Verised mälestused (irwhammas)

Mitukümmend inimpõlve tagasi oli Umgat näinud unes mitu ööd järjest, et ta hõljunud platoo kohal ja näinud seal imetabaseid sümboleid. Algselt ei pakkunud märgid üldse huvi, sest kütkestav loodus haaras teda täielikult oma embusesse. Mõnda aega hiljem

“Verised mälestused” (Kaamos)

„Vanaisa, räägi sellest, kui sa noor olid! Vanaisa! Vanaisa, kuule!“

Läbi tukastuse olid põngerjate hääled teravad kui lõikehein vastu sääri. Natuke aega oli olnud võimalik veel teeselda, et taat ei kuule ega näe, magab nagu nott, aga kaua neid naaskleid ei peta.

„Va – na – i – sa !“

Pisikesed käed solgutasid lamajat rinnust kinni hoides üllatavalt tugevalt. No ei lase olla, põrgulised.

Verised mälestused (Rattus)

*

Ferdinanda nuusutas saabuvaid sügisiile.
Nagu muu lokkav loodus, nii tundis ta ka omaenese elus saabuvat lõppu.
Puhkust.
Väsinult korjas ta oma lapsed enese ümber õhtujuttu kuulama.
Silitas neil päid ja ootas, kuni kõik mugavalt end sisse seadnud olid.
„Ja  millest ma siis täna teile räägin?“ küsis ema.
„Räägi verest! Verest!!!“