“Teisiti ma ei oska” Rents

Eellugu

Üldiselt on teadlased seisukohal, et inim- ja iga teise looma moodustumisel mängivad olulist rolli kaks osa, nature ja nurture, maakeeli geenid ja kasvatus. Mõnes mõttes on absurdne rääkida vabast tahtest, sest inimene teeb kõik oma otsused vastavalt sellele, kuhu loodus teda kutsub ja kuidas teda mõtlema on õpetatud. Kuidas saame me rääkida oma tegude eest vastutamisest, kui valdav enamus inimesi ei ole võimelised sisseharjunud käitumismalle muutma, ükskõik, kas see hõlmab öist külmkapi kallal käimist või prostituutide tapmist? Sündisid kanana, sured kanana. Ja ometi on looduses palju lugusid, millest ühe on edasi rääkinud Turovski: lugu sellest, kuidas noor jänes pääses lagedal väljal kotka käest, sest kuigi geenid ütlesid talle:“Jookse!“ (mis sellises olukorras enamasti tähendab „Sure!“), ütlesid ta möllavad isasehormoonid „Võitle!“ ja tema õnneks otsustas ta viimase kasuks – kotkas, kes ei olnud kunagi varem hullumeelset jänest näinud, lendas minema. Anomaalia, hormoonidest tingitud ebakõla, kotka jaoks lihtsalt ebaõnn – aga on päevi, kus reeglid ei loe.

“Teisiti ma ei oska” (V.A.)

“Sa nagu nimme teed niimoodi!”

“Ei, ma ei tee nimme, see kuidagi ise läheb. Ma ei tea, kuidas seda sulle öelda.”

“Sa ei tea, aga sa teed. Ikka sa teed. Nagu kiusu pärast. Või sa ei oskagi teisiti?!”

“Jah, võib-olla ei oskagi. Ja mis ma sinna parata saan. Ära pahanda! Palun!”

“Aga sa pole kunagi proovinud! Sa pole üritanud!”

“Ma olen. Kui sa vaid teaksid! Ma olen end korduvalt käsile võtnud, mõelnud, et nüüd, nüüd teen teistmoodi, võtan ja teen teistmoodi, ja siis, koos selle minu muutumisega, muutub ka kogu maailm, kevad tuleb teisiti ja suvi ja kõik ülejäänud aastaajad, kõik saab uueks ja lööb särama. Saab selleks, mis ta tegelikult olema peab. Korda. Aga oma nahast välja ei poe, üle oma varju ei hüppa.”

“Teisiti ma ei oska” Kaamos

Mida lähemale metsa sakilisele seinale, seda hämaramaks kiskus õhtu. Rändaja oli väsinud, sama väsinud kui vihm, mis juba teist päeva leotas laisalt sadades maad.

Öö  sai mehe kätte just metsa piiril.

Kodu oli veel kaugel aga igatsus sinna jõuda suur ning öömaja ei olnud niikuinii mitte kusagilt leida, seepärast jätkus minek ka pimeduses. Jalg kobas ettevaatlikult rada, käsi tõusis, et oksi tõrjuda.

Ma olin teda ammu oodanud.

“Teisiti ma ei oska” (Keit T.)

 

Malle ärkas tuttava piipitamise peale. Ta kobas pimedas kella järele ja vajutas selle vaikima. 5:30 helendasid neoonnumbrid toa tumeduses. Veiko ta kõrval keeras urhatades teist külge. Keeras teist külge ja keeras Mallelt teki pealt ära, nagu ikka. See oli nende igaöine võitlus, juba 20 aastat. Aga hommikuti ei vaevunud naine seda loomulikult enam tagasi sikutama – ta ajas end ohates voodis istuli, sirutas trullakad sääred üle voodiääre ja siis otsides varvastega susse ja need leidnud, hakkas pimedas kobama hommikumantli järele. Varsti tatsas ta juba pimedas korteris mälu järgi orienteerudes köögi poole.