KIRJUTAJATE KOMMUUN

“Ma langesin nelikümmend viis korrust” (V.A.)

Posted in Ma langesin 45 korrust by V.A. on veebruar 5, 2010

Minu lugu on lihtne. Võib-olla olen ma lihtsalt vales kohas. Võib-olla ma poleks pidanud siia ronima. Nii kõrgele. Võib-olla pean ma kõiges süüdistama ainult iseennast. Tähendab, mitte kõiges absoluutses mõttes, see oleks suurushullustus, vaid kõiges selles, mis mind puudutab. Aga ometi tundub mulle, et see koht siin on just õige koht, minu koht, ja seda, mis toimub, olen ma õigupoolest alati oodanud. Ehkki mul on palav, suits läheb silma, ja lärm, mida igalt poolt kostab, ka minu seest, võib-olla peamiselt just sealt, tahab mind matta. Aga ma sulgen silmad ja kuulan hetkeks oma südant. Ja vaatan, mis ta mulle ütleb. Mul ei ole enam palju aega.

Mida ma siit üldse otsisin?! Mida teadsin mina kõrgustest?! Olin ju käinud seni — sest need viimased paar kuud siin ei loe päriselt — ainult Munamäel, tähendab seal asuva vaatetorni tipus. Olin käinud seal esimeses, teises ja veel kolmandaski klassis. Klassijuhataja kinnismõttest või fantaasiapuudusest oli kasvanud välja igakevadine rituaal. Iga kord enne kooliaasta lõppu olime sõitnud Ikaruse bussiga Munamäele ja roninud reisi kulminatsiooniks vaatetorni tippu. Vaatetornil oli terve hulk korruseid, aga rohkem kui kümme neid seal küll ei olnud. Ega me neid lugenudki. Ronisime hanereas kergelt nagisevat treppi mööda torni tippu, kolmandal külastuskorral oleksime tee bussist tornitippu võinud leida juba kinnisilmi. Ja seal me siis seisime, vahtides kohustuslikud minutid üle metsaste küngaste sinetavate horisontide poole. See on see maa, laulis klassijuhataja. Sest siin see maa tõepoolest oli, ja meie laulsime kaasa, üsnagi ühehäälselt, sest olime osake laulurahvast, kes end parajasti vabaks laulis.

Kuid peamiselt vahtisime alla. All ei olnud midagi erilist, õigupoolest mitte midagi, mida oleks võinud pidada vaatamisväärsuseks. Aga ometi: maapind otse meie all oli kole kaugel, kuidagi hoopis kaugemal kui nood metsased künkad, mille nägemise pärast me ju arvatavasti Munamäe vaatetorni tippu roninud olime, nagu ka kõik need horisondid oma sinetusega metsaste küngaste taga. Võrreldes selle vaatepildi kauguse määratlematusega tundus tornialune asuvat kauguses, mida võis vabalt ja liialdamata nimetada lõpmatuseks. Seal kusagil see oli, ja mitte mujal. Ja inimesed, keda me alla vaadates nägime, olid lõpmatult tillukesed, nagu imeteod. Meie, kes me olime hingeldades tornitippu roninud, olime säilitanud oma hariliku suuruse ja meie ülaltvaade neile, allolijatele, oli meid vahest veelgi suuremaks teinud. Ja ma olen mõelnud, et see harjus meile sisse, ja tegi meid võib-olla suurelisekski, kas või silmapilguks. Igatahes pidi tegema.

