Surma põhjustamine ettevaatamatusest (Kaamos)

„Ära mulle enam helista! Mitte kunagi, kuuled!“
Nelli  tundis kuidas veri pähe voogab.  Rooli pigistava käe sõrmenukid olid suurest survest valged, teises peos olev mobiil ragises enne katuseaknast välja viskamist sõrmede vahel.
Käsi vääratas. Tee kadus silme eest, silmapiiri katsid langevad puud. Viimane pilt enne ootamatut pimedust  oli tahavaatepeeglist paistev üle silla käsipuude lendav telefon.
Murdunud kase võra kattis üsna pehmelt teda murdnud sõiduauto kere.
**
Külm oli. Hästi vaikne oli samuti.
Valus ei olnud.
Kummaline, tegelikult oleks pidanud ka valus olema, kohe väga valus. Nelli vaatas oma jalgu. Põlved olid veidralt lömmis, säärtest turritasid välja imelikud teravad valged orad. Raske oli taibata, et need on luukillud.  Nelli proovis jalgu liigutada.
„Sa ei saa, sul on selg kõvasti viga saanud. Sellepärast ei valutagi“
Võõras hääl oli ootamatu. Naine tõstis pilgu ja vaatas ringi. Auto seisis teest pisut eemal, kapott oli kuhugi kadunud, esiklaas vedeles eemal teepervel  …
„Avarii oli“
Ei mingit paanikat. Lihtsalt külm tõdemus – avarii oli.
Kõrvalistmel istus kahvatu noormees, meelekohast nirisev peenike verenire segunemas juustest tilkuva veega. Mitte ainult juuksed ei olnud märjad, mees tilkus üleni veest.
Veider, aga võõras mees autos tundus kuidagi loomulik.
„Sa teed mu istmed märjaks. Kuidas sa üldse siia said?“
„See on su muredest väikseim. Praegu. Ära tee turvavööd lahti, ma ütlen – sul on selg viga saanud!““
„Ma kaotasin oma telefoni ära. Helista kiirabisse, meil on abi vaja“
„Sa ei kaotanud oma telefoni ära. Sa viskasid selle jõkke. Mul ei ole telefoni. Sa oled pigis!“
„Kas sa liikuda saad? Ma räägin – meil on abi vaja“
Kumaline, paanikat ja valu ei olnud ikka veel. Ei, siiski – valu juba natuke oli. Rindkere tuikas, tõenäoliselt oli turvavöö seda muljunud ja randmed olid põrutada saanud, sõrmed olid tuimavõitu.
Jalad ei andnud endiselt tunda.
Kõrvalistuja tilkus ikka veel veest ja verest. Vähemalt vesi oleks pidanud selle aja peale otsa saama, mõtles Nelli.
„Miks sa seda tegid?“
„Mida?“
„Miks sa telefoni minema viskasid?“
Kuidas ta teadis?
Nellile tundus juba pisku aega, et õues läheb pimedaks. Ei oleks pidanud ju veel, aga millegipärast ei olnud teeperv ja põõsad enam nii hästi nähtavad, pimedus või udu, mis iganes see ka polnud.
Ja väsimus, suur väsimus.
Naine nõjatas pea tahapoole, istme peatugi oli murdunud ja korralikku tugipunkti ei leidnud kuidagi, silmad võis ju ometi sulgeda…. tundus nagu  libiseks kogu maailm vaikselt kuhugi allapoole.
„Silmad lahti, tee silmad lahti!“
Noormees kõrvalistmel muutus pealetükkivalt lärmakaks ja rahutuks. Nelli avas silmad ja nägi, et too vilksamisi tagaaknast välja piidles.
Imelik mees. Nelli ei suutnud meenutada, kuidas võõras autosse oli sattunud.
„Millal sa autosse tulid?“
„Mis vahet seal on? Miks sa ikkagi telefoni ära viskasid?“
„Vihane olin. Kas sa pole kunagi nii vihane olnud, et…? „
„Võimalik, et olen. Telefone loopinud pole.  Vaata nüüd, millega see lõppes!“
„Minu auto, minu elu. See ei puutu sinusse.“
Nelli  tundis ootamatut trotsi. Kõrvalistmel istuva noormehe sinakas nägu pöördus aeglaselt naabri poole.
„Oled sa kindel?!
„Milles?“
„Oled sa kindel, et see ainult sind puudutab?“
„Keegi ei palunud sul autosse ronida. Millal sa üldse tulid?“
Võõras vaatas jälle pisut rahutult auto tagaaknast välja.
„Kas su autol ohutuled veel põlevad?“
„Mis sellest?“
„Pane põlema!“
Ootamatult hakkas Nelli jalgades valu tundma.  Hetk tagasi ei olnud jalgu justkui olemaski ja äkki jõudis meeletu valu kohale. Nagu kiirrong oleks kõigist meeltest üle sõitnud.
Hele kiljumine, mis kõrvu lõikas tuli kui võõrast kõrist.
„Ohutuled, pane kohe ohutuled põlema! Tahad elada, liiguta ennast!“
Madal  käskiv hääl, sinakasvalge märg ja verine nägu.
Nelli ei suutnud seostada ohutulesid ja pääsemislootust. Kõrvalistuja ei paistnud abi kutsumisega just eriti kiirustavat, aga tema käsk mõjus kuidagi sisendavalt ja jõuliselt. Naine sirutas käe, hämmastaval kombel hakkas kõlama tuttav tüütu klõpsimine.
Valu.
Valu.
VALU.
„Hei, siin on keegi sees, tooge saag!
**
Mureliku näoga päästja kohendas kanüüli ja kontrollis vaakumlahast.
„Me vaatasime, et puu alt vilguvad auto tuled.  Sinu saime elusana kätte.“
„Aga see teine?“
„Selle teise otsingutelt  teiselt poolt jõge just tulimegi. Keha leidsime jõest üles, aga teha ei olnud midagi. Kuidas sa üldse teadsid?“
„Mis mõttes  jõest? Ta oli mul ju kõrvalistmel?“
„Kõrvalistet ei olnudki  autos, see lendas sul välja, kui veerema  hakkasid.  Sinu iste oli ainsana enam-vähem. Mitte kedagi ei olnud autos, auto ümber ega tee peal!“
„Kes siis jões oli?“
„Mingi sõudja. Sõbrad ütlesid, et talle oli sillalt midagi vastu meelekohta  kukkunud ja ta läks kanuuga ümber. Kärestikukoht,  keeris vedas alla.“