“Ristisodija kojutulek” (Helen)

Ristisodija käis surnuaias risti sodimas ja läks koju.
“Kuradi Ristisodija!” kirus aiavaht ja kraapis aga lapiga oma valdusi.
Vahepeal oli Ristisodija korterinaaber Pikaapia, kes on krooniline Külmkapikraapija, külmkapi tühjaks söönud.
“Pagana Pikaapia!” kirus Ristisodija.
Ega sitast saia tee, nii pidi Sodija poodi minema.
“Piip-piip-piip!” Lõi Kassapidaja kivistunud näoga läbi paki  Sibirskie pelmeene, pudeli Viru Valget ja pätsi Õnne rukkileiba.
***
Tuisk oli vahepeal järele andnud ja Ristisodija ei suutnud kiusatusele vastu panna. Ta läks surnuaeda, valis välja ühe oma lemmikristidest, istus kadunukese manu pingile. Sodija tippis leivaviilakale viis pelmeeni ja hakkas mõttesse vajunult einestama. Kõrvale lampsas aga suutäie viinuskat.

Sodija parimad päevad olid juba möödas. Kui ta veel noor oli, jaksas ikka rohkem riste täis kritseldada, kui Vaht ära pühkida. Aga nüüd… nüüd polnud aias enam risti, mis kenasti  üleöö soditud püsiks.

“Vanaks hakkan jääma,” sõnas Ristisodija oma pulstunud habemesse ja kujundas endale veel ühe kena pelmeenivõileiva.

“Kus sul enam jääda, va sitakott,” ütles Aiavaht, kes oma õhtusel ringkäigul Adalbert Tarkpea hauani oli jõudnud. Tarkpea haual oli surnuaia kõige uhkem rist.

“Kuule proletaar, mis sa jaurad, tule võta parem lonks viina!” kutsus Ristisodija. Vaht istus Sodija kõrvale pingile ja seal nad kahekesti tiksusid.

Ristisodija aga läks õhtul koju, pani silmad kinni ja hõljus öösel ära inglite juurde.

Sodija maeti Adalbert Tarkpea kõrvale. Aiavaht läks  järgmisel öösel ja kirjutas musta markeriga Sodija ristile: “SIIN PUHKAB RISTISODIA.”

“Üksildane on see elu, kui pole ühtki risti, mida puhtaks nühkida,” mõtles Aiavaht ja kraapis nukralt luuaga lumeräitsmeid, kuni üle surnuaia laskus pilkane talveöö.

Vaht pani luua ära ja läks tuppa, võttis pitsi viina ja heitis magama.

“Ristisõdija kojutulek” (V.A.)

I was rising up
Hitting the ground
And breaking and breaking

Ta tuli siis, kui öö oli juba päris ligi.

Kevadine õhtutaevas kajas tema saabudes linnuhäältest, tsitsiidest ja klukluudest.

Ta viskas oma kompsud — palju neid polnud — esikusse ja lõdises, kui ukse avanud Alo teda lävel kallistas. Alo kallistas teda soojalt veel toaski.

Hommikul oli tema ase tühi.

Kuid enne veel, tema kojutuleku ööl, olid nad läinud kööki ja ta oli rääkinud seal midagi kurgedest. Ta oli astunud, teetass kahe peo vahel, köögiakna juurde, palunud selle kinni panna, ja tasasel häälel, sõnu otsides, muudkui rääkinud.

Alo lasi tal rääkida, ta polnud tema sõnu kuulnud aastaid. Polnud vahet, mida ta räägib. Rääkigu, mõtles Alo. Rääkigu kas või lõputult minupärast. Ta oli talle juba lävel öelnud: Räägi!

“Ristisõdija kojutulek” (Kaamos)

Maailma näinud.. ah, mis siin ikka keerutada – maailma päästnud mehena tuli Valera koju. Ainsana oma külast, ühena vähestest terves oblastis. Peaaegu neli aastat tagasi pani ta külanaiste itku saatel oma selja taga kinni värava oma selja taga, tollesama, mis nüüd mehe sõrmede all krigisedes avanes. Oli näha, et siitkaudu ei ole enam ammu ükski püksikandja käinud, õige tegija ei oleks sallinud kriginat ja kipakilevajunud väravahinged oleksid peale õlitilga lisamise ka ülespoole upitada saanud.

Nüüd saab, nüüd jõuab! Jõuab väravat kõpitseda, katust kohendada – kojutulnud peremehe nõudlik pilk nägi kohe, et seegi töö oli tegemata.

Pidu külas oli veel täies hoos. Esimest korda sõja jooksul tuli tagasi mees, kellel kõik ihuliikmed küljes. Olgugi, et tallimehe-Fjodorgi oli pealtnäha mees kui ponks, oli kõigile juba teada, et peale kõva kõrvakuulmise oli põrutus talle ka muid vigu külge jätnud… tallimees ikka täie mehe ette ei käinud enam, teadjad kõnelesid. Justkui sellest veel vähe olnuks, oli Fjodoril veel kõnelemise viga .. õigupoolest oli mees puhta tummaks jäänud, käte ning silmadega seletas teistele inimestele oma tahtmisi ja tegemisi. Vahel harva, kui pisut häälitses ja ohkis.

“Ristisõdija kojutulek” (J.A.)

Vatikani Ülestõusmispühade missa, kus liturgia viib läbi paavst isiklikult, on katoliku maailma üks tähtsamaid iga-aastaseid ususündmuseid. Püha Peetruse väljakul toimuva missa keskpunktis on loomulikult paavst. Usklikke, palverändureid aga ka niisama uudishimulikke on end missa ajaks väljakule pressinud terved hordid. Kõik nad tahavad näha paavsti ja saada osa elavast ajaloost. Isegi, kui nad ei usu, saavad nad tulevikus öelda oma poegadele ja tütardele, et on siin olnud ja sellest riitusest osa saanud.

“Ristisõdija kojutulek” (Keit T.)

Kus on öö, kui päike paistab?

Öö eel ent tõmbub päike looja.

Kas saab teadmises sõgedus kesta?

Matab teadmise sõgedus.

Kuis saab armastust juhtida himu?

Himu hävitab armastuse.

Haara mõõgapidemest, aeg on võidelda.

Võitle, vend, kogu elu.

Raiu maha vaenlase pea;

siis kummarda enda oma austusest Kuninga ees.

Vapper ei lahku lahingust;

põgeneb, kel püsis püül.

Suur on sõda su kehas

kire ja viha, uhkuse, ahnuse vastu

tõe, puhtuse, rahu riigis,

kus mõõgaks Tema nimi.

Kabir ütleb: Kus vapper sõjaväljale astub,

seal argpüksid põgenevad…

 

Kabir
(15.sajand, Varanasi, Põhja-India)
 

  Hobuste kabjad vajuvad raskete kandamite all valkjashalli liivatolmu, kui nad tulitavas päikeses mööda tühjust edasi rühivad. Liiga väsinud, et peadega üles-alla vehkides protesteerida, liiga janused, et isegi hirnuda. Kohmakal, jonkleval sammul, kõhnad küljed vappumas, liginevad nad virvendavale silmapiirile, mis samas rütmis ja aegluses nende eest üha kaugemale nihkub. Surevate hobuste turjel sadulates köögutavad mehed ei vaheta sõnagi, kuna nende keeled on nii kuivad, et naksuvad ja suud liimunud kokku lõhenenud huultest limpsitud verest. Nad on pööranud oma paistes laugude alla peidetud pilgud sissepoole, et mitte enam näha kõrbe laiuvaid avarusi. Seestpoolt paistab kõik punane.