Verine varvas abieluvoodil (Kaamos)

Ma ei teagi, millest alustada …

Nii ammu ei ole enam arsti juurde asja olnud.

Eks teinekord ole mõni pisem külmetus või väike nikastus ikka kimbutanud ka, aga tegelikult on saatus mind päris kõbusa tervisega õnnistanud.

Ennustaja viga (Kaamos)

Tere, kallis päevik.

Täna oli ilus septembrikuu lõpu ilm, päike paistis suviselt ja soojalt ning tuul mäetippudelt ei olnud samuti üleliia külm, väga hea päev laada pidamiseks. Nüüd, õhtul on veidi jahedamaks läinud , aga väike tuli kaminas teeb olemise hubaseks ja soojaks.

Meil oli Passaus täna sügislaat.  Tasandikelt oli tulnud hulk kaupmehi, ka meie oma, mägede põllumehed pakkusid selle sügise lopsakaid vilju ning isegi kaks kalamüüjate letti oli püsti pandud.

Küll oleks tahtnud laps olla, mõelge ometi –  karusell ja jaanikaunad, kukekommid ning kõmpadel kloun…

Eh, päevik, sulle võin seda tunnistada…

Piparkoogimajake (Kaamos)

Mis see küsimus oligi?
Aa … millal ma aru sain, et …
Ma ei teagi … või mis jutt see on, muidugi tean, oli üks kindel hetk, silmapilk, sekund.
Nagu välgulöök, te ju mõistate.
Me töötasime temaga juba päris kaua koos, paar-kolm aastat kindlasti. Alguses ei pannud ma teda üldse tähele, te ju teate, mismoodi mõni inimene on justkui kogu aeg taustal. Olemas, aga nähtamatu.
Ma elasin esimesed pool aastat veel oma esimese naisega koos. Kaklesime ja elasime, lõpuks rohkem kaklesime, hea, et meil lapsi ei olnud. Lahkuminek oli kergendus, aga samas ka pettumus.
Luuseri tunne oli, me ei abiellunud ju untsumineku peale mõeldes….
Ah, minevik jäägu sinna, kus ta on.

Siivutute kastanite allee (Kaamos)

Ei sellel rajal teisiti saa minna
Saab rikutud seal veena puhas meel
Neid jalgu, mis on läheduses teel
Kuid siiski miskipärast kisub sinna

On hämarsünge, aga siiski kutsuv rada
Kus tüved nõjatumas vastu teineteist
Ja oksad põimunud kui peegel meist
Kes me seal olime, et üksteist avastada

Ei, kastanid ei pannud meile pahaks
Kui ajasime tehtud patud nende kanda
Ka pärast meid ei rohtunud see rada

Too käik ei olnud räpane ja andam
Mis saime, ei saa vahetatud rahaks
Kes käinud seal, see oskab armastada

“Lusikas” (Kaamos)

Algul lihtsalt tavaliselt valjuhäälsemana kõlanud jutt oli pikkamööda tõusnud käredaks tüliks. Juba said sõnavahetusest osa ka tänava kaugema otsa naabrid, üleaedsetest rääkimata.
„Sa vaata parem, milline su õde on, hilpharakas ja meestenäljane, mis need minu kingad asjasse puutuvad!“
„Mis nad puutuvad, mis nad puutuvad – kodus sööme säästuvorsti, aga kingad peavad sajaeurosed olema“
„Ma käin vähemalt jala, sul ei ole ükski auto üle kolme aasta hea küllalt!“
„Käiksid siis jala tööl või midagi, ainukesed käigud on poodi!“
„Mismoodi ma tööl käia saaksin, ma olen siin majas korraga köögitüdruk, koristaja ja lits, millise osa ma nüüd tegemata jätan?“
„Oskaksid sa siis vähemalt midagi neist korralikult teha … !“

Naabermaja mammi tiris tooli köögiaknale lähemale. Paistis, et seekord läheb pikemalt ja huvitavam osa oli alles ees.
„Imelik maja,“ mõtles mammi, „juba kolmas perekond sees ja alati riiakad.“
Kaks esimest lõpetasidki lahkuminekuga. Paistab, et seekord kisub elu samuti karmiks kätte.

