“Lagunemine” (Keit T.)

　
Viirukisuits ja vihm.
Mis on see maailm?

　

Autod, mis kaugenevad.
Sahinal. Läbi.

　

Mälestused.
Vanadenaistesuved.

　

Tulevad sügised.
Talved. Ja sula.

　

Roiskumine on puhas.
Ilus on kadu.
Eneseks küpsemine.

　
Viirukilõhnane sadu.

　

Lagunemine (L6mmeleht)

 „Ma tahan midagi teha. Nüüd ja kohe.”

Vaatasin üllatunult Saulile otsa.

Ta upitas end kivimüüri pealt üles ja üritas oma musti pükse teise inimese jalajälgedest vabastada. Ta sügavhall jakk oli tegelikult sama tolmune kui ta püksidki, kuid selle pealt ei paistnud see õnneks välja. Ta võis vaid õnne tänada, et täna oli selge päev ja maa eilsest vihmast kuivanud.

 „Tule!” ta kiskus mu sinist varrukat pidi püsti ja tiris edasi ülikooli raamatukogu suunas, kuid me ei läinud sinna, pole viimased kolm nädalat läinud, kuigi peaks. Õppimine on elu alus, kuid füüsika seadused kutsuvad end pigem järgi proovima kui selgrood kõveras raamatute kohal koogutama.

Lagunemine (irwhammas)

Sel õhtul sadas tihedat vihma.
Peale kuiva kuumust oli see lausa õnnistuseks. Tavaliselt kestis põuaperiood poolteist kuud.
Sel aastal oli see juhtumisi väga pikaks veninud.