Pardisupp (Kaamos)

Kogu kere oli nii tihedalt adrenaliini täis, et saapasse tunginud vesi ning rõivaisse takerduvad oksad ei võtnud Tarmo tempot hetkekski maha. Püssipäraga suuremaid oksi eest lükates kihutas ta piki umbekasvanud metsasihti aina edasi, edasi järve poole.

Mees, kes oli kõigile teada kui rahulikkuse ja tasakaalukuse etalon kappas kiini jooksva setukana ja aeg-ajalt valjuhäälselt kirudes ummisjalu edasi.

Pardisupp (irwhammas)

Ta tuli raskustega.
Koomast.
Omaksed olid lootuse kaotanud.
Juba oldi valmis alla kirjutama paberitele, kohustades terviseasutust raskel ajal kulusid kokku hoidma, kui palatist kõlas võigas ohe, mis pani haigla külastajatel õlgu väristama.
Kuid millise rõõmuga lennutati kirjutusvahend suure kaarega koridorinurka, kus see tagasi põrkudes veeres istmete alla.

Pardisupp (Rattus)

*

Orben köhatas.
Niisked jahedad ilmad olid kurgu kähedaks hinganud.
Kriipis. Kurgus ja kõris.
Linn sädeles pühadesäras. Puudelt tilkusid alla valgusjoad. Mitmevärvilisus veikles akendel ja majadel.
Pühad.
Kokkavad pered ja ostlevad isendid ja nuineljaks meeleolu!
Orben köhatas. Mittetähenduslikult, lihtsalt, et seda karvast siili kurgust eemaldada.
Ta oleks tahtnud pudeliharja. Oma kurgu jaoks.
Torusiili juua!

Pardisupp (Werewolf24)

Kaua aega tagasi elas ühel kaugel maal üks noor emane part. Ta oli sel aastal munenud oma esimesed munad ning just nüüd haudus ta neist välja oma esimesed 4 imearmast pojakest. Nad kõik kasvasid väga kiiresti ja nüüd oli lõbu ning lusti laialt- oma päevad veetsid nad kodutalu pisikeses tiigikeses ujudes, ning lustides. Söögiks otsisid nad veepinnal kasvavaid taimi ja seal elavaid putukaid.

Pardiema pani oma poegadele nimeks piiks, prääks, piiks-piiks, ning prääks-prääks. Ta armastas neid väga. Peale nende elas talus veel teisigi parte ja pisikesed pojukesed mängisid meeleldi ka nendega. Igav ei olnud neil kunagi.

Siis aga tuli sügis ja ilmad muutusid iga päevaga külmemaks. Peagi kattis maad esimene lumekate ja sellele järgnesid külmad talve ilmad, mille tulemusel tiigivesi muutus libedaks jääks. Pardipojad ei saanud enam õues olla ning nüüd istusid nad nukralt partlas, nokad vastu pisikest akent surutud, kust nägi välja aga ka seal polnud midagi vaadata, peale valgete lumehangede.

Ühel päeval astus partlasse perenaine. „Imelik,“ mõtlesid pardipojad. „Tavaliselt ta sel kellaajal süüa ei too.“ Kuid nende imestuseks ei tulnudki perenaine söögikotiga. Selle asemel hakkas ta parte hoolega vaatama ja võrdlema. Lõpuks valis ta välja neist kõige suurema ning lahkus temaga partlast. Pärast seda ei näinud pardid teda enam kunagi.

Pisikesele pardikesele, kelle nimi oli Prääks, ei andnud aga rahu, see et kõige ilusam, tugevam ja suurem neist ära viidi. Ta mõtles, et ju ta siis kuskile soojale maale saadeti. Kuhugile kus on kogu aeg suvi ja tiigivesi pole kunagi jääs!

Aeg läks ning vahetevahel tuli perenaine jälle mõnele pardile järgi, ja oi kuidas Prääks neid parte kadestas! Ta hakkas tublisti rohkem sööma, kui varem, et ka ise sama ilusaks, tugevaks ja suureks kasvada, et ühel päeval ometi tedagi välja valitaks!

Kevadel haudus pardiema uued pojad ja kui need koorusid, sai Prääks nendega vees hullates jälle mängida. Kuid siis tuli taas sügis ja talv, tiigivesi jäätus ja paks lumi kattis kogu maa. Nüüd istusid uued pardipojad partla akna taga ning igatsesid välja. Prääks aga igatses endiselt valitud saada. Ta teadis ju küll et kevadel jälle lumi sulab ja saab tiigivees mängida. Aga olla see üks, kes enam tagasi ei tule- kasvada suureks ja ilusaks- see oli tema suurim soov.

Lõpuks tuli päev, mil see ka temaga juhtus. Perenaine valis välja just tema! Oi kui õnnelik nüüd Prääks oli, enne partlast välja viimist hüüdis ta teistele:“ Mind viiakse soojale maale, seal ei jäätu tiigivesi kunagi!“ Teised jäid teda imelikul ja kahetseval pilgul vaatama, tundes et neil on noorest pardist kahju, kuna ta on mõistuse kaotanud.

Seejärel viis perenaine pardi tuppa peremehele vaadata. Too sakutas teda sulgedest, kiskus ta tiibu ning lausus siis:“ Sellest küll jõulupraadi ei saa, aga noh uusaasta öö maitsvaks pardisupiks ta ikka kõlbab!“

Vaene Prääks ei saanud midagi aru, mis nad rääkisid, ootusärevalt lasi ta oma pea pakule sättida, siis käis mingi mütsatus ja järsku oligi part tiigivees ning päike tema pea kohal oli kuumem, ning soojem, kui iial varem.