KIRJUTAJATE KOMMUUN

Mida suurem vale, seda rohkem seda usutakse (irwhammas)

irwhammas — Sun, 29 Jan 2012 20:44:43 +0000

Tolsamal aastal, kui Kralupp arvas heaks ära kärvata, oli vihmasele suvele järgnenud üsnagi tormine sügis.
Kralupp justkui irvitas meie, ellujäänute, üle, parastades teisest ilmast, et kuulge, te sitavaresed ei suuda ilma hallata nõnda nagu mina. Seega oleksin pidanud mina, jah mina, ekspeditsiooni juht olema.
Me kõik teadsime Kralupist vähe. Ta liideti meie grupiga, kui käesolev ekspeditsioon, millesse mahutati hiiglamasuured summad, oli peaaegu läbi kukkumas. Mitte, et me olnuks raha peale maiad või tahtsime iseennast juhiks sokutada, saades selle läbi suuremaid hüvesid. Ehkki nagin meie kõigi vahel hõõrdus nii mõnigikord tuliseks sõnasõjaks, mille järel välkusid üsna tihti rusikad , harvem ka pussid. Mõistsime vaid ühte – ekspeditsiooni juhtimine ei kuulunud meie ülesannete hulka. Seetõttu taoti esiletükkijad alati tema seaduslikku seisusesse. Mõistsime siiski, et Kralupp võinuks tema enda teadmiste ja oskuste pagasi tõttu juht olla, kuid hilisem liitunu pidi siiski ennast kõigepealt tõestama oma vajalikkust. Meie, süüdimõistetud, ei suvatsenud talle seda võimalust nii kergelt anda. Nüüd, olles pikemat aega keset vaenulikku keskkonda, mis tootis aina hullemaid nägemusi meist nii minevikus kui olevikus, kuid mitte kunagi tulevikus. See asjaolu tegi paljud rahutuks.
Ühel hetkel tuli ära otsustada, kas me jääme siia nälgima või liigume edasi teadmata edasist olukorda.
Tõusin püsti, vaatasin kaaslastele otsa ning kinnitasin hoolikalt oma seljakoti rihmad ja astusin lumise hurrikaani kätte…
Rohkem nad mind ei näinud.

Minu lahkumisega oli anarhia allesjäänutes süvenenud.
Ma teadsin kõikide süüdimõistetute tegemisi. Enamus olid paadunud retsidivistid. Neile anti kongides valida, kas mürgisüst ja sellega kaasnev vaevaline surm või osaleda ekspeditsioonis, mille õnnestumisel unustatakse kogu minevik. Ka mulle anti valida. Ehkki mul nii musta minevikku polnud.
Olin eksikombel sattunud vanglasse.

Kunagi otsiti üle maailma ühte ohtlikku terroristi taga.
Tollal ma sellest miskit ei teadnud, kui ükskord kaubakeskuses viibides kõnetas mind väga kena noorik. Mulle enesele ootamatult kutsus ta mu taharuumesse, kus ta klammerdus mu külge. Ilmselt solvudes mu peale, kui ma väitsin enda kellegi teise olevat, kriipis ta mu näole üsna sügavad haavad.
Mõni hetk hiljem astus laskevalmis relvaga kaubalao valvur ligi ning küsis kahtlustava häälega, mis me siin tagaruumes teeme?
Näitsik vahtis lolli näoga minu ja valvuri suunas vaheldumisi, vajudes hämmastunud pilgul istuma kastile. Nüüd kohtus mu pilk valvuri omaga. Ma mõistsin hetkega, miks noorik mulle oma küüntega mu näonahka ribastas.
Me olime sarnased, justkui olnuks too mu kloonitud teisik või kaksikvend, kelle vahel oli võimatu vahet teha.
Valvurile koitis samuti, sosistas mõned sõnad noorikule, kes kuulas ülima hoolega ja noogutas kaasa, lõpuks punastades. Noor naine kadus ruumist.

Seda osa ei oleks ma oma vaenlasele soovinud, kui ühel päeval aasta hiljem mind kinni võeti ja kohtu alla anti.
Äärmiselt piinlik hetk oli see nii mulle kui teistele lähedastele.
Mulle mõisteti surmaotsus.
Surm, mille eest?
Mida suurem tõde, seda vähem seda usutakse…

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (Rattus)

Rattus — Fri, 27 Jan 2012 12:02:22 +0000

*
Kelta jooksis õue.
Tema silmad särasid ja meel oli ärkamisjärgselt värske ning avatud.
Päike paistis ja kastepiisad pärlendasid heinal.
Silmnäo kaevul kargeks uhanud, tormas tüdruk kotta tagasi.
Ema oli lauale jätnud suure kruusitäie piima ja kääru pehmet lõhnavat leiba. Kelta määris sellele paksu kihi mett ja asus isukalt sööma.
Mõnusalt ringutas ta, kõht täis, ja otsis ukse alt saapaid jalga.
“Ma lähen,” hõikas ta jakki selga ajades.
Ema, soe ja lõhnav nagu leivakäär, astus ligi, kallistas ja libistas märssi karbikese moonaga. “Hoia end. Ja ära Mustmetsa mine!”
“Ohh ei, kussa sellega!”
Märss õlale, lehva-lehva kojale ja juba kalpsaski Kelta tuttavat teed pidi taamal asuva künkakese poole, kus kari end laisalt päikse käes sirutas.
Künkalt paistis paremini. Karjamaa, viljapõld, üksikud majakesed abihoonetega ja teed-rajad neid kõiki omavahel ühendamas. Eemal, teisel pool oja ja luhta, oli Mustmets.