Tooli kohendades meenutas naaber, millest küll tänane tüli alguse sai …. ahjaa, mehel ei olnud abielusõrmust sõrmes. Ütles, et oli selle magamistoa aknale pannud, aga sealt olla sõrmus kuhugi kadunud.
Teine korrus, kuhu ta ikka kaduda sai.
Naine uuris alguses rahulikult, mis ja kuidas, aga kui mees oma joru „panin akna peale, nüüd seal pole“ jätkas läks noorik tiba riiakaks kätte ära.
Noh, et äkki ikka pani kodust välja minnes taskusse ja sedasi kaotaski kuhugi. Kodust ei saa ju asjad ometi kaotsi minna!
Sõna sõnast, lause teisest ja puhuski riiu majja.

„No küll sul oli vaja kellegi jaoks ilma sõrmuseta meest mängida, ei saa ju asjad kodust kuhugi kaduda. Mõtle parem vale välja!“
„Mina räägin tõtt, sa mõtle parem hoolega, kas sul mingeid manulisi magamistoas ei käi! Mõni su vanadest kallimatest on ju üle küla pätt, kõik teavad! Pani kulla lihtsalt tasku!“

Oi, nüüd läheb ägedaks, teadis naaber ette.
Kogemused, kogemused. Kolmas pere juba, eks selle ajaga on tülide kondikava juba selgeks saanud.
Suveaeg, naabritel aken lahti, kostab ilusasti.
Tundus, et suvi oli selles majas alati olnud tülide ja sõnasõdade aeg. Kohe, kui ilmad raasuke soojemaks läksid oli pahandus majas. Talved möödusid turteltuvide kombel nokkapidi koos – mitte, et naabrimammi seda vaatepilti igavaks oleks pidanud – aga soojal ajal läks löömaks.

Viimase ajal ei hoolinud vanaproua isegi telekast eriti, elu mängis palju paremaid lugusid ette.
Ole ainult tähelepanelik ja tee aken õigel ajal lahti.
Ootamatult nägi mammi silmanurgast mingit liikumist.
Pead pöörates nägi ta ootamatult, kuidas naabrite köögiaknast lendas sisse mingi lind.
Lendas sisse ja kohe sama kiiresti välja tagasi.
Harakas.
Lusikas nokavahel läikimas.
Läks ja kadus tänava otsas kasvavate kuuskede latva.

Naabrimammi oleks kui ilmutuse saanud.
Või tema oligi see kuri hing, kelle nahka on juba kaks peret läinud ja kolmas minemas.
Varganägu.
„Naabrinoored, teil köögiaken puhta selja peale lahti ja kedagi köögis ei ole… „ alustas ta heleda nõudliku häälega,
Uskumatu, aga täistuuridel kohunud tüli vaikis lagunes kiiresti kaheks kuulavaks kõrvapaariks.
„Hea, et majade vahe nii väike on,“ mõtles mammi juba teab mitmendat korda.
„Lusikas laua pealt on teil nüüd kadunud, ma nägin, kes võttis!“
„Sa, mutt, norid mu kallal või!“ plahvatas naabrimees, laskmata mammil oma juttu jätkata.
„Mida sa kuulad siin nagu nuhk, pärast käid ja kellad küla pidi!“ kähvas noorik naabri aknasse.

Nojah. Eks seda pattu ole ju tehtud. Külas lobisemas käidud.
Kes siis ei oleks. Selles eas veel eriti.

„Aga ma praegu tõesti….!“

Naabrite maja aknad plaksusid kinni, hea, et klaasid raamidesse jäid.
Mammi ei saanudki aru, kas riid kestis seal edasi või lõikas ta oma abipakkumisega hoorihma katki.
Läbi kinniste akende ei kostnud suurt midagi.

Kondid olid pikast istumisest pisut kangeks jäänud.
Kisu liigeseid lahti nagu roostes kääre.
„Pea see pimedaks ei lähe,“ mõtles mammi, „lähen panen puule märgi külge enne kui meelest unub…“