Sadas laia valget lund (irwhammas)

Eelnevate kuude mediteerimised uinutasid mu kaaslaste valvsuse – igal õhtul olin aega parajaks teinud, viibides tunde koopasuul, mida nimetati tsooniks. Kui keegi tsooni astus, oli alati keegi, kes kaasa tuli. Lõpuks taibati, et ma ei lähe kuskile ning keegi ei viitsinud minu “lutikaks” olla.

Sadas laia valget lund (Kaamos)

Sel õhtul, kui lugu alguse sai, sadas laia valget lund.
Talv oli alles poole peal, oblasti keskusest ei olnud paar kuud keegi väikesesse metsakülla  pääsenud ja külarahvas oli päris kindel, et ka järgmised kaks kuud ei saa niikuinii keegi orust läbi. Lund oli sel aastal küll üsna vähe sadanud, suurt kasvu mehele kõigest rinnust saati, aga esimese lume ajal puhunud purgaa oli mäekurus kõvasti metsa maha murdnud ning seega tee hobustele läbimatuks muutnud.
Ega ses talvises omaetteolemises midagi erilist polnud. Ikka läks mõni aasta nii mööda, et viimased inimesed, kes sügise lõpus keskusest siiapoole tulid jäid külasse kevadeni ja mõni naaberkülla läinud külamutt sai alles sulavete aegu koju.

Sadas laia valget lund (Rattus)

*

Petler salvis silmadega künkaid.
Päike pimestas ja tekitas jäävaaludesse vulisevaid haavu.
Vara veel, mõtles Petler. Liiga vara!

Auto keeras asfaldilt kruusateele ja peatus väikse majapidamise ees.
Jalg vajus pehmesse sopasegusse.
Mõne üksiku hange vahel valmistusid õitsema nartsissid. Õunapuud olid rohekas segaduses ja tihased valmistusid mune hauduma.
Kogu loodus oli üllatunud.