Mida suurem vale, seda rohkem seda usutakse (irwhammas)

Tolsamal aastal, kui Kralupp arvas heaks ära kärvata, oli vihmasele suvele järgnenud üsnagi tormine sügis.
Kralupp justkui irvitas meie, ellujäänute, üle, parastades teisest ilmast, et kuulge, te sitavaresed ei suuda ilma hallata nõnda nagu mina. Seega oleksin pidanud mina, jah mina, ekspeditsiooni juht olema.

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (Rattus)

*
Kelta jooksis õue.
Tema silmad särasid ja meel oli ärkamisjärgselt värske ning avatud.
Päike paistis ja kastepiisad pärlendasid heinal.
Silmnäo kaevul kargeks uhanud, tormas tüdruk kotta tagasi.
Ema oli lauale jätnud suure kruusitäie piima ja kääru pehmet lõhnavat leiba. Kelta määris sellele paksu kihi mett ja asus isukalt sööma.

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (Kaamos)

Õigeks kalapüüdmiseks oli kell juba liiga palju.
Niisama jõe kaldal vedelemiseks oli täpselt õige aeg.
Rohi ei olnud kastest koidueelselt märg ja ka öised salasahistajad olid pika heina seest oma päevastesse pelgupaikadesse pugenud. Õhus ei pinisenud enam sääskede leegione ja parmude hordid võtsid alles hoogu päevasteks rünnakuteks.
Kõik, mis muidu öösel sahistas oli juba peidus ja see, mis päeval põrises oli veel varjus.
Aeg jäi öö ja päeva vahel hetkeks seisma.

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (werewolf24)

„Lõpuks on kõik ainult enese müümine,“ lausus Anna mõtlikult. „Tegelikkuses ei loe, milline sa seestpoolt oled. Kas oled tark või rumal, heatahtlik või kiuslik… See kõik on teisejärguline.“

Ta sammus kiirelt mööda libedat ja lumist vanalinna otse edasi, sõbranna tema kõrval. Tegelikult neil polnudki kindlat suunda. Kiiresti pidi kõndima vaid seetõttu, et kui jäid seisma hakkas külm.

Aga kuhu mujale neil minna oli? Kohvikusse? Seal peaks ju midagi tellima ja raha oli see mida neil polnud. Koju? Seal poleks saanud rääkida neil teemadel. Seal olid mees ja lapsed. Nii nad siis põgenesid vahel õhtuti siia- vanalinna kurtide seinte vahele. Siin polnud ainsatki kõrvapaari neid kuulamas. Ja rääkida võis kõigest. Tihti kiskusid teemad filosoofiliseks, nii ka täna.

„Tegelikult hakkab kõik juba lasteaias peale. Armsaid ja malbeid ning hästi käituvaid lapsi eelistatakse energilistele ja püsimatutele. Nagu laps oleks süüdi, et ta kõige vastu nii uudishimulik on ja seetõttu sekeldustesse satub? Selliseid lapsi peaks just lohutama, ega nemad ei taha ju ka halvad olla. Kes meist tahab halb olla?“

Tungivalt ning küsivalt vaatas ta Mariale otse silma. „Selles suhtes on sul õigus,“ vastas too. „Koolis jätkub ju täpselt see sama suhtumine.“

„Seal on veel hullem,“ arvas Anna. „Siis hakkavad ka kaaslased sind arvustama. Kui sul on ilusad riided ja kallid asjad oled tegija. No võib-olla õnnestub mõnel normaalsel ja mõnel targal, kellel neid asju pole, ka sinna punti sattuda. Aga üldiselt ikka on asjad need, mis sind koolis tegijaks teevad. Seega müüme me end juba siis maha. Õpetajatele ja kaaslastele. Ise asi millise hinna me endale külge poogime ja kas teistel on seda sorti raha millega meid endale osta saab.“

„Ning hiljem jätkub ju enesemüük, kui näiteks meest otsida! Ja tööd?“ Oli Maria isegi oma avastusest üllatunud.

„Täpselt,“ nõustus Anna.

Veidi aega kõndisid nad vaikides, kuni Maria vaevukuuldavalt lausus:“ Sinul peaks siis ju kõik võimalused olemas olema.“

„Mis mõttes?“ Küsis Anna arusaamatu naeratusega näol.

„Sa oled nii ilus ja oskad hästi inimestega suhelda. Sa ei karda midagi ning oled harjunud võitma.

Selle peale pahvatas Anna naerma. „Kas sa tõesti arvad seda?“ küsis ta viimaks. „Ma võin ju olla ilus ja võib-olla oskan ka suhelda, kui sa seda arvad, aga selles sa küll eksid, et ma ei karda. Ma kardan hullupööra! Tegelikult olen ma väga nõrk inimene. Liiga nõrk, et seda välja näidata. See rõõmus ja tugev mina, keda sa näed on üks suur vale, mille enda ümber olen ehitanud. See on ainus asi, mida olen õppinud terve elu end müües. Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse. Mida rohkem sa näitad, et oled keegi teine, seda rohkem teised sind sellena näevadki. Hea suhtlemise aluseks on see, et sul on teistest inimestest ükskõik. See, et sa tead, mis tunne on olla jalge alla trambitud ja sa ei lase endaga seda teha. Loomulikult ei tähenda see, et sa teiste vastu viisakas, hooliv ja salliv olla ei suuda. Ikka oled, aga tegelikult on sul neist täiesti ükskõik. Sest mingil moel on nad kõik sulle haiget teinud. Kogu ühiskond on. Ja see, et ma näin sulle tugevana, see on tingitud vaid sellest, et ma olen valuga harjunud. Sest mul on enamus ajast valus. Ja tead miks?“

Maria raputas pead.

„Sest tõde on see, et inimesed hindavad mind mu välimuse järgi. Keegi ei näe minu sisse ega märka milline ma tegelikult olen. Kas sa tead kuidas see haiget teeb? Isegi kui nad lõpuks suudavad näha minu suurtest hirvesilmadest mööda, siis ikkagi ei suuda nad näha mind. Seega olen ma üks väga suur vale. Sinu puhul vähemalt inimesed näevad sind! Ja kui sa rääkima hakkad, kuulatakse sinu juttu, mitte ei vahita sinu roosaks värvitud täidlasi huuli!“

Surma põhjustamine ettavaatamatusest (Kaamos, vol 2)

Seda lendu oli oodatud sajandeid. Kümneid aastaid oli tegeletud hiiglasliku ülikalli kosmoselaeva ehitamisega. Kuus aastat kestis retk sihtkohta.

Inimkonna areng oli jõudnud uskumatult kõrgele.
Oli ka viimane aeg, kui aus olla.
Maakera elamiskõlblikkus oli langenud alla taluvuspiiri isegi inimkonna rikkaima detsiili jaoks, kellel olid ometi võimalused kasutada välisatmosfäärist eraldatud luksusvarjendid ja kaheksa sajandi vanused, veel tuumakatastroofi eelsed toiduainetevarud. Klass madalama rahva jaoks ei olnud kolmekümneaastaste raukade suremine radiatsioonitõppe või asulate kaupa elavhõbedamürgitusse suremine enam mitte midagi ebatavalist. Neist veel kehvemal järjel olevad kodanikud … teadlased ei olnud päris kindlad, kas vanades kaevandustes ja metroodes sibavad nelja- kuni seitsmejalgsed marutõbe ja marburgi viirusele sarnanevat tõbe levitavad olendid on humanoidid või pigem koerlased.