Põrsaste pesakast (Kaamos)

Viisteist. Alguses oli neid kuusteist, aga üks sündis selleks, et kohe hinge heita.

Perenaine sai aru, et veel kolm neist peab igal juhul veel surema, emis oli noor, nisasid jatkus tosina põrsa jaoks ja neistki kaks tagumiste tisside juurde sööma jäävat olid nälga närtsimise ohus.

Ega siis põrsaid merekooli saadeta nagu kassipoegi.

Kole oli mõelda, et kolm pisikest roosat vorstijuppi meenutavat loomahinge on paari päeva pärast kokku kuivanud korjused, ei-ei, ettekujutus oli väljakannatamatult painav.

Perenaisel oli hetkeks tunne nagu oleks tema elurõõm seotud viieteistkümne põrsa ellujäämisega. Ta oli ennegi selliseid imelikke meeleolusid tundnud, vanemad külanaised mõnikord lausa naersid tema veidrusi, aga pahatahtlikkust ses naerus ei olnud. Eks teisi naisi naerdi ka. Kellel olid alati imelikud kirjud seelikud seljas, kes keetis perele suppi laupäeva õhtul terveks nädalaks ette, üks proua käis oma kassi õues paela otsas jalutamas – linnas olevat niimoodi kombeks.

No ajas ju naerma, mis teed ära.

Perenaist naerdi viimati lutist üles kasvatatud kassipoja pärast.

Nagu kassimaitu muidu ei sigiks, oli vaja üks emast maha jäetud äbarik omale võtta.

Perenaine meenutas seda häirivat kahevahelolekut, kui ta maja eest sirelipõõsast kräunuva poolpimeda mügariku üles korjas. Ema poolt maha jäetud, aga ikka veel elus.

Ebalust ei jätkunud kauaks.

Luti sai vanast pipetisabast, pudeliks kõlbas pisike ampull.

Ellu jäi. Nüüd üle küla iludus ja parimat sorti hiirekütt.

Jah, mõtted läksid uitama. Perenaine vaatas nohisevat põrsakuhja poegimisväsimusest puhkava emise kõrval ja taipas äkki, mida ta tegema peab.

***

Kolme nädala pärast hakkas kast, milles põrsad magasid neile juba pisut väikeseks jääma.

Uniseid silmi pilgutades meenutas perenaine, kuidas paari nädala eest oli kartnud, et pinnulistest laudadest kokku klopsitud kastimürakas, mida seasulgu vinnates ta oleks äärepealt oma selja ära nikastanud mõttetult suureks jääb.

Ah, ega ta suuremat niikuinii ei oleks tõsta jaksanud.

Kast sulu nurka, naeltega seina külge kinni ja põrsajupid kasti. Enne veel kirjutas naine iga põrsa selja peale markeriga numbri.

Korras.

Päris uhke oli oma saavutust vaadata.

Kast ei olnud eesmärk omaette, see oli vahend. Kastist pidi saama elupäästja vähemalt kolmele põrsale. Täpselt iga kahe tunni tagant tuli naine lauta, sügas emise külili ja ladus põrsad talle külje alla. Ikka nii, et imejad said iga kord ise nisa otsa sööma, enne kasti tagasipanekut veel number selja peal värskemaks ja valmis.

Kahe tunni pärast uuesti.

Ja veel kahe tunni parast jälle.

Põrsad muudkui kosusid, emis hakkas külili viskama juba perenaist laudauksel nähes ja äratuskell aina helises.

Esimene nädal ei olnudki väga hull.

Nädala lõpus kippus perenaine pisut ära vajuma, seda küll. Voodialused hakkasid tolmurulle oksendama ja lilled said vett alles siis, kui lehed puhta longu vajusid.

Põrsakasti serva peal söömaaja läbisaamist oodates kiskus silm vahel vidukile.

Teise nädala alguses oli iga kahe tunni tagant lauta tuterdav  perenaine täielikult autopiloodil. Tihti läks toitmiskordade lugemine segi. Oli päev juba lõunas või tikkus loojangu poole? Ole täna kesknädal või juba reede?

Perenaine ei oleks osanud neile küsimustele vastata

Ah, ega see teda ei huvitanud ka. Pere sai söögiks tanguputru ja kapsasuppi, neist toitudest ei saanud aru, kui pada pisut kauaks pliidile oli ununenud.

. Kast, millest juba tuntavalt kosunud notsusid söögiajaks välja pidi laduma hakkas perenaist lühikeste unejuppide ajal kummitama. Mõnes unenäos oli kastile tinaraske kaas tekkinud, mõnes teises jälle pesaservad pea laeni kerkinud.

Kolmas nädal. Ühel korral avastas perenaine ennast magamast lauda uksel – püstijalu, pea vastu uksepiita. Ärkas alles seapere näljanurina peale. Kaks korda kukkus ta toas kolde ees pingi pealt maha. Magades muidugi. Lehmalüpsi ajal ei julgenud naine enam üldse looma kõrval kükitada, seisis pigem lehma kõrval püsti ja kuulatas teraselt lüpsimasina häält, et tabada millal asi ühel pool.

Iga kord, kui tukk teadvuse tumestas ilmus kusagilt hämarusest ähvardav põrsapesa, naelad kihvadeks ja oksaaugud kui kolba silmakoopad pimedust täis.

Hetkel, mil ta oleks äärepealt lüpsisooja piima jahutusnõu asemel otse kaevu valanud taipas perenaine, et see asi peab lõppema. Nüüd, kohe.

***

Lammutamine oli kergem kui ehitamine. Sulust välja visatavad lauad olid näritud ja räpased , aga õnneks ei pidanud tervet kasti korraga üle aia vinnama. Pontsakad kärssninad sebisid jalus, emis oli segaduses – kas ta peab nüüd söögilauana maha räntsatama või tuuakse hoopis talle midagi suupärast?

Laud laua haaval kolksatas aia taha laudapõrandale, naelad krigisesid, põrsad kilkasid, emis ohkis.

Viimane laud.

Segadus seaaedikus vaibus, põrsad kogunesid oma harjumuspärasesse nurka, emis tuhlas kärsaga paar korda künas ja vajus siis ka ise põhusületäie peale kummuli.

Ei mingit iga kahe tunni tagant plärisevat vekrit enam, nüüd võis magama minna ja kohe neli … ei, isegi kuus tundi jutti põõnata.

Kummitus oli pilbasteks kistud.

Perenaine tundis, kuidas seni linnutiibadena kramplikult püsti hoidvad õlad rahulikult alla vajuvad. Kõik viisteist põrsast olid elus. Ta oli teinud kõik mida suutis ja nüüd oli ta sellest prii.

Üks asi tahtis veel tegemist.

Perenaine võttis pesakasti lammutamisest jäänud laua otsast kinni ja hakkas puuplanke ükshaaval välja ädalas karjamaale vedama.

***

Paari tunni pärast mööda jalutav naabrinaine nägi karjamaal kustuvat lõket, millest veel mõni lauaots välja paistis ja lõkke ääres sügavas unes olevat perenaist. Paistis, et ta oli alguses tule ääres kükitanud ja sealsamas kummuli vajudes magama jäänud.