“Kuidas teha suitsusilmi” (Keit T.)

Ma võin sind võrgutada
ainult oma sõnadega
ilma et sa kunagi näeksid
mu suitsusilmi
lämbud nende tumedas öös
kui tähistaevas avaneb su kohal
sa ei suuda lugeda neid kokku
mul on palju nimesid
.
.
.
(kuigi ehk mu saatuslik vaade raalis
on vaid rõvekollane smaili reaalis?)

“Lagunemine” (Keit T.)

　
Viirukisuits ja vihm.
Mis on see maailm?

　

Autod, mis kaugenevad.
Sahinal. Läbi.

　

Mälestused.
Vanadenaistesuved.

　

Tulevad sügised.
Talved. Ja sula.

　

Roiskumine on puhas.
Ilus on kadu.
Eneseks küpsemine.

　
Viirukilõhnane sadu.

　

“Võtame!” (Keit T.)

Kastanid õitsevad ja nende kirgassinisesse taevasse püüdlevatest valgetest kroonidest veel ülevalpool kõrguvad ähvardavalt Toomemäe tumedad nõlvad Tooma pea kohal, justkui valmistudes talle kaela vajuma, nagu TÜ raamatukogutäis raamatuid.

“Ma olin all” (Keit T.)

Ta hoidis oma määrdunud kätt avatud suu ees nagu ta hambad oleksid sealt välja kukkumas. Või nagu hoides tagasi karjet. Riided ta seljas olid liiga suured, kiitsaka keha ümber lotendavad ja mustad. Ta teises käes rippus hooletult ühest sangast suur kilekott, mis tühi kõigest, mis vähegi väärtuslik. Ka ta pea oli tühi. Ja ta vaatas sellest läbi klaasistunud silmade hämarduvat vihmaeelset linna, mis trammiakna tagant mööda voolas, kuni tramm peatus ja trammijuht ta karmilt välja lõi. Üle ta näo libises valulik grimass kui juhikabiinist väljaküünitav mees teda räigelt sõimas, kuigi ta ei kuulnud midagi. Sest tal olid kõrvaklapid peas ja toidukott põlvedel, istus ta paar pinki eemal. Toidukotis lõhnasid maasikad ja ta juba ootas, et saaks mõne neist punastest marjadest endale suhu pista. Et ta oleks juba kodus. Aga tramm seisis ja trammijuht maigutas vihaselt ning žestikuleeris kookuvajunud, umbes 30-aastase räpase noormehe poole, kes näis täiesti juhmistunud ja hullumeelne. Ja ta mõtles, et see noormees võiks kedagi hammustada, hüpata äkki kallale mõnele suvalisele reisjale, kes temast seni olid aupaklikku-põlglikku kaugusesse hoidnud. Ulgudes kargaks ta kellelegi turja ja pureks, pureks, pureks, kuni kõik kohad oleksid täis punast maasikamahla. Aga ta ei saanud, sest ehk võinuks siis ta hambad suust kukkuda ja nii ta tuigerdaski vaikides trammist välja, ikka veel pihku avatud huultele surudes. Alles seal, teisel pool, keset hämarduvat vihmaeelset linna, kui tramm oli juba sõitma hakanud ja ta valust, ahastusest, pettumusest, hirmust, alandusest, õudusest ja vihast moondunud nägu selle aknaklaasidel ning vähemalt ühe reisija näol peegeldus, oli ta langetanud käe. Ja ta nägi, et ta suu oli mulda täis.

“Näoga mere poole” (Keit T.)

See oli 1997. aasta suvel. Olin sõitnud oma täditütre ja tema sõpradega Saaremaale kaheks nädalaks puhkama või vähemalt nii oli algselt planeeritud. Meri, liiv, päike, tädimehe sajandi alguse järgi lõhnav vanematekodu, pikad suvelämbesse kaduvad tunnid, valged unetud ööd – nagu ikka. Kuid kõik läks seekord hoopis teisiti.