Miks sa suitsetad aprikoose? (irwhammas)

Tuisk oli hilisel keskpäeval pärale jõudnud.
Mida videviku poole päev end tõmbas, seda tugevamaks läksid tuulehood, mis juba õhtul maru tunnuseid kandis.
Just nagu ilmajaam oli raadio kaudu edastanud. 

Miks sa suitsetad aprikoose? (Rattus)

*

Ulder pani laiad lumelauad alla ja suundus metsa.
Puud köhatasid üheaegselt ja lumi okstelt langes rühmakatena allalumme lohke tekitama.
Üks mütakas tabas Ulderi kapuutsistatud pead.
Mees mühatas ja raputas end, kuid jätkas kulgemist.
Jõekäärus oli vaid ribake vett jäävabalt hullamas.
Saarmajäljed.
Ja mingi võõras lõhn.
Siin oli lõket tehtud.
Siin oli magatud sooja teki all, kuuseoksad kaitseks.
Siin oli oldud.

“Miks sa suitsetad aprikoose?” (Werewolf24)

Ta üritas. Üritas seda juba vähemalt sajandat korda. Võibolla oli see ka miljonis kord, ta ei jõudnud enam järge pidada. Seekord oli ta vastu pidada suutnud kaks nädalat. Ja nüüd ründas see teda jälle. Meeletu vajadus millegi järele. Ta üritas mitte mõelda mille järele keha ja mõistus karjusid. Kuid lõpuks sai see temast ikka võitu ja ta peas kajas:”Ma pean suitsetama!”

Vahel pani vajadus suitsetada tal käed värisema ning ta kattus higiga. Teine kord oli ta nii närvis ja vihane, nii mõtetute asjade peale, et pärast oli endal ka häbi. Ja kui ta siis murdus- tegi selle ühe suitsu- siis oli jälle kõik korras. Tuju oli hea ja mõte töötas jälle normaalselt.

Mitmeid kordi oli ta üritamise päeval seisnud keset kööki soolatops või pajakinnas käes ning mõelnud:”Mida ma pidingi nüüd tegema?” Pea oli täiesti tühi. Miski ei meenunud. Mitme minuti möödudes sai ta alles oma tegemisi jätkata. Siis oli mõistus ära taibanud- aaa, ma pidin seda tegema, mida ma ei tee. Siis sai ta jälle oma harjumuse küüsist hetkeks lahti. Mitmeid kordi oli ta lubanud, et enam ei suitseta- endale, sõpradele, abikaasale- kunagi polnud ta suutnud oma lubadust täita.

Tema viga vist seisneski selles, et ta nautis suitsetamist. Ta tundis ka selliseid, kes vihkasid oma pahet ja tahtsid loobuda, kuid ei suutnud. Tema aga nautis, armastas iga mahvi, mis ta kopse hävitas ning eluiga lühendas. Just nagu oleks nii hea teha ka midagi halba. Midagi taunitavat ja keelatut. Või meeldis talle lihtsalt rahulolu tunne, mis teda suitsetamise ajal valdas? Ta ei teadnud vastust, teadis vaid, et talle meeldib see. Et talle meeldib suitsetamine aga ometi tahtis ta sellest loobuda. Põhjusi oli miljoneid aga ükski ei tundunud piisavalt mõjuv…

Äkitselt seisis ta kaunis viljapuu aias. Linnu laul kostus ta kõrvu ning päike siras taevalaotuses. Oli kaunis suve ilm. Ta kandis siidkleiti, mis liibus ümber ta keha ning tuul paitas hellalt ta juukseid. Ta oli õnnelik.

Siis kuulis ta seljataga kellegi pehmeid samme enda poole tulevat. Keeranud ringi, nägi ta seal oma abikaasat hämmeldusest segane nägu peas. “Miks sa suitsetad… Aprikoose?” küsis too arusaamatul toonil.

Karjatades ärkas naine. Katuselt tilkus vesi aknalauale. Kevad. Uni. “See oli kõigest uni,” mõtles ta süda erutusest tukslemas. “Ma pole juba poolteist aastat suitsetanud… Aga kurat, kuidas tahaks…”