Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (Rattus)

*
Kelta jooksis õue.
Tema silmad särasid ja meel oli ärkamisjärgselt värske ning avatud.
Päike paistis ja kastepiisad pärlendasid heinal.
Silmnäo kaevul kargeks uhanud, tormas tüdruk kotta tagasi.
Ema oli lauale jätnud suure kruusitäie piima ja kääru pehmet lõhnavat leiba. Kelta määris sellele paksu kihi mett ja asus isukalt sööma.
Mõnusalt ringutas ta, kõht täis, ja otsis ukse alt saapaid jalga.
“Ma lähen,” hõikas ta jakki selga ajades.
Ema, soe ja lõhnav nagu leivakäär, astus ligi, kallistas ja libistas märssi karbikese moonaga. “Hoia end. Ja ära Mustmetsa mine!”
“Ohh ei, kussa sellega!”
Märss õlale, lehva-lehva kojale ja juba kalpsaski Kelta tuttavat teed pidi taamal asuva künkakese poole, kus kari end laisalt päikse käes sirutas.
Künkalt paistis paremini. Karjamaa, viljapõld, üksikud majakesed abihoonetega ja teed-rajad neid kõiki omavahel ühendamas. Eemal, teisel pool oja ja luhta, oli Mustmets.

“Ta tuleb! Ta tuleb!” Tuulehoona kandus teade läbi puukõverike.
Lehetud, mustad oksad seisid liikumatult üksteisesse põimununa, moodustades jändrike tüvede kohale tumeda madala katuse.
Kõdu ja külma õhkav pinnas oli vetruv ja konarlik.
Hallid, nahkjad ja soomuselised vilkalt siuglevate liigutustega olendid liikusid hääletult urgudesse ja neist välja.
“Ta tuleb!”
Ühtki päiksekiirt ei paistnud eales läbi oksaräsust, ükski lind ei siristanud siin, ükski vihmapiisk ei maandunud. Ühtlaselt niiske ja rõske oli tüvede vahel, kleepuv ja kõdune.
Kelta sisenes metsa, sellesse kummalisse, kuhu tulla oli keeld.
Hoiatav sisin kõrvus andis märku, et tema kohalolust ollakse teadlik. Ta naeratas.
“Tere,” hõikas Kelta heledalt, “te võite nüüd välja tulla!”
Kükitades toetas selg vastu puutüve, mis ootamatult soojaks oli muutunud.
Olendid tulid. Hiilides, sisisedes, häbelikult ja ähvardavalt.
Halli vaibana katsid nad koha, kus Kelta oma märsist moonakarbi välja harutas.
“See on leib. Seda tehakse viljast, mis seal põllul kasvab. Eriti hea on seda süüa koos meega, mida valmistavad mesilased, ja piimaga, mida jagab kari, kes seal künkal kosub.”
Hall vaip vaikis januste kuulmetega.
“Seal väljas,” Kelta viipas Mustmetsa serva poole, kus kumas nõrka valgust, “on päike, mis soojendab, on palju rohelist, on vihm, mis sajab veepiiskadena taevast alla ja mida joob maa. Seal väljas on mitmesugused loomad. On inimesed. Nagu mina. Mõned suuremad, mõned alles pojad, mõned aga juba päris vanad.”
Olendid vaikisid. Sõõrmed nuusutasid leiba.
Kaua rääkis Kelta. Sellest, mis on väljas.
Liikumatult kuulasid metsaolendid.
Kelta juures oli soe.
Üks hall kogu nihutas end soojuse poole. Ettevaatlikult, märkamatult. Kuni ta nina puudutas tüdruku küünarnukki.
Siis käis kõik väga kiiresti.
Kelta niutsatas ootamatusest ja tõmbas käe eemale. Uudishimulik viiksatas ja hammustas selsamal hetkel. Kõik teised olendid võpatasid tardumusest ja kadusid hääletult ning kiiresti omadesse urgudesse.
Vaikus.
Kelta katsus küünarnukki. Paar piiska sooja verd kukkus pinnasele. Haav ei olnud sügav, kuid kipitas.
Tüdruk ohkas. Hüüdis siis vaikselt ja leplikult olendeid, kuid keegi ei liigutanud.
Vaikus.
Nukralt asetas ta pool oma leivakäärust puu alla, mille vastu ta ennist toetanud oli.
“Ma jätan teile leiva, sealt väljast. Ma tulen varsti jälle.” Lubadust teadis ta kuulvat ja jälgivat kõiki neid halle oma urgudes.
Kelta nuuksatas ahastusest ja pöördus minekule.
Midagi halli libises veidi eemal üle tulekutee ja peatus siis.
Seesama, kes hammustas, tahtis Kelta uskuda.
Olend seisis, poetas siis midagi maha ja kadus taas.
Pinnasel, kõdusel ja rõskel, lebas soe kivi. Täpselt paras pihku.
Kelta võttis selle, tänas valjult ja läks metsast välja.

“Kukkusin,” vastas tüdruk ema küsimusele küünarnuki kohta.
“Ega sa Mustmetsas käinud?”
“Kussa sellega,” vastas Kelta kahlustusele ja pigistas taskus kivi.
See oli ikka veel soe.

*