Mida suurem vale, seda rohkem seda usutakse (irwhammas)

Tolsamal aastal, kui Kralupp arvas heaks ära kärvata, oli vihmasele suvele järgnenud üsnagi tormine sügis.
Kralupp justkui irvitas meie, ellujäänute, üle, parastades teisest ilmast, et kuulge, te sitavaresed ei suuda ilma hallata nõnda nagu mina. Seega oleksin pidanud mina, jah mina, ekspeditsiooni juht olema.
Me kõik teadsime Kralupist vähe. Ta liideti meie grupiga, kui käesolev ekspeditsioon, millesse mahutati hiiglamasuured summad, oli peaaegu läbi kukkumas. Mitte, et me olnuks raha peale maiad või tahtsime iseennast juhiks sokutada, saades selle läbi suuremaid hüvesid. Ehkki nagin meie kõigi vahel hõõrdus nii mõnigikord tuliseks sõnasõjaks, mille järel välkusid üsna tihti rusikad , harvem ka pussid. Mõistsime vaid ühte – ekspeditsiooni juhtimine ei kuulunud meie ülesannete hulka. Seetõttu taoti esiletükkijad alati tema seaduslikku seisusesse. Mõistsime siiski, et Kralupp võinuks tema enda teadmiste ja oskuste pagasi tõttu juht olla, kuid hilisem liitunu pidi siiski ennast kõigepealt tõestama oma vajalikkust. Meie, süüdimõistetud, ei suvatsenud talle seda võimalust nii kergelt anda. Nüüd, olles pikemat aega keset vaenulikku keskkonda, mis tootis aina hullemaid nägemusi meist nii minevikus kui olevikus, kuid mitte kunagi tulevikus. See asjaolu tegi paljud rahutuks.
Ühel hetkel tuli ära otsustada, kas me jääme siia nälgima või liigume edasi teadmata edasist olukorda.
Tõusin püsti, vaatasin kaaslastele otsa ning kinnitasin hoolikalt oma seljakoti rihmad ja astusin lumise hurrikaani kätte…
Rohkem nad mind ei näinud.

Minu lahkumisega oli anarhia allesjäänutes süvenenud.
Ma teadsin kõikide süüdimõistetute tegemisi. Enamus olid paadunud retsidivistid. Neile anti kongides valida, kas mürgisüst ja sellega kaasnev vaevaline surm või osaleda ekspeditsioonis, mille õnnestumisel unustatakse kogu minevik. Ka mulle anti valida. Ehkki mul nii musta minevikku polnud.
Olin eksikombel sattunud vanglasse.

Kunagi otsiti üle maailma ühte ohtlikku terroristi taga.
Tollal ma sellest miskit ei teadnud, kui ükskord kaubakeskuses viibides kõnetas mind väga kena noorik. Mulle enesele ootamatult kutsus ta mu taharuumesse, kus ta klammerdus mu külge. Ilmselt solvudes mu peale, kui ma väitsin enda kellegi teise olevat, kriipis ta mu näole üsna sügavad haavad.
Mõni hetk hiljem astus laskevalmis relvaga kaubalao valvur ligi ning küsis kahtlustava häälega, mis me siin tagaruumes teeme?
Näitsik vahtis lolli näoga minu ja valvuri suunas vaheldumisi, vajudes hämmastunud pilgul istuma kastile. Nüüd kohtus mu pilk valvuri omaga. Ma mõistsin hetkega, miks noorik mulle oma küüntega mu näonahka ribastas.
Me olime sarnased, justkui olnuks too mu kloonitud teisik või kaksikvend, kelle vahel oli võimatu vahet teha.
Valvurile koitis samuti, sosistas mõned sõnad noorikule, kes kuulas ülima hoolega ja noogutas kaasa, lõpuks punastades. Noor naine kadus ruumist.

Seda osa ei oleks ma oma vaenlasele soovinud, kui ühel päeval aasta hiljem mind kinni võeti ja kohtu alla anti.
Äärmiselt piinlik hetk oli see nii mulle kui teistele lähedastele.
Mulle mõisteti surmaotsus.
Surm, mille eest?
Mida suurem tõde, seda vähem seda usutakse…