“Ta tuleb! Ta tuleb!” Tuulehoona kandus teade läbi puukõverike.
Lehetud, mustad oksad seisid liikumatult üksteisesse põimununa, moodustades jändrike tüvede kohale tumeda madala katuse.
Kõdu ja külma õhkav pinnas oli vetruv ja konarlik.
Hallid, nahkjad ja soomuselised vilkalt siuglevate liigutustega olendid liikusid hääletult urgudesse ja neist välja.
“Ta tuleb!”
Ühtki päiksekiirt ei paistnud eales läbi oksaräsust, ükski lind ei siristanud siin, ükski vihmapiisk ei maandunud. Ühtlaselt niiske ja rõske oli tüvede vahel, kleepuv ja kõdune.
Kelta sisenes metsa, sellesse kummalisse, kuhu tulla oli keeld.
Hoiatav sisin kõrvus andis märku, et tema kohalolust ollakse teadlik. Ta naeratas.
“Tere,” hõikas Kelta heledalt, “te võite nüüd välja tulla!”
Kükitades toetas selg vastu puutüve, mis ootamatult soojaks oli muutunud.
Olendid tulid. Hiilides, sisisedes, häbelikult ja ähvardavalt.
Halli vaibana katsid nad koha, kus Kelta oma märsist moonakarbi välja harutas.
“See on leib. Seda tehakse viljast, mis seal põllul kasvab. Eriti hea on seda süüa koos meega, mida valmistavad mesilased, ja piimaga, mida jagab kari, kes seal künkal kosub.”
Hall vaip vaikis januste kuulmetega.
“Seal väljas,” Kelta viipas Mustmetsa serva poole, kus kumas nõrka valgust, “on päike, mis soojendab, on palju rohelist, on vihm, mis sajab veepiiskadena taevast alla ja mida joob maa. Seal väljas on mitmesugused loomad. On inimesed. Nagu mina. Mõned suuremad, mõned alles pojad, mõned aga juba päris vanad.”
Olendid vaikisid. Sõõrmed nuusutasid leiba.
Kaua rääkis Kelta. Sellest, mis on väljas.
Liikumatult kuulasid metsaolendid.
Kelta juures oli soe.
Üks hall kogu nihutas end soojuse poole. Ettevaatlikult, märkamatult. Kuni ta nina puudutas tüdruku küünarnukki.
Siis käis kõik väga kiiresti.
Kelta niutsatas ootamatusest ja tõmbas käe eemale. Uudishimulik viiksatas ja hammustas selsamal hetkel. Kõik teised olendid võpatasid tardumusest ja kadusid hääletult ning kiiresti omadesse urgudesse.
Vaikus.
Kelta katsus küünarnukki. Paar piiska sooja verd kukkus pinnasele. Haav ei olnud sügav, kuid kipitas.
Tüdruk ohkas. Hüüdis siis vaikselt ja leplikult olendeid, kuid keegi ei liigutanud.
Vaikus.
Nukralt asetas ta pool oma leivakäärust puu alla, mille vastu ta ennist toetanud oli.
“Ma jätan teile leiva, sealt väljast. Ma tulen varsti jälle.” Lubadust teadis ta kuulvat ja jälgivat kõiki neid halle oma urgudes.
Kelta nuuksatas ahastusest ja pöördus minekule.
Midagi halli libises veidi eemal üle tulekutee ja peatus siis.
Seesama, kes hammustas, tahtis Kelta uskuda.
Olend seisis, poetas siis midagi maha ja kadus taas.
Pinnasel, kõdusel ja rõskel, lebas soe kivi. Täpselt paras pihku.
Kelta võttis selle, tänas valjult ja läks metsast välja.

“Kukkusin,” vastas tüdruk ema küsimusele küünarnuki kohta.
“Ega sa Mustmetsas käinud?”
“Kussa sellega,” vastas Kelta kahlustusele ja pigistas taskus kivi.
See oli ikka veel soe.

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (Kaamos)

