KIRJUTAJATE KOMMUUN

“Ristisõdija kojutulek” (V.A.)

Posted in Ristisõdija kojutulek by V.A. on jaanuar 19, 2010

I was rising up
Hitting the ground
And breaking and breaking

Ta tuli siis, kui öö oli juba päris ligi.

Kevadine õhtutaevas kajas tema saabudes linnuhäältest, tsitsiidest ja klukluudest.

Ta viskas oma kompsud — palju neid polnud — esikusse ja lõdises, kui ukse avanud Alo teda lävel kallistas. Alo kallistas teda soojalt veel toaski.

Hommikul oli tema ase tühi.

Kuid enne veel, tema kojutuleku ööl, olid nad läinud kööki ja ta oli rääkinud seal midagi kurgedest. Ta oli astunud, teetass kahe peo vahel, köögiakna juurde, palunud selle kinni panna, ja tasasel häälel, sõnu otsides, muudkui rääkinud.

Alo lasi tal rääkida, ta polnud tema sõnu kuulnud aastaid. Polnud vahet, mida ta räägib. Rääkigu, mõtles Alo. Rääkigu kas või lõputult minupärast. Ta oli talle juba lävel öelnud: Räägi!

Ja ta rääkis ega joonud vist sõõmugi teest, mille Alo talle valmistanud oli. Tundus, et ta hoiab teetassi oma pihkude vahel ainult selleks, et sooja saada. Ta oli rahutu ja küsis aeg-ajalt, juttu katkestades, kas aken sai ikka kõvasti kinni. Aken oli kinni.

Ta rääkis must-toonekurgedest, keda ta Pühal Maal näinud oli. Keda ta oli näinud niisutuskanalite ja tiikide ääres, astumas pikal, mõtlikul sammul, otsimas midagi, jagamas aeg-ajalt pikkade punaste nokkadega hoope. Teede servades mustade kuubede väel plaginal õhku tõusmas, kui mõni sõiduk neist liiga lähedalt möödus, katmas oma tiibadega kõrge põuase taeva. Ta rääkis küpressidest ja tõmmust, põhjatute silmadega naisest. Ja ta rääkis taevastest väehulkadest. Ja kui ta taevastest väehulkadest rääkis, valgusid ta silmad verd täis.

Millal see täpselt oli, katsus Alo teda kuulates meenutada. Mitu aastat tagasi see juhtus, kui ta polnud ühel sügisel enam vastu pidanud ja lõunasse läinud?

Tegelikult polnud see mingi ime olnud. Ta oli alati sügiseid kartnud, oli ta Alole varematel aegadel öelnud. Pärast Aloga kohtumist oli see aga muutunud. Sügis polnud enam nii hirmus. Ta oli hakanud nimetama sügist oma aastaajaks. Meie aastaajaks, oli Alo teda siis parandanud.

Sügis oli nad kokku viinud. See oli olnud aastaid tagasi, ühel tuulisel novembripäeval, kui Alo oli teda tänaval kõnetanud ja talle Jumalast rääkinud.

Talle oli Jumalast varemgi räägitud, ilmselt oli tal lihtsalt selline nägu, et see lausa kutsus Jumalast rääkima. Aga keegi polnud talle varem Jumalast niimoodi rääkinud. Nagu Alo. Või lihtsalt: niimoodi rääkinud. Sest Alo rääkimist oli hea kuulda ka siis, kui ta rääkis ükskõik millest. Jah, kas või Jumalast.

Ta oleks pidanud talle ükskõik millest rääkima, oli Alo hiljem mõnigi kord mõelnud.

Tal oli Jumalast ükskõik olnud.

Aga nüüd oli muutunud kõik: ta oli lasknud end peagi ristida, ta oli võetud koguduse liikmeks ja nad olid hakanud koos elama, seaduslikul alusel, tema ja Alo – talvedel, kevadetel, suvedel ja sügistel. Kõik aastaajad olid nüüd nende aastaajad, sügisest oli saanud aga esimene võrdsete seas, sest sügis oli nad kokku viinud.

