Priiküüt (Rattus)

*

Vhidüüt-vhidüüt laulis linnuke oksal.
Kevad oli ilma soojaks kütnud. Rahutuse põue pistnud.
Päev oli pikk ja õhus oli.. noh, see mis ikka kevadel õhus on.
Minema-paneku-iha.

Semko tundis pakitsust hinges. Pakitsust, mis nõudis rahuldamist ja avardumist.
Linnud siristasid, päevad laiendasid omi piire pimeduse arvelt ja Semko asus teele.
Uinus, omal kombel ja viisil.

Priiküüt (Kaamos)

Amb ei liikunud, liikus loom ja nool vallandus kui iseenesest just kesiku sihikuga ühele joonele jõudmise hetkel. Vaikne vihin ja oligi kõik. Veretu, hääletu, kiire.

Eva tegi vaid talle iseloomuliku žesti oma pikki tumedaid juukseid üle õla visates ja ühe käega ratsu lakast hoides liikus kiiresti saagini, kummardus ning viskas sea enda ette hobuse turjale. Nädala toit oli olemas, võimalik, et isegi pikemaks ajaks. Just valminud pähklid ja pohlad pakkusid üksluisele lihadieedile mõnusat vaheldust, ilmad olid alles mahedad ja ööd lõkketule ääres Eva-sugusele kaunile ning sitkele amatsoonile pehmed taluda….

Priiküüt (irwhammas)

Marukohin väljas ei tahtnud oma vaibumise märke näidata.
Odu taipas seda alles nüüd, kui oli üritanud tundide viisi kätega kõrvu katta.
Käed olid väsinud peahoidmisest, mil ta nautis täielikku vaikust, kuni kõrvad andsid monotoonse undamisega märku, et vajavad veidiks ajaks õhku.
Odu oli peale seda tundnud jahedust, mis pani õlgu väristama.