kaamosrules — Thu, 26 Jan 2012 18:24:46 +0000

Õigeks kalapüüdmiseks oli kell juba liiga palju.
Niisama jõe kaldal vedelemiseks oli täpselt õige aeg.
Rohi ei olnud kastest koidueelselt märg ja ka öised salasahistajad olid pika heina seest oma päevastesse pelgupaikadesse pugenud. Õhus ei pinisenud enam sääskede leegione ja parmude hordid võtsid alles hoogu päevasteks rünnakuteks.
Kõik, mis muidu öösel sahistas oli juba peidus ja see, mis päeval põrises oli veel varjus.
Aeg jäi öö ja päeva vahel hetkeks seisma.
Kala enam ei näkanud, hanesulest õngekork seisis jõevoolus sirgelt ja puiselt, konks tõenäoliselt voolus lehvivaid näkijuukseid meenutavate kõrte taga kinni.
Ega see kala ka enne konksu otsa ei tikkunud, seega ei olnud algavas päevakuumuses hirmu püütud saagi raiskumineku pärast. Lihtsalt ei olnud midagi raisku minemas.
„Oleks siis nälg majas, et kindlasti peab kala kätte saama,“ mõtles Joonatan.
„Kapp niknäkki ja muud mämmi täis, las kala elab.“
Joonatanil ei olnud küll kodus kedagi, kes talle kehva kalasaaki ette oleks heitnud, aga pisike sügelus südames ei lasknud olematul kalaõnnel siiski meelest minna. Mõelda vaid, kui keegi koduteel metsarajal vastu peaks tulema ja tühjalt tolkneva kalakoti ära märkama!
Kus selle häbi ots.
Selle mõtte peale upitas Joonatan end pehmest rohusängist küünarnuki peale üles ja sikutas vaba käega ritva. Õngekork nõksatas ja hakkas vaikselt allavoolu ulpima.
Seejärel jäi kork seisma.
Seisis natuke ja hakkas vastuvoolu Joonatani poole tagasi tulema.
Jäi Joonataniga kohakuti seisma ja ronis kaldast üles.
**
„Pane suu kinni, süda jahtub ära!“
Klõmpsti. Joonatan neelatas nii, et kõrisõlm käis pealuus kolksuga vastu silmamune.
Konn seisis, õngekork kaenlas ja sügas vaba käpaga kintsu.
„Kuule, võta oma mänguasi. Mulle ei meeldi sugugi, et sa nii terava asja mulle tuppa viskasid!“
„eee … aaa…öööö“
Joonatan ei saanud sõna suust. No kes oleks saanud!
„Ära mökita. Pole enne konna näinud või? Nagu mingi linnapoiss oled!“
Linnapoisiks pidamine tegi Joonatani pea selgemaks.
„Maapoiss olen, täitsa maapoiss!“
Sellise asja peale võiks ju lausa solvuda. Inimese peale oleks Joonatan tõesti pahaseks saanud, aga konna peale .. no ei tea…
Konn vaatas otsiva pilguga ringi ja kohendas end seejärel kalmusejuurika peale istuma, punnis kõhuke mugavalt põlvedele toetatud.
„Tead, ma räägin sulle – mul ei ole midagi kalameeste vastu, need haugid on ikka tõepoolest kõiki sugulasi ära tüüdanud. Aga sa loobid oma õnge täiesti valesse kohta!“
„Mis mõttes see koht vale on, ma käin siin juba poisikesepõlvest saadik kala püüdmas?“
„No ja palju sa kala saanud oled?“
Joonatanil ei olnud selle peale just palju öelda. Kalapüüdmine ei tähendanud tema puhul sugugi alati kala saamist. Ausalt öelda tähendas see kala saamist kohe hästi harva. Kui üldse kunagi.
Oot-oot, ikka üks kord oli Joonatan siitsamast isegi kala saanud.
Pisemapoolse, aga ikkagi kala.
„Korra sain!“
Konn pugistas naerda.
„Haha, korra! Oh sind… Prooviksid siis käänaku taga, ülesvoolu!“
Jonatanile tundus, et konn naerab tema üle. Ta tõusis äkilise rahmakaga istuma ja alustas hoogsalt: „Mulle ei ole ju see kala nii tähtis, ma rohkem mõnu pärast …,“ siis vaatas konna poole ja jäi vait. Loomakesega peaaegu ühel tasapinnal pikutades ei olnudki toimuv nii veider kui oma istumise kõrguselt jalg üle põlve juurika najal lebasklevat konna vaadata.
Tasapisi läks Joonatan näost punaseks. Veel punasemaks. Leekivalt punaseks.
Mõlemad vaikisid.
Konn neelatas paar korda silmi sulgedes. Sügas esikäpaga ettevaatlikult pehmet heledat kõhtu.
Joonatan maigutas suud nagu kala kuival. Täpselt nagu tema ainus püütud kala aastaid tagasi teinud oli.
Vaikuses oli kuulda vaid selle hommiku esimese parmu jõrin.
Joonatan rapsas peoga põse poole tüüriva putuka eemale. Ootamatult pööras konn pead ja tema pikk kleepuv keel tõmbas õhust maha Joonatani poolt peletatud tivulise tülitekitaja.
See oli liig isegi nii rahuliku inimese jaoks nagu Joonatan seda oli.
**
„Kuule külamees, kuidas kala näkkas?“
Metsnik, kes Joonatani kiirkõndi kodu poole oma küsimusega katkestas oleks võinud vanduda, et kõnetatu teda esimese hooga justkui maast samblamätaste ja rohututtide vahelt otsis.
Võimalik, et mitte just vanduda, aga niimoodi tundus küll. Või … mine sa tea …
„Näkkas? Kon .. kondasin siin niisama ringi, jajah. Üks suur ko … kole suur haug oleks peaaegu otsa hakanud, aga … kon … konte täis on selline jurakas niikuinii, las läks …“
Metsnik vangutas pead. Etskae, kuidas ikka mõnele suure kala otsastminek mõjub, eks ta oli ju varem igasuguseid valetajaid näinud, aga selle näeb kohe ära kui inimene tõtt kõneleb. Joonatan poleks ju tühja asja pärast nii ärevil olnud.
Joonatan rahmis kodu poole kõndida ja teadis, et sellesse kohta jõe kaldal ta enam tagasi ei lähe.
Võib-olla ehk sellest paigast ülesvoolu, käänaku taha.
Jaa, sinna ehk.
Homme veel mitte, aga ….