Kuid võib-olla oli nii, et alla vahtisin tõtt-öelda ainult mina, mitte kogu see parv lapsi, kellest ma tollal ei osanud end veel parima tahtmisegi juures lahutada. Veel mitte. Aga nüüd, aastaid hiljem, ma tean, et kui üldse keegi, siis pidin mina olema see, kes sealt ülevalt alla vaatas ja ühel silmapilgul mõtles — see oli meie kolmandal Munamäel käigul, 1991. aasta kevadel —, et annaksin vist kõik ühe paari tiibade eest, ja mitte selleks, et lennata rumala lapsearuga kuhugi päikeseni, vaid lihtsalt selleks, et ellu jääda — kui mu kodumaa oli juba kord määratud olema see siin, nende lahkelt teretavate metsalatvade kohal, nii nagu me klassijuhataja õhutusel laulsime. Ja kui kõik tornid pidid nagunii varem või hiljem varisema, nagu räägiti, siis ei saanud ilmasambaks jääda seegi vaatetorn, mis oli ehitatud küll kadunud iseseisvuse lõpuaastal küllap parimatest materjalidest ja mida oli vahepeal korruse võrra kõrgendatud, kuid mille raudtrepid juba ohtlikult nagisesid. Ühel päeval pidi kaduma temagi, laulgu me kui tahes õhinal ja ühehäälselt. Ja mulle oli ütlematagi selge, et see päev, viimnepäev, ei saanud kaugeneda, vaid nihkus järjest lähemale. See võis juhtuda nüüd kohe, aga võib-olla aasta hiljem, või kahe, kolme, nelja aasta pärast, näiteks. Jumal teab, millal täpselt. Ma vajasin tiibu, et mitte selle torniga koos alla kukkuda, langedes viimaks otsejoones lõpmatusse ja sattudes siis lõppude lõpuks Jumal teab kuhu, maapõhja või põrguhauda. Tahtsin end samal hetkel, kui seda mõelnud olin, vaatetorni piirdele upitada, otsekui tõestamaks, et mul on tiivad, kui vaja, vaadake kõik ja pange imeks, ja see lõpmatus seal, arvaku ta endast, mida tahes, ei saa mind võtta — kuid klassijuhataja jõudis minust ette ja tõmbas mind, silmade leegitsedes, varrukast tagasi: kuhu sa pimevaim lähed?!

Munamäe vaatetorn ei kadunud kuhugi, ta jäi tol 1991. aasta kevadel püsima, ja ainus, mis mõni kuu hiljem kokku kukkus, oli vana riigikord. Selleks, et meie ilus kodumaa saaks, nagu klassijuhataja esimesel septembril klassi ees seistes ütles, fööniksina kurjuse impeeriumi tuhast ja varemetest tõusta. Järgmisel kevadel me enam Munamäele ei sõitnud. Alanud oli uus aeg ja päevinäinud vaatetorn läks kõigi oma kümne korrusega kapitaalremonti.

Järgmisel kevadel viis klassijuhataja meid seeasemel Rõuge Suurjärve äärde, kogus meid järvekaldal enda ümber kokku ja teatas, et tegemist on pealtnäha küll väheldase, kuid seejuures nii sügava järvega, et sinna mahuks sisse ka Munamäe vaatetorn ja ruumi jääks veel maailm ülegi. Üks kirik seal juba olevat.

Seda kuuldes langesin ma minestusse. Toibusin alles bussis, mis oli just ärasõiduks hääli sisse võtmas. Bussijuhi leidlikkusele vaatamata vana Ikarus hääli sisse ei saanud ja nii kamandati mind koos teistega välja bussi ühisel jõul käima lükkama. Ei andnud seegi tolmutamine kruusateel oodatud tulemust, lükkasime kui palju tahtsime, lauldes seejuures mida tahes: Ikarus oli omadega õhtal, nentis bussijuht pärast põhjalikku mootoriga tutvumist lühidalt. Ja vanad laulud ei mõjunud enam.

Meil oli õnne. Kaubik, millega Ameerika sõpruskogudus oli rõugelastele saabuvate nelipühade puhul uue laari humanitaarabi toonud ja nüüd tagasiteele asutas, võttis meid enne õhtut peale, ja mööda käänulisi Võrumaa teid kaubiku kastipimeduses seljakottide ning tagavararataste otsas kodu poole kõlkudes sain ma ühtäkki aru, et aasta varem vaatetornis mõeldud mõte polnud mu rinnast vahepeal kuhugi kadunud. Vastupidi, mõte oli läinud idanema ja hakanud jõudsalt juuri ajama.

Kuid sestpeale ei suutnud ma kuidagi juurduda oma kausikujulises kodulinnas, mille põhi oli vajumas kahel pool porist jõge laiuvasse sohu ja mille kõrgemaid tippe, loendamatutes sõdades pihuks ja põrmuks tehtud kirikutorne, polnud ka uute aegade ja raugematu humanitaarabi kiuste suudetud üles ehitada. Mind haaras hirm ühel päeval sellesse mülkasse uppuda.

