“Vanaemalt, tervitustega” (Rents)

Tasa-tasa, käis võti lukuaugus. Diana, kes tuli öisest vahetusest, lausa tuikus suurest väsimusest. Lapsed olid juba koolis, nii et tema võis nüüd lõunani magada, enne kui õhtusöögi valmistamise pärast muretsema pidi hakkama. Kuid juba koridoris tervitas teda peatäit välja magava mehe vägev norskamine – mehe, kelle tööpäev teoreetiliselt juba tund aega tagasi pihta oli hakanud.

“- 15″ (Rents)

Ei! Sest olen liiga noor ma veel!
Ei! Ja käimata on koolitee!
Ja kuulama pean oma vanemaid!

“Võtame!” (Rents)

“No millise me siis võtame?” Ema kõpsis ärritunult jalaga vastu maad ja vahtis ringi. Ilmselgelt tahtis ta lihtsalt asjaga ühele poole saada. Ere valgus tegi silmadele haiget ja pani pea valutama. Isa vahtis närviliselt ringi ja näitas lõpuks üht neist täiesti ühesugustest läikivatest munadest. Selle ette paberilehele oli kritseldatud palju pisikesi sõnu ja ükski neist ei tundunud emale meeldivat

Näoga mere poole (Rents)

„Relv!“ Toru, mis Kamile vastu selga torgati, oli nii külm ja konkreetne, et võttis võpatama. Tüdruk neelatas, võttis aegluubis juhtpaneeli alt sahtlist relva ja ulatas selja taha.

“Kolmas elu” Rents

Näpi lamas puukuuri nurgas Peremehe vanal jopel ja vaatas väsinult laudadevahelisest pilust välja. Ta oleks tahtnud sööma minna, aga iga kord, kui ta end püsti üritas ajada, hakkas mõni ta külje all olevatest pisikestest põrsastest rahulolematult inisema ja ta jäi paigale. Kutsikaid oli ainult kolm, kuid nad olid suured, nii suured, et nende ilmale toomine oli olnud vaevarikas ja kui viimane neist lõpuks oma vendade juurde jõudis, oli ta nii nõrk, et Näpi pidi teda õigesse kohta nügima, et ta imema hakkaks. Kuid sellest oli juba mitu päeva möödas ja nüüd olid kõik poisid ühtviisi terved, tugevad ja iginäljased. Juba praegu oli näha, et nad kasvavad o