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (werewolf24)

werewolf24 — Wed, 25 Jan 2012 20:19:18 +0000

„Lõpuks on kõik ainult enese müümine,“ lausus Anna mõtlikult. „Tegelikkuses ei loe, milline sa seestpoolt oled. Kas oled tark või rumal, heatahtlik või kiuslik… See kõik on teisejärguline.“

Ta sammus kiirelt mööda libedat ja lumist vanalinna otse edasi, sõbranna tema kõrval. Tegelikult neil polnudki kindlat suunda. Kiiresti pidi kõndima vaid seetõttu, et kui jäid seisma hakkas külm.

Aga kuhu mujale neil minna oli? Kohvikusse? Seal peaks ju midagi tellima ja raha oli see mida neil polnud. Koju? Seal poleks saanud rääkida neil teemadel. Seal olid mees ja lapsed. Nii nad siis põgenesid vahel õhtuti siia- vanalinna kurtide seinte vahele. Siin polnud ainsatki kõrvapaari neid kuulamas. Ja rääkida võis kõigest. Tihti kiskusid teemad filosoofiliseks, nii ka täna.

„Tegelikult hakkab kõik juba lasteaias peale. Armsaid ja malbeid ning hästi käituvaid lapsi eelistatakse energilistele ja püsimatutele. Nagu laps oleks süüdi, et ta kõige vastu nii uudishimulik on ja seetõttu sekeldustesse satub? Selliseid lapsi peaks just lohutama, ega nemad ei taha ju ka halvad olla. Kes meist tahab halb olla?“

Tungivalt ning küsivalt vaatas ta Mariale otse silma. „Selles suhtes on sul õigus,“ vastas too. „Koolis jätkub ju täpselt see sama suhtumine.“

„Seal on veel hullem,“ arvas Anna. „Siis hakkavad ka kaaslased sind arvustama. Kui sul on ilusad riided ja kallid asjad oled tegija. No võib-olla õnnestub mõnel normaalsel ja mõnel targal, kellel neid asju pole, ka sinna punti sattuda. Aga üldiselt ikka on asjad need, mis sind koolis tegijaks teevad. Seega müüme me end juba siis maha. Õpetajatele ja kaaslastele. Ise asi millise hinna me endale külge poogime ja kas teistel on seda sorti raha millega meid endale osta saab.“

„Ning hiljem jätkub ju enesemüük, kui näiteks meest otsida! Ja tööd?“ Oli Maria isegi oma avastusest üllatunud.

„Täpselt,“ nõustus Anna.

Veidi aega kõndisid nad vaikides, kuni Maria vaevukuuldavalt lausus:“ Sinul peaks siis ju kõik võimalused olemas olema.“

„Mis mõttes?“ Küsis Anna arusaamatu naeratusega näol.

„Sa oled nii ilus ja oskad hästi inimestega suhelda. Sa ei karda midagi ning oled harjunud võitma.

Selle peale pahvatas Anna naerma. „Kas sa tõesti arvad seda?“ küsis ta viimaks. „Ma võin ju olla ilus ja võib-olla oskan ka suhelda, kui sa seda arvad, aga selles sa küll eksid, et ma ei karda. Ma kardan hullupööra! Tegelikult olen ma väga nõrk inimene. Liiga nõrk, et seda välja näidata. See rõõmus ja tugev mina, keda sa näed on üks suur vale, mille enda ümber olen ehitanud. See on ainus asi, mida olen õppinud terve elu end müües. Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse. Mida rohkem sa näitad, et oled keegi teine, seda rohkem teised sind sellena näevadki. Hea suhtlemise aluseks on see, et sul on teistest inimestest ükskõik. See, et sa tead, mis tunne on olla jalge alla trambitud ja sa ei lase endaga seda teha. Loomulikult ei tähenda see, et sa teiste vastu viisakas, hooliv ja salliv olla ei suuda. Ikka oled, aga tegelikult on sul neist täiesti ükskõik. Sest mingil moel on nad kõik sulle haiget teinud. Kogu ühiskond on. Ja see, et ma näin sulle tugevana, see on tingitud vaid sellest, et ma olen valuga harjunud. Sest mul on enamus ajast valus. Ja tead miks?“

Maria raputas pead.

„Sest tõde on see, et inimesed hindavad mind mu välimuse järgi. Keegi ei näe minu sisse ega märka milline ma tegelikult olen. Kas sa tead kuidas see haiget teeb? Isegi kui nad lõpuks suudavad näha minu suurtest hirvesilmadest mööda, siis ikkagi ei suuda nad näha mind. Seega olen ma üks väga suur vale. Sinu puhul vähemalt inimesed näevad sind! Ja kui sa rääkima hakkad, kuulatakse sinu juttu, mitte ei vahita sinu roosaks värvitud täidlasi huuli!“

Surma põhjustamine ettavaatamatusest (Kaamos, vol 2)

kaamosrules — Sat, 14 Jan 2012 17:40:30 +0000

Seda lendu oli oodatud sajandeid. Kümneid aastaid oli tegeletud hiiglasliku ülikalli kosmoselaeva ehitamisega. Kuus aastat kestis retk sihtkohta.

