Surma põhjustamine ettavaatamatusest (Kaamos, vol 2)

Seda lendu oli oodatud sajandeid. Kümneid aastaid oli tegeletud hiiglasliku ülikalli kosmoselaeva ehitamisega. Kuus aastat kestis retk sihtkohta.

Inimkonna areng oli jõudnud uskumatult kõrgele.
Oli ka viimane aeg, kui aus olla.
Maakera elamiskõlblikkus oli langenud alla taluvuspiiri isegi inimkonna rikkaima detsiili jaoks, kellel olid ometi võimalused kasutada välisatmosfäärist eraldatud luksusvarjendid ja kaheksa sajandi vanused, veel tuumakatastroofi eelsed toiduainetevarud. Klass madalama rahva jaoks ei olnud kolmekümneaastaste raukade suremine radiatsioonitõppe või asulate kaupa elavhõbedamürgitusse suremine enam mitte midagi ebatavalist. Neist veel kehvemal järjel olevad kodanikud … teadlased ei olnud päris kindlad, kas vanades kaevandustes ja metroodes sibavad nelja- kuni seitsmejalgsed marutõbe ja marburgi viirusele sarnanevat tõbe levitavad olendid on humanoidid või pigem koerlased.
Niisiis – uus Maa oli leitud. Esimene laevatäis asunikke tiirles ümber planeedi juba teist ööpäeva, ettevalmistused finišiks lähenesid lõpule.
Tegemist oli viimase võimalusega inimkonna jaoks. Vaimne eliit oli kokku kuivanud, materiaalne baas kasin. Kõikjalt kulusid kokku hoides ja piirdudes vaid kolimisretke jaoks hädavajalikuga olid teerajajad siiki pärale jõudnud.
Maal jälgiti otseülekannet esimeste asunike laskumisest Uue Maa pinnale hinge kinni hoides. Hetkel, mil kosmoselaev planeedi pinda puudutama pidi startis Maalt järgmine hiidsõiduk uue laevatäie ümberasujatega, nende kohale jõudes oli kavas lahkuda viimastel, keda hea elu jaoks sobivaiks peeti.
Uus algus värskel planeedil ootas neid.
Kuvarid helendasid, rahvahulk saalis oli tardunud ülevas vaikuses, uhkus inimeste mõistuse ja käteosavuse triumfi vaadates oli nii tihe, et seda võis lausa hammustada.
Hiigelekraanil paistis objektiivis olev roosakasroheline planeet, alguses kopsaka pallina , seejärel juba pisitasa ekraani täites, edasi muutus pilt pikkamööda aina enam maakaardi sarnaseks jõgede-merede-maismaa joonte rägastikuks. Teisel ekraanil oli samal ajal näha uus rakett baasist startimas, kirelt kõrgust võtmas ja kadumas pilvedetagusesse kosmosesügavikku. Pinge ruumis kasvas.

Äkki kostis kusagilt tagareast meeleheitlik karje.
„Viga! Arvutustes on viga!“
Sajad näolapid pöördusid ekraanide poolt saali tagaseina suunas, mitte kuulamiseks, vaid vaigistamiseks. Pole vaja rikkuda inimkonna arengu apogeed, massiorgasmi, mis oli jõudnud kõigi seda väärivate inimesteni.
Halin tagareas ei vaibunud.
„Me tegime oma arvutustes vea! Uuel Maal ei ole atmosfääris aur, ei ole!“
Keegi ei tahtnud seda kiunumist kuulata. Ärksamad kodanikud võtsid kisakõril käte alt kinni ja viskasid ta ukse taha. Prooviti end mitte segada lasta väljavisatu kloppimisest vastu ust ja katkematust karjumisest.
Ekraanidel oli vahepeal toimunud meeldivad muutused. Maalt startinud kosmoselaev oli kadunud, muutunud üheks tuhandetest liikuvaist täppidest ümber Maa, eristamatuks helkiva kosmoseprügi sädeluse seas. Uuele Maale laskuv laev sisenes atmosfääri, liueldes algul pinna kohal mootoreid käivitamata ja planeerides lõppeesmärgiks väljavalitud territooriumi poole.
Kohe, kohe käivitatakse pidurdusmootorid ja nende esimese leegi särades algab inimkonna üleminek uude ajastusse.
Seda kõrgelennulist hetke rikkus ukse taha visatud närvipundar, kes oli eeskojast leitud tulekustuti abil end taas saali sisse raiunud.
„ATMOSFÄÄRIS EI OLE VEEAUR, SEAL ON PAUKGAAS!“

Samal hetkel käivitas rakett pidurdusmootorid.