Sel sügisel, mis neist järjest kaugemale jäi, oli ka tema usk ärganud. Vähemalt nii oli ta Alole nende esimesel ühisel kevadel kinnitanud. Ja see ärganud usk oli järjest elavamaks muutunud. Selles polnud raske veenduda — usu elavust tõendasid juba ainuüksi tema taskupiibli leheküljed, mis kihasid kirevatest allakriipsutustest ja märkustest. Kui piibliraamatus enam märkusteks ruumi ei olnud, oli ta hakanud seminaris loenguid kuulama, kuuldut hoolega meelde jättes, ja ei läinud palju aega, kuni ta oli pidanud kirikus maha oma esimese jutluse.

Tema usk oli kasvanud, rääkis ta. Ja nii rääkisid kõik.

Alo usk oli aga kahanenud. Aga sellest ei teadnud peale tema mitte keegi.

Ühel sügisel oli ta Alole öelnud, et ta ei pea siin enam kauem vastu.

Ühel novembrihommikul oli tema ase tühi. Köögilauale oli jäetud kirjake: “Ja kuni me kohtume taas, hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruses.”

***

Ta oli sõitnud Iisraeli ja saanud tööd ühes Balti- ja Põhjamaade misjonikeskuses. Nad olid rajamas Tel Avivi uut kirikut. Jeesuse sünnimaal on alati ruumi uuele kirikule! oli misjonikeskuse deviisiks.

Seda kirikut oli rajatud sinna juba aastakümneid. Sealt oli läbi voorinud inimesi inimeste järel. Ta polnud pärast oma ärasõitu kirjutanud Alole ridagi, oli saatnud vaid iga kuu viimasel päeval ringkirja — koguduseliikmetele adresseeritud aruande uutest töövõitudest. Sellest, kuidas olude kiuste ja Jumala armu toel oli Pühal Maal loodud ristikogudus jälle paari hinge võrra suurenenud. Kuidas töötegijate kroonilisele vähesusele vaatamata oli lõikus osutunud jälle hämmastavalt külluslikuks. Ringkiri oli alanud ja lõppenud alati pika palve ja ülistusega. Viimastel kuudel olid aruannet raamivad palved paisunud järjest innukamaks ja Jumala auks lausutud kiidusõnad muutunud järjest ülevamaks.

Viimasel kuul polnud ringkirja saabunud.

Siis, kevadisel õhtul, kui taevas kajas linnuhäältest, tsitsiidest ja klukluudest, oli korraga helisenud Alo uksekell.

2.

Iisraelis olevat Jumala kohalolu igal sammul tunda, räägiti talle. Ta kordas seda uutele tulijatele ja rõhutas oma ringkirjades, aga ta uskus sellesse õigupoolest järjest vähem.

Ta oli Pühal Maal elanud juba aastaid, ta ei mäletanudki enam, kui kaua ta seal elanud oli, kuid Püha Maa elu oli talle ometi kuidagi võõraks jäänud. Aga ta oli endale tõotanud — see oli tema saladus — , et ei naase kodumaale enne, kui temagi Jumala kohalolu igal sammul tunneb: siis, kui Jumal on tõesti ta ellu tulnud ja ta võib puhta südamega öelda, et on võtnud Jumala vastu oma isikliku päästjana.

Ta tõotas seda endale igal õhtul ja lausus seejärel tulise palve, et niiviisi oma usku kinnitada.

Õhtuti oli saanud talle kombeks enne palvet avada oma korteri aken misjonikeskuse kolmandal korrusel ja jääda kuulama must-toonekurgede kluugutamist. Misjonikeskuse vastas kasvas rida põliseid küpresse, mille võrades olid kurepaarid pesitsenud nii kaua, kui ta mäletas. Nii kaua, kui keegi üldse mäletanud oli. Päeval olid lennanud linnud naaberkibutsi kalatiikidele kõhtu täitma ja õhtul pärast tagasipöördumist oli misjonikeskuse õu nende häältest kajanud. Need hääled olid viinud ta seisundisse, mida ta pärast akna sulgemist ja palveks põlvili laskumist pelgas. Ta pelgas neid mõtteid, mis talle kurgede kluugutamise ajal pähe tulid.

Ometi polnud ta protestinud, kui ühel suvepäeval oli misjonikeskuse üldkoosolek otsustanud küpressid, talgute korras, kurepesadest puhastada — et seda selgemalt võiks kõlada Issanda armuhääl, nagu koosoleku protokolli kirjutati.

Mahakistud kurepesad roobitseti ühisel jõul maja taha kokku ja pandi neile misjonikeskuse jaaniõhtul tuli otsa.

