“Ma langesin 45 korrust” (Keit T.)

♦ tragöödia ühes vaatuses ♦

 

Kehatu hääl lavapimedusest:

“Olen alati kartnud kõrgust.”

Jätkab, pärast pausi:

“Ma astusin välja arstikabineti uksest.”

Heliefektid: ukse sulgumise hääl, algab kella tiksumine.

Hääl jätkab:

“Ma astusin välja Madisoni Avenüü pilvelõhkuja aknast, 50 korruselt.”

Lava tagaseinas süttib suur hele ekraan. Sel on pilt New York’i tänavale ülaltvaates, videoinstallatsioon, mis imiteerib aegluubis objekti kukkumist, nii et tänav muudkui läheneb. Keset lava, ekraani ees, seljaga publiku poole, seisab tumeda siluetina noormees, jätkates monoloogi:

“See oli sombune aprillipäev, tihke sudu oli tõusnud New Yorgi kohale.

Mina olin linna kohal.

Olin siis 25-aastane. Ja langesin. Ootamatult.

Langesin käed ja jalad laiali, pilk suunatud allapoole, nagu langevarjuritel, kuid ainuke mulle kuuluv vari oli tol hetkel vaid mu enda tume teisik, mis lähenes sedamööda, mida ligemale jõudis tolmune kõnnitee.

Ma ei mõtelnud siis midagi. Ma ei karjunud ega nutnud – see oli tumm hetk.