Sadas laia valget lund (Rattus)

*

Petler salvis silmadega künkaid.
Päike pimestas ja tekitas jäävaaludesse vulisevaid haavu.
Vara veel, mõtles Petler. Liiga vara!

Auto keeras asfaldilt kruusateele ja peatus väikse majapidamise ees.
Jalg vajus pehmesse sopasegusse.
Mõne üksiku hange vahel valmistusid õitsema nartsissid. Õunapuud olid rohekas segaduses ja tihased valmistusid mune hauduma.
Kogu loodus oli üllatunud.

Elu oli olnud nagu ikka – talvel lumi, kevadel tärkamine, suvel soe ja sügisel viljakas uneleminek. Seekord aga jäi elu tukkuma, sai korraks teki peale ja sõba silmale, kui juba äratati.
See polnud õige!

Petler astus kotta.
Vana ühmas äratundvalt. Pimedana mõistis lõhnast ja helidest.
Mis siis nüüd vaja? Vana tunnistas ninaga õhku tõmmates tulijat.
Talv jäi taeva, see pole õige, kostis Petler.
Ja mida sa minult tahad?
Lase talv maale. Lase loodus puhkab. Nii, nagu on ikka olnud.
Mnjahhh.
Vana vakatas.
Võttis siis kombates jahtunud leelt pihuga tuhka.
Võta see, mine mäkke ja puista nutvale jääle. Ja usu, mida teed!
Petler võttis tuha, tänas kombekohaselt ja istus autosse.

Auto jäi sulalibedate ja üha õhenevate jääväljade alla.
Petler hakkas kõrgemale ronima, tuhk kotikesega kaelas rippumas.
Esimeselt nõlvalt libises ta lihtlabaselt alla.
Teinegi kord ebaõnnestus mäkketõus.
Oli märg ja nördimus tõstis pead. Ta vajas varustust. Teekond tõusis raskemaks kui alguses arvatud.
Kas ma usun?

Taat jäi haigeks. Keegi ei osanud põhjust seletada. Oli sügis ja Taat köhis tagakambris hääbudes.
Petler koputas hädas Vana uksele ja küsis külatargalt abi.
Vana, kelle silm toona veel seletas, andis pihutäie leetuhka ja ütles seda Taadi toidu ja vee sisse segatuna tervist toovat.
Kui vaid Petler usuks.
Söök ja jook said tuhakarva.
Taat suri nelja päeva pärast.
Petler nuttis ja needis.
See oli siis.
Kuid parandada Ilma?

Veidi teadjamatelt juhatust küsinud, libisemivastane varustus kaasas, asutas Petler end kõrgeima künka otsa libistama.
Päike pimestas ja jää sulas.
Ja talve polnud veel olnudki. Loodus ägas üleväsimusest.
Petler lähenes tipule.

Rampväsinuna, päikese viimastes kiirtes oli ta enese arvates õiges kohas.
Võttis pauna põuest , ootas ära tuulehoo ja koputas tuha jääle.
Taat suri ja midagi ei juhtunud.
Kas suudad leppida, andestada ja uuesti uskuda?
Nii oli Vana küsinud.
Jah, ma suudan, oli Petler vastanud.

Päike kustus.
Petler laskus sulajäistelt liustikelt alla. Astus sooja autosse, vahetas märjad riided kuivade vastu ja sõitis koju.
Ma usun! Oli ta viimane mõte enne uinumist.

Hommikul hakkas sadama laia valget lund.

*