Sügisel olid tagasipöördunud linnud pesasid eest leidmata veel mõnda aega hulgakesi küpresside läheduses teeservades istunud, teinekord ka otse keset teed, just nagu tahtes misjonikeskust muust maailmast isoleerida. Misjonikeskuse töötajad olid kordamööda paarikaupa valvet pidanud ja linde kaigastega eemale peletanud. Targem oli neid mitte käega puutuda. Igavesed roojased linnud, oli tema paariline vahel valvekorra ajal südametäiega öelnud. Kas sa saad eemale! Rist ja viletsus teiega.

Sügise lõppedes oli misjonikeskuse ümber võtnud maad vaikus, mis polnud kadunud sealt kevadeni.

Sel talvel ei olnud ta enam õhtuti lahtisel aknal istunud. Ta oli akna sulgenud ja saabunud koju nii hilja kui võimalik.

***

“Püha, püha, püha on meie Jumal, me Issand Seebaot. Taevas ja maa, taevas ja maa on täis tema au.”

Sõna “Seebaot” laulmise ajal, ja eriti selgesti salmi lõpus, kus oli juttu Vägede Issanda kõiketäitvast aust, tundis ta end nagu kiriku külma kivipõranda küljest lahti tõusvat. Ta mäletas seda tunnet selgesti varasemast ajast, päris algusest, kui ta oli vastselt ristituna Alo käekõrval esimest korda armulaual käinud. Tal oli pea pööritama hakanud, ja ta oli selle imeliku tunde kordumise hirmus järgmisel pühapäeval kirikusse minemata jätnud. Hiljem oli ta seda tunnet igalt poolt otsinud, aga mitte kunagi enam leidnud.

Nüüd, siin Tel Avivi äärelinna misjonikeskusese kirikus, ülestõusmispäeva hommikul, kadus tal nende sõnade helisema lüües korraga pind jalge alt.

Ta lamas iiveldusega oma voodis, kuhu ta oli armulaualt viidud, ja mõtles, et ta pole kunagi osanud võrrelda oma enesetunnet olekuga Jumala peopesa kumeruses, nii nagu armastasid laulda paljud tema kaaslased, kellest mõnegi hääl neid sõnu lausudes korraks aukartusest falsetti või värisema lõi. Ta oli seda laulu ka ise loendamatuid kordi laulnud, olgugi et kujutlus kellegi peopessa sattumisest tekitas temas õigupoolest õudust. Ta pidi seda laulu kuuldes alati mõtlema ühele stseenile lapsepõlves nähtud filmist. Mälestuste hämarikust kerkis ta silme ette King Kongi sünge kuju, keda oli korraga kõik kohad täis, haaramas “Ei!” kisendava Dwani oma tumepruuni hiigelahvipihku ja surumas selle tihedalt rusikasse.

Õhtu hakkas juba hämarduma. Ta ajas end vaevaliselt püsti ja vaarus oma toast välja. Ta teadis, mis tal teha tuleb.

Heitnud enne autosse istumist veel kiire pilgu misjonikeskuse ees kasvavatele küpressidele, otsustas ta minna. Kas või viimast korda. Aeg oli juba hiline.

3.

See oli juhtunud ühel uue aasta esimestest päevadest, roš hašana küünlad olid äsja kustunud ja vaikus, mis pärast kurgede lahkumist misjonikeskuse ümber maad oli võtnud, oli muutunud õhtuti talumatuks.

Ühel niisugusel õhtupoolikul oli ta võtnud kaasa piibli ja sõitnud äärelinna kaubanduskeskuse juurde, kohta, kus tehtud töö oli, nagu kinnitasid kõik misjonikeskuse töötajad, koguduse liikmeskonda alati kõige tõhusamalt rohkendanud. Ta oli seal, eneselegi üllatuseks, saanud jutule kohalikuga, kes polnudki tema kõnetuse peale temast pilku tõstmata mööda tuisanud.

Ta oli Hana, kes elas ostukeskusest kiviviske kaugusel, tänutäheks koju saatnud. Hana oli talle teel rääkinud, et on saabunud linna alles hiljaaegu — põhja poolt, nagu ta ütles — ja seab end oma väikeses agulikorteris alles jõudumööda sisse, üritades ühtaegu kusagil tööd leida.

