes-millal tema järgi vaatas.
Tohtrid olid hoiatanud, et ta võibki voodihaigena aastaid vegeteerida, aga kes seda ikka uskus.
Usuti imesse.
Kõikvõimsasse imesse.
Ta tõusis pärast mitmenädalast lamamist istukile.
Vaadates ühte kindlasse punkti, sirutas ta käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, ütles ta kähiseva häälega: „Pa…“
Kohe sumiseti tema ümber parves nagu kärbsed kuuma magusa kissellitaldriku ääres.
Kui jutuvadin lõpuks vaibus, ütles seesama kähisev hääl ülimat pingutust nõudval toonil: „Pard…“ ja ta pea vajus väsinult patjadele.
Otsekohe oli koikuäärne tühi, kui mitte arvestada noort kurttumma tüdrukut, kes, lugedes ühte prantsuse kirjaniku kirjutet ajaviiteromaani, vaheldumisi hämmeldus ja punastas.
Tüdruk, andes silmadele puhkust, oli naeratades vaadelnud teda.
Tüdruk ei saanud kaua silmitseda, kui koridorist astus haigetuppa habemeajaja, kes suriseva pardliga nühkis voodisolija lõual turritavaid habemetüükaid vähemaks.
Kokaemand saabus suure supitirinaga, millest õhkus imehea leeme lõhn.
„Pardisupp annab jõudu, proovige ometi!“ sädistas trullakas tante heasüdamliku naeratuse saatel lusikat haige huultele suunates.
Vastumeelselt oli tema, voodihaige, tunnistanud, et seda head maitset ei unustata.
Mitte iialgi!
Järgmisel päeval oli ta tõusnud taaskord istukile.
Niisamuti vaadanud ta samasse kohta ja sirutas käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, jõudis ta kähiseda: „Pardatsokis on kehtiv dokument!“ ja kummardus paremale küljele, justnagu ta olnuks praegu autos.
Nüüd alles aduti kogu loo traagikat.
Nädal hiljem toimus matus.
Kuu möödudes sai alguse aastaid kestev sõda õigusmõistjate ja klanni vahel.
No jah… Kahju vanakesest…
Polnudki ju kõige hullem vahimiil, halvemal juhul oleks sugulased ju imet ootamata hakanud mammona pärast kisklema
Mulle meeldis jutus kõige rohkem pisike kild kurdi tüdrukuga. Sellele oleks hea teema üles ehitada saanud, ehk ei olnud see su eesmärk, aga ma näen seda võimalust siiski.
Lugu oli tegelikult lootmisest ja lootuste luhtumisest, vähemalt mulle tundus nii. Selle teemaga ei haakunud jälle lõpp ..
(vabandust, olen irisemistujus!)
Ma ei tea, miks ma kuuli asja maha tõmbasin, ehkki võinuks selle alles jätta.
Vähemalt nüüd on suht sürr lugu – lugeja ei saa pihta, mis kisma ja miks käima läheb…
Valestimõistmine on valus laks.
Aga pesakond tundus jah selline pigem hoolivamapoolne olevat.
Mis on soe.