Inimkonna areng oli jõudnud uskumatult kõrgele.
Oli ka viimane aeg, kui aus olla.
Maakera elamiskõlblikkus oli langenud alla taluvuspiiri isegi inimkonna rikkaima detsiili jaoks, kellel olid ometi võimalused kasutada välisatmosfäärist eraldatud luksusvarjendid ja kaheksa sajandi vanused, veel tuumakatastroofi eelsed toiduainetevarud. Klass madalama rahva jaoks ei olnud kolmekümneaastaste raukade suremine radiatsioonitõppe või asulate kaupa elavhõbedamürgitusse suremine enam mitte midagi ebatavalist. Neist veel kehvemal järjel olevad kodanikud … teadlased ei olnud päris kindlad, kas vanades kaevandustes ja metroodes sibavad nelja- kuni seitsmejalgsed marutõbe ja marburgi viirusele sarnanevat tõbe levitavad olendid on humanoidid või pigem koerlased.
Niisiis – uus Maa oli leitud. Esimene laevatäis asunikke tiirles ümber planeedi juba teist ööpäeva, ettevalmistused finišiks lähenesid lõpule.
Tegemist oli viimase võimalusega inimkonna jaoks. Vaimne eliit oli kokku kuivanud, materiaalne baas kasin. Kõikjalt kulusid kokku hoides ja piirdudes vaid kolimisretke jaoks hädavajalikuga olid teerajajad siiki pärale jõudnud.
Maal jälgiti otseülekannet esimeste asunike laskumisest Uue Maa pinnale hinge kinni hoides. Hetkel, mil kosmoselaev planeedi pinda puudutama pidi startis Maalt järgmine hiidsõiduk uue laevatäie ümberasujatega, nende kohale jõudes oli kavas lahkuda viimastel, keda hea elu jaoks sobivaiks peeti.
Uus algus värskel planeedil ootas neid.
Kuvarid helendasid, rahvahulk saalis oli tardunud ülevas vaikuses, uhkus inimeste mõistuse ja käteosavuse triumfi vaadates oli nii tihe, et seda võis lausa hammustada.
Hiigelekraanil paistis objektiivis olev roosakasroheline planeet, alguses kopsaka pallina , seejärel juba pisitasa ekraani täites, edasi muutus pilt pikkamööda aina enam maakaardi sarnaseks jõgede-merede-maismaa joonte rägastikuks. Teisel ekraanil oli samal ajal näha uus rakett baasist startimas, kirelt kõrgust võtmas ja kadumas pilvedetagusesse kosmosesügavikku. Pinge ruumis kasvas.

Äkki kostis kusagilt tagareast meeleheitlik karje.
„Viga! Arvutustes on viga!“
Sajad näolapid pöördusid ekraanide poolt saali tagaseina suunas, mitte kuulamiseks, vaid vaigistamiseks. Pole vaja rikkuda inimkonna arengu apogeed, massiorgasmi, mis oli jõudnud kõigi seda väärivate inimesteni.
Halin tagareas ei vaibunud.
„Me tegime oma arvutustes vea! Uuel Maal ei ole atmosfääris aur, ei ole!“
Keegi ei tahtnud seda kiunumist kuulata. Ärksamad kodanikud võtsid kisakõril käte alt kinni ja viskasid ta ukse taha. Prooviti end mitte segada lasta väljavisatu kloppimisest vastu ust ja katkematust karjumisest.
Ekraanidel oli vahepeal toimunud meeldivad muutused. Maalt startinud kosmoselaev oli kadunud, muutunud üheks tuhandetest liikuvaist täppidest ümber Maa, eristamatuks helkiva kosmoseprügi sädeluse seas. Uuele Maale laskuv laev sisenes atmosfääri, liueldes algul pinna kohal mootoreid käivitamata ja planeerides lõppeesmärgiks väljavalitud territooriumi poole.
Kohe, kohe käivitatakse pidurdusmootorid ja nende esimese leegi särades algab inimkonna üleminek uude ajastusse.
Seda kõrgelennulist hetke rikkus ukse taha visatud närvipundar, kes oli eeskojast leitud tulekustuti abil end taas saali sisse raiunud.
„ATMOSFÄÄRIS EI OLE VEEAUR, SEAL ON PAUKGAAS!“

Samal hetkel käivitas rakett pidurdusmootorid.

Surma põhjustamine ettevaatamatusest (Rattus)

Rattus — Thu, 12 Jan 2012 13:17:09 +0000

Talv oli taaskord segane.
Lumi vaheldus vihmaga.
Pungad puhkesid ja külmusid.
Oli märg, libe ja lumine. Vahelduvalt.
Hommikuti oli asfaldil must jää. Autorattad libisesid saamatult ja kaootiliselt. Kõndijate tallad samuti.
Nii kestis see jaanuari lõpuni.
Siis, ühel kaunil hommikul, hakkas sadama pehmet lund.
Lapsed kiskusid käpikud kätte ja läksid sulalumest memmi vorpima ning kelkudega jälgi tegema.
Vanemad nokkisid lahti tumeõlled ja naeratasid rahulolevalt.
Tihased nokkisid linnumajadest teri.

