Meil süda harva üle keeb (Rattus)

*
Inkvisitsioon oli täies hoos. Parim aeg tüütutest naabritest lahti saamiseks. Piisas vaid kedagi nõidumises süüdistada, kui tolle varanatukese varsti postuumselt endale nahistada sai.
Vana Eldenit ei olnud aga keegi üles andnud.
Hoolimata sellest, mida ta kõik teinud oli.
Küll oli ta loomi ja inimesi ravitsenud, küll ilma muutnud, küll ennustanud.
Sõnas kindel vana oli. Kui kättemaksu lubas sigaduste eest, siis ka maksis.
Võlgu ei jäänud.
Salakaval ei olnud. Ikka aus ja otse.
Nii hääd kui kurja.

Meil süda harva üle keeb (irwhammas)

sinu kõrval
üldse mõte ei liigu –
komberdab karkude najal

kui salvatuna
võrkpüütoni pilgust –
varjun maski taha

kohin kõrvadest
kihutab ajukäärudesse – tuulel
miilikiirust mõõdetakse sada

su silmadest peegelduvad
mu surmkahvatud huuled
tahavad lihtsalt öelda:

tead, kallis,
süda meil harva üle keeb
kuid täna
mu süda…

tema ainult streigib