Sadas laia valget lund (Kaamos)

Sel õhtul, kui lugu alguse sai, sadas laia valget lund.
Talv oli alles poole peal, oblasti keskusest ei olnud paar kuud keegi väikesesse metsakülla  pääsenud ja külarahvas oli päris kindel, et ka järgmised kaks kuud ei saa niikuinii keegi orust läbi. Lund oli sel aastal küll üsna vähe sadanud, suurt kasvu mehele kõigest rinnust saati, aga esimese lume ajal puhunud purgaa oli mäekurus kõvasti metsa maha murdnud ning seega tee hobustele läbimatuks muutnud.
Ega ses talvises omaetteolemises midagi erilist polnud. Ikka läks mõni aasta nii mööda, et viimased inimesed, kes sügise lõpus keskusest siiapoole tulid jäid külasse kevadeni ja mõni naaberkülla läinud külamutt sai alles sulavete aegu koju.
Kes neid teid talvel ikka lahti hoida jõudis ja milleks seda üldse vaja oleks olnud?
Sel aastal  juhtus midagi uut. Keset kõige vaiksemat südatalvist aega tulid külasse äkki inimesed linnast.
Neli noort meest. Juba see oli ime. Mehed.
Küla oli täis naisi. Vanu naisi, natuke nooremaid, päris plikasid. Lapsi ei olnud, kui Jekaterina pisike plikatirts välja arvata, eks see kahe aasta taguse linnaskäigu vili oli. Aga jah, temagi oli ju tüdruk.
Mehed olid puudu. Jäid sõtta. Viidi vangi, pagesid linna. Mis tee iganes külast eemale viis oli meeste poolt juba üles leitud.
Nüüd tulid neli noort meest. Geodeedid. Ehitusgeodeedid.
Jutud, et külla ehitatakse uus karjalaut olid kaua liikunud. Naised ei osanud neist juttudest eritu midagi arvata, eks neid uusi lautu ole ennegi üles raiutud, üks ees või taga. Lehmad niikuinii parajad kitsed, mis sest laudast kasu oleks – justkui paneks uus laut neil äkki udarad vohama ja kas siis seepärast hakkavad vasikad kolmekaupa sündima?
Aga etskae – tähtsad mehed suures linnas olid  välja mõelnud, et uut lauta on vaja ja et mõte kätte hapuks ei läheks saatsid lumevangis külasse geodeedid lauda ehituskohta maha märkima.  Paberipatakas, mis meestel ühes, oli kirjas käsk, et majutuse ja toidu peavad maamõõtjad saama küla poolt.
Ega siis naistel teest ja leivast kahju ei olnud. Tared olid kitsad, aga soojad ja puhtad, küll noored mehed ikka ära mahuvad. Mahtusid Jevdokia manu, Sinaiida juurde võis neid majutada, Elizaveta toas oli ruumi … talv oli pikk ja küla päris suur, iga majapidamine pakkus meestele kordamööda ulualust ja kõhupoolist. Ikka niimoodi, et õiglane oleks, et kellelegi liiga ei tehtaks. Mehed tegid päeva valgel ajal oma tööd, mõõtsid ja märkisid allpool orus lagendikul tulevase lauda piirjooni maha. Lund oli vaeste linnameeste jaoks palju ja vaiasid oli külmunud pinna sisse raske püsti saada, sestap võttis töö  aega palju kauem kui algselt plaanis oli, ent enne suuri kevadisi sulasid sai see siiski valmis.
Aeg sai täis.
Hüvastijätt oli kurb, naised itkesid nagu heaks kombeks oli. Just parasjagu, ikka natuke vähem kui surnut ära saates ja pisut enam kui lehma koolemise puhul. Mehedki olid tujutud, nii head vastuvõttu ei olnud saanud nad kaugeltki igas külas, kus nad siiani olid käinud tööd tegemas..
Minek, siis minek.
Neli väikest tumedat täppi kadusid lõpuks orusuudmesse metsa varju, naised nuuskasid ninad ja pühkisid silmad ja läksid oma taredesse laiali.
Kahte asja teadsid nad nüüd kindlasti.
Esimene oli teadmine, et järgmisel talvel on külas rohkem lapsi kui Jekaterina plikatirts.
Teine oli kindlustunne, et geodeedid peavad millalgi tagasi tulema. Kes seda järvejääle märgitud lauta sinna ikka ehitama hakkab.