Kõrm kelgutas.
Vedas kelgu mäkke ja liugles alla.
Ikka mäkke ja ikka alla.
Lund rapsides ja karget õhku ahmides.
Kõrm teadis, et sõiduteele välja sõita ei tohi. Sealt võisid tulla suured masinad.
Miks neid kartma pidi, seda Kõrm ei adunud.
Ta ju isegi sõitis teinekord autoga, isegi bussiga. Mis on suur ja mille akendest nägi kõrgelt alla.

See on viimane kord, mõtles Kõrm mäel kelgule hüpates ja hoogu andes.
Kiiruga lähenes ta sõiduteele, kiiruga lähenes ka auto mäele.
Siis ei näinud Kõrm enam midagi.

Seda hange polnud ta varem märganud ja istus nüüd silmini lumes.
Puristades ajas Kõrm end püsti ja rapsis riided puhtaks.
Oli aeg koju minna.
Langesid laiad valged helbed. Kogu maailm sai valgeks.
Õnneks teadis Kõrm väga hästi teed ega kartnud eksimist.
Ometi, kui sissekäidud teeraja asemel oli kõikjal vaid ühtklane pehme lumi, hakkas tal kõhe.
Kõrv arvas tabavat kahtlaseid helisid selja taga.
Keegi jälitas, oli poiss hetkega veendunud.
Pole ju raske tulla värskeid jälgi pidi, selja tagand ligi hüpata ja..
Kõrm kiirendas sammu. Kelk lohises järgi.
Ole ettevaatlik! oli ema hommikul viimase asjana öelnud. Vaata ette!
Ühele kivisemale pinnale tiheda metsatuka all polnud lumi veel jõudnud – tihe okaspuukatus varjas.
Kelk kraapis end häärekalt vastu graniiti.
Kõrm vaatas pingsalt selja taha. Just siin, pimedas varjatud kohas, saab jälitaja ta kätte. Just siin!
Kõlas kerge krõgin ja piuks.
Väike kuhugiruttav põldhiireke, kes polnud õigel aja taibanud talveunne ja pessa jääda, tegi viimase hingetõmbe Kõrmi tugevatallalise saapa all.

Selja taga jäi surmvaikseks.

Surma põhjustamine ettevaatamatusest (Kaamos)

