KIRJUTAJATE KOMMUUN

“Võtame” (Kirjutaja)

Posted in Võtame! by kaamosrules on juuni 17, 2010

“Võtame!” karjus Tiit.
Inimesed pöörasid ennast ära. Kellelgi ei olnud vaja ootamatult välja karanud hullu. Eestlane ei kriiska avalikus kohas. Ei karju oma rõõmu, kurbust, viha, armastust, vaid hoidis kõike endas, ühes kindlas punktis, kus emotsioon tasakesi loksus ja sisemiselt sooja andis või külmetas.
Terminalis ei olnud palju inimesi. Osad istusid pingil, mõned seisid. Üks tüdruk näris nätsu ja liigutas pead ainult talle kõlava muusika rütmis.Tiit jäi just tema ette seisma, kükitas maha, vaatas tüdrukule silma. Tiidu valge pluus oli keha külge kleepunud, silmad olid koobastest välja tungimas. (veel…)

Tagged with:

“Võtame!” (Keit T.)

Posted in Võtame! by keit on juuni 16, 2010

Kastanid õitsevad ja nende kirgassinisesse taevasse püüdlevatest valgetest kroonidest veel ülevalpool kõrguvad ähvardavalt Toomemäe tumedad nõlvad Tooma pea kohal, justkui valmistudes talle kaela vajuma, nagu TÜ raamatukogutäis raamatuid. (veel…)

Tagged with:

“Võtame!” (Rents)

Posted in Võtame! by Rents on juuni 15, 2010

“No millise me siis võtame?” Ema kõpsis ärritunult jalaga vastu maad ja vahtis ringi. Ilmselgelt tahtis ta lihtsalt asjaga ühele poole saada. Ere valgus tegi silmadele haiget ja pani pea valutama. Isa vahtis närviliselt ringi ja näitas lõpuks üht neist täiesti ühesugustest läikivatest munadest. Selle ette paberilehele oli kritseldatud palju pisikesi sõnu ja ükski neist ei tundunud emale meeldivat (veel…)

Võtame! (irwhammas)

Posted in Võtame! by irwhammas on juuni 15, 2010

See hommik oli väga sombune, kui Johnny silmad lahti lõi.
Esimene asi, mis ta ajukäärude vahele pidama jäi, oli hirmus peavalu.
Oiates ajas Johnny ennast istukile.
Päevaalguse valgus pani silmad valust kissitama.
Kobades oma taskuid, leidis Johnny kortsunud sigaretipaki, kust õngitses (veel…)

Tagged with:

“Võtame!” (Kaamos)

Posted in Võtame! by kaamosrules on juuni 15, 2010

Kell ei olnud veel kümme.

Tegelikult ei olnud kell veel seitsegi, poetagune oli veel tühi, poeesisest rääkimata. Isegi paar naabrite tagarääkimisest villis suunurkadega külakella, kelle stammplats oli põõsaste vilus peituv pikkpink ei olnud oma tööpäeva alustanud.

Miku vedas end vaikselt halisedes, ent tunnistajate puudumisest siiski siirast rõõmu tundes kaupluse tagaseina lähedal oleva puukuuri alusmüüriserva peale poollebaskile. (veel…)

Tagged with:
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.