Pardisupp (Kaamos)

Kogu kere oli nii tihedalt adrenaliini täis, et saapasse tunginud vesi ning rõivaisse takerduvad oksad ei võtnud Tarmo tempot hetkekski maha. Püssipäraga suuremaid oksi eest lükates kihutas ta piki umbekasvanud metsasihti aina edasi, edasi järve poole.

Mees, kes oli kõigile teada kui rahulikkuse ja tasakaalukuse etalon kappas kiini jooksva setukana ja aeg-ajalt valjuhäälselt kirudes ummisjalu edasi.

„Kuradi vanamoor …“

Mõni sõna oli päris arusaadav. Oleks vaid kuuljaid olnud. Õnneks sumbus suurem osa jutust samblasse.

„Mina käivat jahil ainult aega raiskamas. Või minu toodud liha olevat haavleid täis maanteerape. Ah et minu poolt lauale pandud liha on loomade varjupaiga seniilide osakonnast..“

Jutt kippus jooksmist segama. Või oli see nüüd vastupidi, kes seda ikka seletada mõistis.

„Ma talle … ma talle näitan!“

Tarmole ei tulnud millegipärast meelde, mis põhjusel vaidlus üldse alguse sai. Samas, kui ta päris ausalt järele mõtles, siis pääses sõnasõda valla tema keeldumisest külaskäigust naiseema poole. Laupäev ju, kas naine ei saa siis aru, et jahipäev!

Kus siis alles hakkas pihta: küll ei käinud mees pühadel perekondlikel üritustel naisega kaasas, küll olid tema kulutused kaugematele jahilkäikudele suuremad kui olnuks üks ilus reis soojale maale. Ja mida see õelusekott veel tema poolt lauale toodud liha kohta rääkis …!

„Kurat, ma ütlen, ma talle alles näitan, kuidas liha tuleb siis kui mees tahab!“

Tarmo tõstis tempot. Naise poolt tehtud õelad märkused tema ürgmeheliku jahikire kohta plaksusid mälus kui seitsmeharuline piits.

Uhkusega meenutas Tarmo oma sõnu enne majast välja tormamist.

„Pane pott tulele, moor. Täna sööme pardisuppi!“

No need olid õiged sõnad. Just sellised, mis sunnivad õige naise pliidi äärde ja löövad jahimehel selja sirgeks.

Vaat sedasi!

Tarmo ei saanud arugi, kuidas rinnakõrguselt risti üle sihi kasvav kuuseoks ta jalust niitis. Ühel hetkel oli ta uhke ja sirgeselgne alfaisane teel supipardi järele ja teisel lamas Tarmo keset teerada pehmes poris selili ning vahtis taevasse.

Asend asendiks, ega see pisike kukkumine veel tempot maha võtnud.Pigem vastupidi.

Taevas, just Tarmo maandumispaiga kohal lendas kena kolmnurkne pardiparv. Eeskujulik kolmnurkne paksude partide eskadrill. Mida enamat …

Püss palge ja pihta!

Mees unustas tagasilöögi. Seistes püssi lastes oli õla taga õhk. Praegu oli seal puujuurikas. Veel minut peale lasku oli Tarmo silme eest must. Kangekaelsus ei lubanud valjusti halada, ehkki ägin, mida ta ise vaikseks mehelikuks ohkeks pidas hirmutas ta kohalt juba kolmanda pardiparve minema.

Too esimene kolmnurk lendas peale pauku peaaegu häirimatult edasi.

Tarmo upitas end vaevaliselt üles. Õlg valutas pööraselt, ehkki liigutades oli tunda, et vähemalt kondid-liigesed olid ühes tükkis. Selg oli püssikaba löögist samuti justkui põrutada saanud, aga see võis olla ka kukkumise tagajärg.

Tagasi koperdas pullvihase küti asemel haavatud härg. See võttis kordi enam aega kui tulek, ent koju ta lõpuks jõudis.

„Tule sööma“, hüüdis naine köögist, kui kuulis Tarmo uksest sisenemas.

„Ma tegin ahjukartuleid. Me võime minu ema juure homme ka minna.“

„Ta ei tulnud isegi parti sahvrisse viima“, mõtles Tarmo.

Mis siis, et viia polnud midagi.