kaamosrules — Wed, 11 Jan 2012 18:11:43 +0000

„Ära mulle enam helista! Mitte kunagi, kuuled!“
Nelli tundis kuidas veri pähe voogab. Rooli pigistava käe sõrmenukid olid suurest survest valged, teises peos olev mobiil ragises enne katuseaknast välja viskamist sõrmede vahel.
Käsi vääratas. Tee kadus silme eest, silmapiiri katsid langevad puud. Viimane pilt enne ootamatut pimedust oli tahavaatepeeglist paistev üle silla käsipuude lendav telefon.
Murdunud kase võra kattis üsna pehmelt teda murdnud sõiduauto kere.
**
Külm oli. Hästi vaikne oli samuti.
Valus ei olnud.
Kummaline, tegelikult oleks pidanud ka valus olema, kohe väga valus. Nelli vaatas oma jalgu. Põlved olid veidralt lömmis, säärtest turritasid välja imelikud teravad valged orad. Raske oli taibata, et need on luukillud. Nelli proovis jalgu liigutada.
„Sa ei saa, sul on selg kõvasti viga saanud. Sellepärast ei valutagi“
Võõras hääl oli ootamatu. Naine tõstis pilgu ja vaatas ringi. Auto seisis teest pisut eemal, kapott oli kuhugi kadunud, esiklaas vedeles eemal teepervel …
„Avarii oli“
Ei mingit paanikat. Lihtsalt külm tõdemus – avarii oli.
Kõrvalistmel istus kahvatu noormees, meelekohast nirisev peenike verenire segunemas juustest tilkuva veega. Mitte ainult juuksed ei olnud märjad, mees tilkus üleni veest.
Veider, aga võõras mees autos tundus kuidagi loomulik.
„Sa teed mu istmed märjaks. Kuidas sa üldse siia said?“
„See on su muredest väikseim. Praegu. Ära tee turvavööd lahti, ma ütlen – sul on selg viga saanud!““
„Ma kaotasin oma telefoni ära. Helista kiirabisse, meil on abi vaja“
„Sa ei kaotanud oma telefoni ära. Sa viskasid selle jõkke. Mul ei ole telefoni. Sa oled pigis!“
„Kas sa liikuda saad? Ma räägin – meil on abi vaja“
Kumaline, paanikat ja valu ei olnud ikka veel. Ei, siiski – valu juba natuke oli. Rindkere tuikas, tõenäoliselt oli turvavöö seda muljunud ja randmed olid põrutada saanud, sõrmed olid tuimavõitu.
Jalad ei andnud endiselt tunda.
Kõrvalistuja tilkus ikka veel veest ja verest. Vähemalt vesi oleks pidanud selle aja peale otsa saama, mõtles Nelli.
„Miks sa seda tegid?“
„Mida?“
„Miks sa telefoni minema viskasid?“
Kuidas ta teadis?
Nellile tundus juba pisku aega, et õues läheb pimedaks. Ei oleks pidanud ju veel, aga millegipärast ei olnud teeperv ja põõsad enam nii hästi nähtavad, pimedus või udu, mis iganes see ka polnud.
Ja väsimus, suur väsimus.
Naine nõjatas pea tahapoole, istme peatugi oli murdunud ja korralikku tugipunkti ei leidnud kuidagi, silmad võis ju ometi sulgeda…. tundus nagu libiseks kogu maailm vaikselt kuhugi allapoole.
„Silmad lahti, tee silmad lahti!“
Noormees kõrvalistmel muutus pealetükkivalt lärmakaks ja rahutuks. Nelli avas silmad ja nägi, et too vilksamisi tagaaknast välja piidles.
Imelik mees. Nelli ei suutnud meenutada, kuidas võõras autosse oli sattunud.
„Millal sa autosse tulid?“
„Mis vahet seal on? Miks sa ikkagi telefoni ära viskasid?“
„Vihane olin. Kas sa pole kunagi nii vihane olnud, et…? „
„Võimalik, et olen. Telefone loopinud pole. Vaata nüüd, millega see lõppes!“
„Minu auto, minu elu. See ei puutu sinusse.“
Nelli tundis ootamatut trotsi. Kõrvalistmel istuva noormehe sinakas nägu pöördus aeglaselt naabri poole.
„Oled sa kindel?!
„Milles?“
„Oled sa kindel, et see ainult sind puudutab?“
„Keegi ei palunud sul autosse ronida. Millal sa üldse tulid?“
Võõras vaatas jälle pisut rahutult auto tagaaknast välja.
„Kas su autol ohutuled veel põlevad?“
„Mis sellest?“
„Pane põlema!“
Ootamatult hakkas Nelli jalgades valu tundma. Hetk tagasi ei olnud jalgu justkui olemaski ja äkki jõudis meeletu valu kohale. Nagu kiirrong oleks kõigist meeltest üle sõitnud.
Hele kiljumine, mis kõrvu lõikas tuli kui võõrast kõrist.
„Ohutuled, pane kohe ohutuled põlema! Tahad elada, liiguta ennast!“
Madal käskiv hääl, sinakasvalge märg ja verine nägu.
Nelli ei suutnud seostada ohutulesid ja pääsemislootust. Kõrvalistuja ei paistnud abi kutsumisega just eriti kiirustavat, aga tema käsk mõjus kuidagi sisendavalt ja jõuliselt. Naine sirutas käe, hämmastaval kombel hakkas kõlama tuttav tüütu klõpsimine.
Valu.
Valu.
VALU.
„Hei, siin on keegi sees, tooge saag!
**
Mureliku näoga päästja kohendas kanüüli ja kontrollis vaakumlahast.
„Me vaatasime, et puu alt vilguvad auto tuled. Sinu saime elusana kätte.“
„Aga see teine?“
„Selle teise otsingutelt teiselt poolt jõge just tulimegi. Keha leidsime jõest üles, aga teha ei olnud midagi. Kuidas sa üldse teadsid?“
„Mis mõttes jõest? Ta oli mul ju kõrvalistmel?“
„Kõrvalistet ei olnudki autos, see lendas sul välja, kui veerema hakkasid. Sinu iste oli ainsana enam-vähem. Mitte kedagi ei olnud autos, auto ümber ega tee peal!“
„Kes siis jões oli?“
„Mingi sõudja. Sõbrad ütlesid, et talle oli sillalt midagi vastu meelekohta kukkunud ja ta läks kanuuga ümber. Kärestikukoht, keeris vedas alla.“

surma põhjustamine ettevaatamatusest (Werewolf24)

werewolf24 — Tue, 10 Jan 2012 19:35:12 +0000

Üldiselt oli tegu ju ilusa ajaga- kellele ei meeldiks siis sahisev lumi, elevuses lapsed ja kingikuhjad kuuse all? Minule oli see aeg alati muinasjutuline ja imeline olnud. Viimased aastad olime neid pühi veidi teisiti pidanud. Nimelt olid meil nüüd lapsed. Kaks imearmast tütrekest, kõigest aastase vanusevahega!

Hakkasime ka sel aastal siis maale mehe vanemate juurde sõitma. Ettevalmistustega alustasime juba hommikul- vaatasime üle kas kõik kingid on ilusasti pakendid leidnud ja ikka olemas. Mehega olime mõlemad loobunud üksteisele kallite kingituste tegemisest, ikka eesmärgiga, et laste kingikott oleks suurem ja uhkem! Kuid see ohverdus tundus väike, kui nägid siirast rõõmu laste näol kingituste avamisel!

Kiire hüpe veel kaubanduskeskusesse, kust varusime toidumoona- mandariine, komme, verivorsti ja kõige tähtsamat- piparkooke. Nii tore on neid pärast ju vanaema juures koos lastega kaunistada!

Istusime tagasi autosse ning 2 tundi kestev sõit võis alata. Kohale jõudes tervitas meid suur koer, kes oli õnnest hullumas, nähes lapsi ja meid, nüüd saab ju palju lumes möllata! Toas võttis meid vastu ahju soojus, kapsa ning prae ja värskelt tuppa toodud kuuse lõhn. See kõik oli imeline ja kõige parem oli teadmine- varsti on kõik siin, me ehime kuuse, sööme, tuleb jõuluvana, avame kingid ja siis lähevad kõik väsinuna oma koju tagasi. Teadmine, et mõnda sugulast sa näedki vaid kord aastas jõuluõhtul oli meeliülendav ja soe.