Mida aeg edasi, seda sagedamini ja nõudlikumalt Munamäe tornitipust alla lõpmatusse heidetud pilk mälestusest mu silme ette kerkis ja seda kaugemale ma lõpmatusest, mis mind nähtavasti neelata ihkas, eemalduda tahtsin. Ja kaugemale tähendas minu jaoks kõrgemale. Ronisin nüüd läbi vist kõik kodulinna vähegi kõrgemad kohad — üheksakorruseliste paneelmajade katused, kirikutornide köndid ja katlamajade korstnad, vahtides tundide kaupa kaugusse, otsekui midagi oodates.

Gümnaasiumi lõpuks oli mu plaan lenduriks õppida küps. Plaan takerdus lennukooli sisseastumiskatsete silmakontrollis, mille viimase testi käigus tuvastati mu ruumilises nägemisvõimes mõõdukas, kuid lenduri vastutustundlikku tööd olulisel, mõõtuandval määral pärssiv puudulikkus. Sõidad veel muidu mõne maja uppi, naljatas arst ja kirjutas mulle välja prillid — neid läheb ka maa peal tarvis.

Nii ei jäänud mul üle muud kui, ninal prillid, mis pidid mu kõõrdi vaatava parema silma kunagi ehk vasakuga ühele joonele aitama, anda dokumendid sisse kodulinna ülikooli inglise filoloogia õppetooli, lootuses saada keel suhu ja minna selle toel mõne vahetusprogrammi raames esimesel võimalusel sinna, kus taevas on kõrgem. Ja siis edasi vaadata. Midagi sellist, mis on tõepoolest vaatamisväärne.

Mul oli õnne. Needsamad prillid ninal, seisin juba järgmisel suvel Manhattanil, pea kuklas. Aastase stipendiaadina ühe kohaliku väiksema ülikooli juures oli mul siin uudistamiseks aega küll, kuid miski ei suutnud mind enam mu äärelinnaühiselamus kinni hoida. These vagabond shoes are longing to stray, ümisesin, kõmpides right through the very heart of New York. Sellel linnal oli mõõdet ja minul oli tahet ta üle mõõta.

Mul oli kahekordselt õnne: juba pärast esimest kuud, mille ma veetsin külastades kõiki pilvelõhkujaid, kuhu külalisi lasti, ja mõnda sellistki, kuhu külalisi ei lastud, hakkasin ma silma ühele WTC lõunatorni ametnikule, kes, märganud mind juba mitmendat päeva tornikatusel hulkumas – jõudsin sinna alati esimesena ja lahkusin alati viimasena —, pakkus mulle tööd liftisaatjana: leping on ajutine, vaatame, mis inimene sa oled, kui südamega oma tööd teed jne. Haarasin võimalusest kahe käega kinni, ja minu usaldaja nägi peagi, et tema pilk polnud minus eksinud — ma olin sündinud selleks tööks ja ennast leidmas. Ja ma olin omaks võetud.

Need olid unustamatud päevad! Läksin tööpostile alati varahommikul, tund aega enne esimeste turistide saabumist. Puhastasin lifti ja sõitsin sellega, munder seljas, torni tippu, tähendab, saja kümnendale korrusele, et seal pilvepiiril pool tunnikestki katuserinnatise ääres istuda ja katsuda õpingutesse süveneda, vahtides rohkem küll ümberringi laiuvat fantastilist tornidemetsa kui kirjatähti kaasavõetud raamatus.

Nii olin ma teinud ka täna hommikul. Septembrialguse päike lõõskas Manhattani katuste kohal juba teist tundi, pildudes ümberkaudsete hoonete loendamatutelt akendelt valguspeegeldusi. Päike polnud veel suve unustanud. Tegelikult oli selge rumalus või isegi upsakus üritada sellises kohas raamatut lugeda. Võtsin prillid eest ja hõõrusin silmi.

Hetk hiljem pimestas mind imelikult ere valgus, see ei saanud olla päike, või ta pidi olema plahvatanud: mürin, mis valgusega kaasnes, lõi mu kõrvad lukku. Tahtsin prillid ninale tagasi panna, otsekui uskudes, et näen nendega selles valgusekülluses paremini, aga —

WTC põhjatorn põles, mu Jumal, ja see oli näha ka palja silmaga. Pillasin prillid käest, tardusin paigale, vahtides tuld ja määrdunud suitsu, mida põhjatorni tipuosast, kus mustendas tohutusuur säbruline auk, välja uhkas.

