Sisaliku jälg õhus (Kaamos)
Ühel päeval
Ma loodan, et see on ilus päev
Lähen ma ära
Tõusen vaikselt, avan ukse
Ja väljun
Ukse panen enda järel korralikult kinni.
Et tuul ei tõmbaks
Natuke aega, loodetavasti on see aeg lühike
Ei julge keegi mu toolile istuda
Tass, mu lemmiktass
Jääb riiulisse niikauaks kuni mõni laps
Keda ma pole kunagi näinud
Selle sealt maha lükkab.
Ärge riielge temaga
Ta on hea laps
Kes tassi mulle järele saadab
Aitäh talle!
Azza!
Sa oskad niimoodi ka!
Lisaks muule.
Väga hea!
Jah, just niimoodi peab see olema, kui kord..
A mida kõike saaks niimoodi järele saata
Ma tegin lõpu natuke ümber. Sellepärast ma ei saagi luuletada, et ma tahan seda kogu aeg ümber teha. Kipub voolama nagu liiv sõrmede vahelt.
aga see on ju mõnus kui voolab?
Kas tead,
minu meelest on see täiega hea…
Isegi rütm
on kui riim
Polegi mul rohkem sõnu.
No mo arust oli ka algne variant hea.
Isegi parem ehk.
Liigne seletamine viib lummuse.
(Jajahh, Rattus teab!)
Mul endal sama tunne. Kusjuures ma ei mäleta algset varianti – mustandeid reeglina ei tee.
Taastasin niivõrd-kuivõrd mäletasin.
No enam ei torgi, aitab küll
Alguses on väga hea rütm, kuigi peab mainima, et riim pole nii väga paigas. Mina naudin alati enim luuletusi, kus on riim ja rütm paigas. Ja kui suudetakse veel sisu ka huvitav sinna panna ongi täiuslik luule. Ise austangi enim ilmselt luulet, ning naudin luule lugemist. Need on alati väikese trikiga ja mõtlemisainet pakkuvad. Mitte iial ühemõttelised. Sul on olemas ideaalne sisu ja peaaegu täiuslik rütm, aga riimiga pead veel harjutama! Vähemalt mina arvan nii…
Seekord ei tulnud ma isegi selle peale, et riime leida. Täiesti riimivaba, tahtlikult.
Teinekord saad riime ka. Kuhjaga kui meeleolu on