Söögilaud oli külluslik nagu alati, kingid täpselt need mida taheti, räägiti uudistest, mis kellegi peres oli muutunud ja uut. Joodi klaasike hõõgveini ja see oligi kõik. Rohkemaks alkoholiks ei näinud keegi vajadust.

Vaikselt hakkasid sugulased-lähedased end kodu teele seadma. Nii ka meie. Panime lapsed turvatoolidesse, istusin ise kõrvalistmele ja mees asus rooli. Lapsed mängisid autos oma uute nukkudega, mina uurisin fotoaparaati, mis jõuluvana oli toonud.

Kõik oli nagu tavaliselt, laia valget lund sadas, külma oli võib-olla miinus 5, mitte rohkem. Tee oli täis autoratta jälgi, mis sõitsid otse, ikka edasi ja edasi, mööda teed. Seejärel liikusid need veidi vastassuunda, siis veel veidi ja veel. Järsku oli tee täis oma vahel ristuvaid jälgi ning äkitselt läksid edasi vaid ühed jäljed, või õigemini- tulid vaid ühed jäljed. Eemal puude vahel metsas kallistasid teineteist kaks autot, mõlemal mootorid veel soojad. Kiirabisireenid huilgasid, politsei oli hetk tagasi sündmuspaigale saabunud.

***

Kaks pisikest tüdrukut istusid kiirabi ooteruumis. Inimesed sagisid nende ümber ikka edasi ja tagasi. Keegi ei märganud neid. Vanema silmist voolas üks pisar, noorema silmad olid nutmisest punased. Nad toetasid pea üksteise õlale ning hetkekski- mitte korrakski ei lasknud nad teineteisel käest lahti.

„Kus on emme?“ kajas küsimus nende pisikestes peakestes ikka uuesti ja uuesti. Nad ei mõistnud seda, kui kiirabi arstid omavahel rääkisid:“ Kohutav õnnetus. Libedal teel kaotas auto juhitavuse ja ta pidi kokku põrkama just selle sõidukiga! Sellega, milles sõitis noor pere. Mis saab nüüd lastest? Mõlemad vanemad hukkusid…“

Samuti ei mõistnud nad kohtuniku otsust pärast istungit:“ surma põhjustamine ettevaatamatusest.“ Ega seda kui pool aastat hiljem väiksem neist endale uue kodu leidis. Kuid vanem, tema jäigi lastekodusse.

Alles nüüd, kui vanem neist oli 18, otsis ta oma pisikese õe üles. Nii nad siis seisid seal, jälle ühel jõululaupäeva hommikul- külmas tuules ja langevates lumehelvestes, nii nagu 15 aastat tagasi. 15 aastat tagasi, mil neid jõhkralt teineteisest lahti rebiti. Kaks õde- saatuse kiuste teine teist elu elades, vaatasid lõpuks üksteist. Vaatasid oma sarnaseid näojooni- ilusaid pikki blonde juukseid, mis mõlemal olid ühesugused. Meenus mõni hägune mälestus varasest lapsepõlvest, päevast mil nad istusid kahekesi kiirabi ooteruumis ja ootasid. Ootasid kuna ema tuleb.

Surma põhjustamine ettevaatamatusest (irwhammas)

irwhammas — Tue, 10 Jan 2012 19:14:43 +0000

Alapealkirjaga
“Põrguingli tähesõit”

Tulen parasjagu äritehingult.
Taamal selja taga sireenid
huilgama pistavad – tellingult
mees lõikas läbi oma veenid.

Haaran pihku sarved tsiklil –
algab nüüd mu Needuste Allee.
Keeran rannet nõnda šikilt
et tõstab nokka mu tubli Harley.

Vilisedes kummid vinguvad,
peeglist näen võmmide armeed –
tulesid puna-siniseid vilkuvaid
ja nägu, mis täis on arme.

Triibud lippavad nii kiirelt.
Uhkelt lehvivad mu juuksed
pikad. Tanya kammitud. Kirest
maha jäid ohtrad nuuksed…

Näen purjakil võmmi, kes pikali
tänaval. Lisan gaasi, hüppan üle…
Vaatan tagasi – sinivalged upakil.
Mõnus tunne voogab mööda keha.

Tõstan käe rusikasse.
Aeglaselt, kuid visalt
tõuseb keskmine näpp
„Fuck You!“ – võidumärk.

Sisaliku jälg õhus (Kaamos)

kaamosrules — Fri, 30 Dec 2011 19:45:59 +0000

Ühel päeval

Ma loodan, et see on ilus päev

Lähen ma ära

Tõusen vaikselt, avan ukse

Ja väljun

Ukse panen enda järel korralikult kinni.

Et tuul ei tõmbaks

Natuke aega, loodetavasti on see aeg lühike

Ei julge keegi mu toolile istuda

Tass, mu lemmiktass

Jääb riiulisse niikauaks kuni mõni laps

Keda ma pole kunagi näinud

Selle sealt maha lükkab.

Ärge riielge temaga

Ta on hea laps

Kes tassi mulle järele saadab

Aitäh talle!