Põrsaste pesakast (irwhammas)

Mõnda aega seisin koopasuul ning vaatasin, kuidas lumehelves lumehelbe järel alla liugles.
Mul oli võimalik koopast lahkuda, kuid miski mu sees keelas seda tegemast. Tõstsin taas pudeli suule. Kuum joovastav vedelik andis sooja. Läksin tagasi Kralupi manu.
Mu mõistus ei suutnud uskuda, et surnust tõustakse üles – see on võimatu.

Sadas laia valget lund (irwhammas)

Eelnevate kuude mediteerimised uinutasid mu kaaslaste valvsuse – igal õhtul olin aega parajaks teinud, viibides tunde koopasuul, mida nimetati tsooniks. Kui keegi tsooni astus, oli alati keegi, kes kaasa tuli. Lõpuks taibati, et ma ei lähe kuskile ning keegi ei viitsinud minu “lutikaks” olla.