Ta oli Hana järel korterisse astunud ja too oli tal tulla lasknud. Nad olid istunud tema viletsal verandal plastmasstoolidel plastmasslaua ääres, joonud teed ja rääkinud. Algul taevastest asjadest, hiljem juba maast ja ilmast. Hana oli temaga õhtu lõpul uksel lahkelt hüvasti jätnud, mida tema oli pidanud kutseks tagasi tulla.

Ja ta oli tagasi tulnud. Ta oli tulnud tagasi ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Päevadest olid saanud kuud ja Hanast ajapikku ainus klient, keda ta oli veel teenindanud — see tähendab, ainus inimene, kellele ta oli Pühal Maal veel jumalasõna kuulutanud. Sest jumalasõna oli ta talle tõepoolest kuulutanud, igatahes oli ta kavatsenud seda alati kuulutada õhtupoolikuti tema poole rutates. Ja kavatsenud kuulutada veel siiski, kui ta tema korteri ukse taga oli seisnud ja kellanupule vajutanud.

Kuid seal selle tõmmu, põhjatute silmadega naise pool verandal istudes oli ta oma külaskäigu põhjuse tavaliselt unustanud. Ja ehkki koos veedetud tunnid olid olnud vist kõige ilusamad, mis talle sellel maal osaks olid saanud, oli ta hiljem, siis, kui ta oli oma misjonikeskuse korteri voodis uinudes sellele tagasi mõelnud, tundnud südames midagi, mida ta oli pidanud häbiks. Ta oli avastanud, et mida lähedasemaks ta Hanaga saab, seda raskem on tal teha tööd, mille pärast ta oli kodumaalt lahkunud, ja kõik sinnapaika jätnud.

Ta oli küünitanud siis käe öökapil lebava pühakirja järele ja lugenud lehekülje, mis raamatu juhuslikust kohast lahti lüües oli parajasti avanenud, servast servani läbi. Ja püüdnud loetu sisu üle juureldes rahu leida.

***

Ühel õhtul, see oli vaiksel laupäeval, oli ta mõelnud kätte võtta ja Hanale seekord, lõpuks, maksku mis maksab, Jumalast rääkida. Rääkida tõeliselt: tema heldusest ja armuväe suurusest, tema aust, mida on täis kogu taevas ja kogu maa. Taevastest väehulkadest, mis Issandat alati saadavad. Ta oli mõelnud julgus kokku võtta ja paluda Hanat põlved maha panna, nagu selle kohta tema koguduses öeldi, sealsamas plastmasstoolide ja -laua kõrval, ning ühises palves Õnnistegija poole pöörduda. Ja järgmisel hommikul koos kirikusse minna, ülestõusmispüha jumalateenistusele. Hana esimesele jumalateenistusele.

Aga ta polnud verandal sõnagi suust saanud, ta oli isegi oma kavatsuse unustanud. Ja lahkumisel oli Hana talle korraga öelnud, et ta järgmisel korral ei tuleks. Ja et ärgu ta seda mingil juhul pahaks pangu või selle pärast midagi arvaku. Sest olevat lihtalt jube kiire aeg, ees seisvat pikem reis, millest ta võib-olla kunagi rääkivat, aga kohvrid vajavat pakkimist, korteri ja tööga seotud asjatoimetused olevat juba nagunii lootusetult hilja peale jäänud jne. Aga uuel aastal olevat kõik endine, ja siis olevat ta loomulikult jälle teretulnud.

Hana oli teda hüvastijätuks laubale suudelnud, ja see oli esimene kord, mil nende kehad olid kokku puutunud.

Ta oli keelule vaatamata järgmisel õhtul uuesti tulnud. Ta oli tulnud natuke hiljem kui tavaliselt. Oma tulekupäeva hommikul oli juhtunud, et ta oli misjonikiriku ülestõusmispüha jumalateenistuse armulaual, veel enne kui leiba ja veini jagama hakati, kokku varisenud ja õhtuni voodisse jäänud. Ta polnud suutäitki söönud. Ta oli näljane ja ta pea käis ringi, aga ta oli end püsti ajanud ja otsustanud siiski tulla.

4.

Ta oli misjonikeskuse juurest väljasõidul agulisse viivale teele pööranud. Selsamal hetkel läks tal silme eest mustaks — vastu tuuleklaasi oli prantsatanud midagi rasket ja tumedat.

