Sadas laia valget lund (irwhammas)

Eelnevate kuude mediteerimised uinutasid mu kaaslaste valvsuse – igal õhtul olin aega parajaks teinud, viibides tunde koopasuul, mida nimetati tsooniks. Kui keegi tsooni astus, oli alati keegi, kes kaasa tuli. Lõpuks taibati, et ma ei lähe kuskile ning keegi ei viitsinud minu “lutikaks” olla.
Pöördudes lävel ringi, pudel kangemat valmis mu viimseks rüübinguks, astusin tagurpidi lumemöllu. Niiviisi liikudes haihtus valguskuma olematuks – olin üksi stiihia meelevallas. Seadsin oma mineku allatuult. Läbi nõelteravate helvestesaju kulgesin paar miili peaaegu otse. Eespool polnud midagi. Ainult lage platoo. Siis tuli meelde, et Kralupp hoiatas kord sellesinatise platoo eest.
Sellest tulenevalt pidin muutma oma suunda.
Ühtäkki läks pimedaks. See tähendas, et kui sel ajal väljas olla, siis pääsemist ei olnud.
Tõstsin pilgu maast lahti. Läbi pimeduse kuskil midagi helkis. Seal eespool. Liikusin samm korraga. Jälle midagi välgatas. Mu kurk kuivas, et tuli niisutada teist kangema kraamiga. Tundsin soojust valgumas allapoole. Võtsin veel ühe klõmaka hinge alla. Tuul ulus endiselt oma laulujoru. Sumpasin masinlikult edasi. Tundsin kohutavat väsimust võtmas mu keha üle võimu. Läbi saju silmasin tumedat kogu või mustjat avaust. Viimset jõuraasu kokku võttes ponnistasin end koopasuu juurde, kus mul haarati kaenla alt kinni ja suunati ere valgusvihk otse näkku. Tundsin, kuidas mind tõsteti ülespoole. Rahulolevalt muiates võtsin veel paar lonksu kangemat sisse, et seejärel teadvuse kaotada.

Kui silmad avasin, oli väljas suur valge.
Pea valutas kohutavalt lõhkuda ja sees keeras, mis kole.
Kissitasin silmi, et kohaneda järsu valgusega. Tõusin püsti ning vaarusin koopasuule. Ei jõudnud enam tagasi hoida ja kukkusin öökima. Imelikku tsüaansinist ollust välja oksendades tundsin kergendust. Vastik mekk jäi suud kipitama. Otsisin kähku taskust pudeli, millest rüüpasin poolpunnsuutäie suu loputamiseks. Kibeda sülitasin ollusele otsa – too hakkas kihisema nagu hape.
Paar lonksu kangemat neelatasin nüüd kurgust alla, hoolimata vastikust okserefleksist.
Koopasse tagasi pöördudes märkasin üht kuju kägaras raskelt hingates maas lebamas.
Astusin kujule ligi. Kuidagi tuttav tundus. Keerasin teise ümber. Äratundmine tumestas mu meeli.
Mõtlesin, kuidas Kralupp siia sai, kui me platoole teise matsime.
Ähmaselt meenus mulle möödunudöine „vedamine“.
Lähenesin tagasi koopasuule.
Tsüaansinine okse oli värvi muutnud.
Vastikustundega vaatasin välja.
Seal sadas laia valget lund.