Piparkoogimajake (Kaamos)

Mis see küsimus oligi?
Aa … millal ma aru sain, et …
Ma ei teagi … või mis jutt see on, muidugi tean, oli üks kindel hetk, silmapilk, sekund.
Nagu välgulöök, te ju mõistate.
Me töötasime temaga juba päris kaua koos, paar-kolm aastat kindlasti. Alguses ei pannud ma teda üldse tähele, te ju teate, mismoodi mõni inimene on justkui kogu aeg taustal. Olemas, aga nähtamatu.
Ma elasin esimesed pool aastat veel oma esimese naisega koos. Kaklesime ja elasime, lõpuks rohkem kaklesime, hea, et meil lapsi ei olnud. Lahkuminek oli kergendus, aga samas ka pettumus.
Luuseri tunne oli, me ei abiellunud ju untsumineku peale mõeldes….
Ah, minevik jäägu sinna, kus ta on.

Põrsaste pesakast (Kaamos)

Viisteist. Alguses oli neid kuusteist, aga üks sündis selleks, et kohe hinge heita.

Perenaine sai aru, et veel kolm neist peab igal juhul veel surema, emis oli noor, nisasid jatkus tosina põrsa jaoks ja neistki kaks tagumiste tisside juurde sööma jäävat olid nälga närtsimise ohus.

Ega siis põrsaid merekooli saadeta nagu kassipoegi.

“Kuidas teha suitsusilmi” Kaamos

Suur lage meri õõtsus ja hingas rahuliku loomana,  õhtune päike oli kord sissehingava mere kumera rinna taga, kord säratas laintel lebavale inimkujule sädemeid silma.
Veest ulatus välja ainult nägu. Mare tundis end üle mitme nädala, võimalik, et isegi üle mitme kuu rahulikult. Pea oli mõtetest tühi,  kõrvu kostis kusagil kaugemal, ilmselt rannapiiril, murduvate lainete urin.
Päike laskus üha madalamale, järjest harvem jaksas laine naist nii kõrgele tõsta, et valgus silmini küüniks ja Mare taipas, et ta peab kaldale ujuma. Ootamatult tabas ta end mõttelt minna hoopis mere poole,  või mis veelgi lihtsam  – jäädagi sinna, kus ta oli.  Liiga hea tundus praegune hetk.

Lagunemine (L6mmeleht)

 „Ma tahan midagi teha. Nüüd ja kohe.”

Vaatasin üllatunult Saulile otsa.

Ta upitas end kivimüüri pealt üles ja üritas oma musti pükse teise inimese jalajälgedest vabastada. Ta sügavhall jakk oli tegelikult sama tolmune kui ta püksidki, kuid selle pealt ei paistnud see õnneks välja. Ta võis vaid õnne tänada, et täna oli selge päev ja maa eilsest vihmast kuivanud.

 „Tule!” ta kiskus mu sinist varrukat pidi püsti ja tiris edasi ülikooli raamatukogu suunas, kuid me ei läinud sinna, pole viimased kolm nädalat läinud, kuigi peaks. Õppimine on elu alus, kuid füüsika seadused kutsuvad end pigem järgi proovima kui selgrood kõveras raamatute kohal koogutama.

“Lagunemine” (Kaamos)

Ma olin uksekella helinat oodanud terve öö.

Ikkagi võpatasin ja tegin oma käele jälle haiget. Valu sööstis nagu elektrilöök randmest üles, küünarnukini, õlani, kaelani välja.

Vaiksel halinal ajasin end tugitoolist üles ja läksin avama, enne lingile vajutamist hingasin sügavalt sisse.

Naine, sa pead nüüd tugev olema“, ütles süda.

„Naine, sa pead nõrk välja nägema,“ manitses mõistus.

Vaiki, süda, vaiki pisut…