Ta tuli autost välja ja ohkas vist kergendatult, märgates, et autol lebab suur toonekurg, mustad tiivad laiali, purpurselt hõõguvast nokast immitsemas tuuleklaasile ja valgele kõhule verd.

Ta kohmitses elutu linnu sülle ja sammus kandamiga teeserva. Jõudnud misjonikeskuse ees kasvavate küpresside juurde, asetas ta linnu maha ja puhkes nutma.

Kui ta viimaks vastu ööd Hana korteri uksel seisis ja kella lasi, tundus talle, nagu oleks see heli matnud enda alla kogu maja. Kuid Hana korteri uks ei avanenud.

Ta käis Hana ukse taga veel mitmel järjestikusel päeval, helistas numbrile, mille Hana oli talle andnud, aga uks jäi lukku ja telefon tummaks.

Ta ütles misjonikeskuse juhatajale, et tahab tööst puhata ja pärast neid pikki aastaid, mis ta Pühal Maal mööda saatnud oli, tagasi koju minna.

***

Lennuki start hilines. Ben Gurioni lennuväli ja selle ümbrus kihas lindudest, varakevad oli käes, koguneti parvedesse. Lennuväe julgestusüksused kõmmutasid linnukarjadesse valgustus- ja paukrakette. Tundus, nagu oleks sõda alanud.

Ta istus lennukis akna all ja püüdis mitte millelegi mõelda.

Viimaks anti lennukile luba starti alustada.

Ta ei mäletanud enam, kas ta oli ise see, kes jõudis veel käed meieisaks kokku panna või paiskas ta peod vastamisi raputus, mis lennukist selle õhku tõustes korraga läbi käis.

(Tartus 18. ja 19. jaanuaril 2010)

Tagged with:

4 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. J.A. said, on jaanuar 19, 2010 at 1:28 p.l.

    Lugu on nauditav juba seetõttu, et ta on nii hästi loetav. Misjonärid Iisraelis on päris hea lüke – mul ei tule Jeruusalemma või kasvõi Tel Avivi peale mõeldes kindlasti judaism esimesena pähe. Minu arvates piisavalt defineerimata kirjutis, et lugejas kõiksugu konnotatsioone tekitada. Mõtteidavardav, mõttes et paneb mõtlema.

  2. Keit T. said, on jaanuar 19, 2010 at 4:10 p.l.

    Arvestades, kui vähe aega sul oli selle loo kirjutamiseks (khmm), on see ju täiesti suurepärane tulemus. 🙂 Ladusalt kirjutet ja reaalse õhustikuga, usutav, kusjuures samas jääb loole, nagu J.A.’gi mainis, mingi defineerimatus, müstiline alatoon.

    Märgin vaid ära, et kuna ühele peategelastest nime ei antud, tekkis kole palju “ta” kordusi. Otseselt ei häirinud, lihtsalt silma hakkas.

    P.S. palun pane loole tag (novell).

    • V.A. said, on jaanuar 19, 2010 at 8:10 p.l.

      Nojah, tegelikult see, mis tingimustes autor on kirjutanud, ei tohiks mingiks vabanduseks olla, eks ju … Ehkki, jah, ma tavaliselt tekste (kui artiklid välja arvata) tõesti nii ei kirjuta, et tähtaeg on kohe-kohe kukkumas. Nad saavad ikka siis valmis, kui peavad saama. Aga hüva, las ta siis olla. Siin on lihtsalt sellised mängureeglid.

      Nüüd nende personaalpronoomenitega on nii, et võin reeta ühe saladuse: selle Alo asemel kirjutasin ma algul “mina”, see Alo oli tegelikult kirjutatud läbivalt mina-vormis. Lõpuks teatud kaalutlustel muutsin ta aga ära ja lisasin ka nime. (Nii et kui tahta tekstist näiteks autorit otsida, siis võib-olla võiks vaadata eeskätt Alo kuju.)

  3. kaamosrules said, on jaanuar 19, 2010 at 9:12 p.l.

    Ma ei tea, kas see oli kirjutaja algne tahe, ent mulle näiteks meeldis tohutult musta kure motiivi sissetoomine jutustusse. Must kurg on ju meie aladel pärimuslikult surma saadik.
    Misjonäri kuju tänapäeva lootusetus maailmas – väga mõjuvalt kirjutatud!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: