“Ma langesin nelikümmend viis korrust” (V.A.)

Minu lugu on lihtne. Võib-olla olen ma lihtsalt vales kohas. Võib-olla ma poleks pidanud siia ronima. Nii kõrgele. Võib-olla pean ma kõiges süüdistama ainult iseennast. Tähendab, mitte kõiges absoluutses mõttes, see oleks suurushullustus, vaid kõiges selles, mis mind puudutab. Aga ometi tundub mulle, et see koht siin on just õige koht, minu koht, ja seda, mis toimub, olen ma õigupoolest alati oodanud. Ehkki mul on palav, suits läheb silma, ja lärm, mida igalt poolt kostab, ka minu seest, võib-olla peamiselt just sealt, tahab mind matta. Aga ma sulgen silmad ja kuulan hetkeks oma südant. Ja vaatan, mis ta mulle ütleb. Mul ei ole enam palju aega.

“Ma langesin 45 korrust” (J.A.)

Igal tööpäeva pealelõunal kondab hunnik pubekaid koolist koju. Mida nad mõtlevad?

* * *

Päike sirab taevas nagu mingi hull prožektor ja lumi krudiseb talla all. Nagu muinasjutus. Ainult et päike paistab. Muinasjuttudes on tavaliselt öö, kui lumi krudiseb ja siis kuskil on mingi hunt või katk või mingi muu jama.

Vähemalt saab valges ikka koju minna, mitte ei pea pimedas luusima, nagu enne jõule.

Nagu me käisime Rassi ja Raineri ja nende A-klassi tsikkidega enne aastavahetust mustakal.

“Ma langesin 45 korrust” (Helen)

ma langesin nelikümmend viis korrust
kui ütlesid mulle Pirogovi platsil
et armastad mind
ma langesin nelikümmend viis korrust
kui haarasid mind ja meid ei olnud enam kaks
vaid üks
kevadöises kuumuses, suvealguse leitsakus
minu tundlad sinus ja sinu tundlad minus
me langesime viis korrust vähem kui viiskümmend
kui olime üks, mitte kaks.

nelikümmend viis korda jõudsin ma öelda, et armastan
kogu hingest kogu südamest sind
viis korda vähem kui viiskümmend naerukõlksatust
peegeldumas tapjapäikeses kõrbenud heinalt
meie peade all
suvises sinitaevas kus olime
Emajõe kaldal, ei mitte seal, kus Nemad
vaid kaugel kaugel eemal
alasti, kilkamas kui väiksed lapsed
sest keegi ei näinud meid, kuigi
läksid mööda ja vaatasid viisakalt mujale

nelikümmend viis saladust kõrva sosistatud
viis korda vähem kui viiskümmend
viitsütikuga naerupahvakut
põgenemas suvises sinitaevas
nagu õhupallid, mil nöör läind käest

nelikümmend viis korrust langesin üks teine kord veel.
kui ütlesid mulle Pirogovi platsil
et ei armasta mind.
langesin koos langevate lehtedega
kaduva päikesega
hääbuva suvega
sügisvihmade porisse
hilissügise mudasse

iiveldamaajavas kõrguses ronisin mööda treppe
kuni ma enam ei jaksanud
lõikavas tormituules
roomasin, kus lõppes jalgealune
et astuda üle ääre, et langeda
viis korda vähem kui viiskümmend korrust
et ei peaks kunagi enam langema
nelikümmend viis korrust.

“Ma langesin 45 korrust” (Keit T.)

♦ tragöödia ühes vaatuses ♦

 

Kehatu hääl lavapimedusest:

“Olen alati kartnud kõrgust.”

Jätkab, pärast pausi:

“Ma astusin välja arstikabineti uksest.”

Heliefektid: ukse sulgumise hääl, algab kella tiksumine.

Hääl jätkab:

“Ma astusin välja Madisoni Avenüü pilvelõhkuja aknast, 50 korruselt.”

Lava tagaseinas süttib suur hele ekraan. Sel on pilt New York’i tänavale ülaltvaates, videoinstallatsioon, mis imiteerib aegluubis objekti kukkumist, nii et tänav muudkui läheneb. Keset lava, ekraani ees, seljaga publiku poole, seisab tumeda siluetina noormees, jätkates monoloogi:

“See oli sombune aprillipäev, tihke sudu oli tõusnud New Yorgi kohale.

Mina olin linna kohal.

Olin siis 25-aastane. Ja langesin. Ootamatult.

Langesin käed ja jalad laiali, pilk suunatud allapoole, nagu langevarjuritel, kuid ainuke mulle kuuluv vari oli tol hetkel vaid mu enda tume teisik, mis lähenes sedamööda, mida ligemale jõudis tolmune kõnnitee.

Ma ei mõtelnud siis midagi. Ma ei karjunud ega nutnud – see oli tumm hetk.

“Ma langesin 45 korrust” Kaamos

Härra, kas sente on anda? Sente, noh, ma`i tahagi krabisevat, no võta oma käed ometi taskust välja ja vaata, kas on. Mis sul häda on, raske on vaadata?

Kuhu sa lähed, kurt oled või?

Kurat, nagu külm oleks, ei võta käekesi taskust välja, raisk, mina olen talle tühi koht, eksole! Tõusikud sellised, kui ma tahaksin, võiksin ka niimoodi, punane mapp kaenlas ringi kekutada, lips lottlõua all lopendamas.

Sõnnik.

Mina võiksin ka niimoodi…  mapiga ja lipsuga. Ma lihtsalt ei viitsi selle sitaga jamada, mul muud tegemist, teadsa.