Ma ei tea, kui kaua ma seal, lahtine raamat süles, istusin ja kas ma olin vaatepildist ehmunud või lummatud. Augu ümbert löödi lahti aknaid ja kostis inimhääli — see polnud laul ilusast kodumaast, mida kunagi klassiga Munamäe vaatetornis laulnud olime. See oli hädakisa, need olid appihüüded. Kellele? Minule, vaesele vahetusülipilasele, kes liftisaatjana taskuraha teenib? Ma ei saanud millestki aru.

Nad seisid akendel. Nad seisid ja hüüdsid ja nad viskusid akendest välja, mu Jumal. Kuhu?!

Vaarusin katuse põhjatornipoolse serva suunas, otse suitsu ja tule ja sellesse pudenevate inimkehade, lakkamatute appihüüete poole — siis viskas katusepind, mille pihta oleks järsku nagu hiigelvasaraga löödud, mind maast lahti.

Lamasin kägaras rinnatise ääres, läkastades kopsudest suitsu ja tahma, millesse katus, imelikult soe katus mattunud oli, ja vabisesin üle keha, või oli see, mis vabises, katus, lõunatorni katus, minu all, olin ma üldse siin, sest see oli ju põhjatorn, mis põles, nagu ma oma silmaga näinud olin, mitte lõunatorn, nüüdsama, hetk tagasi, veel enne kui —

Tean ainult seda, et mul on palav, suits läheb silma, ja lärm, mida igalt poolt kostab, ka minu seest, võib-olla peamiselt just sealt, tahab mind matta. Ma olen vales kohas.

Ma olen seda alati oodanud. Minu lugu on lihtne.

Ma ei näe midagi. Silme eest on sõna otseses mõttes mustaks läinud. Ajan end rinnatise varbu pidi püsti. Upitan end rinnatisele ja libistan teiselt poolt katuse äärekivile. Kivi on parajalt lai. Pole kedagi, kes mind keelaks. Kes mind tagasi tõmbaks.

Hoian ühe käega rinnatisest ja vaatan alla. Must. Must. Must. Punane. Ei näe täpselt, mustad pilved tulevad vahele. Karjuvad pilved. Tuline. Leegid.

Leegid, missuguseid maailm pole veel näinud. Missuguseid mina pole veel näinud. Leegid kõrgemad pilvedest, laiemad meredest. Karjuvad leegid. Siit on maapinnani sada kümme korrust. Pole kätt, mis mind tagasi tõmbaks. Ja pole kätt, mis mind alla tõukaks.

Minu, pimevaimu pärast ei käsi keegi ingleid, et nad mind hoiaksid, ma vajan tiibu, mis mind kannaksid ega laseks mul langeda —

— korruse, kaks, kolm, neli, viis, kümme, kakskümmend viis, kolmkümmend viis, nelikümmend viis —

Tagged with:

4 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. J.A. said, on veebruar 5, 2010 at 12:05 p.l.

    Seekord kah üldiselt väga ladus lugemine.

    Kriitika mõttes – see lõik mis algab ‘Tahtsin end samal hetkel’ tekitab minus segaduse. Hetke all on ilmselt mõeldud viimast ekskursiooni aga meenutus vahetult enne seda on tehtud retrospektiivis. Minu arvates see koht lõikab ladusa lugemise läbi nagu nüri nuga nailonnööri. Umbes nii, et ‘millal siis tahtis alla hüpata – nüüd või kolmandas klassis juba’.

    Ikarus – Ikaros ja see koos minestamine on kena kujundimäng, aga võib-olla oleks parem selleks minestamiseks lugejat ette valmistada. Mul üks tuttav kippus küll kunagi poolelt sõnalt pilti tasku panema, tõepoolest, aga ega see tema jutu jätkusuutlikusele eriti hästi ei mõjunud kah. Ma tahan öelda, et kujundiliselt see minestamine mulle meeldib aga lugu mõjuks usutavamalt kui paari lausega lugejat enne pehmendada. Lihtsalt öeldes, et sügav järv, sellle peale vast veel reklaamipausile ei lähe…

    WTC on deus ex machina. Võib-olla oleks olnud kaval päris täpne koht alles päris lõpus välja anda. WTC varasem mainimine annab minu meelest lõpu natuke ära.

    Ma loodan, et ma ei läinud liiale. Igatahes mõnus lugemine oli küll. No ja need tiivad ja see Ikaros.. 😉

  2. Keit T. said, on veebruar 6, 2010 at 3:06 p.l.

    Üldiselt nõustun kõiges väljatoodus eelkõnelejaga. Need ajamäärused. Loo algul jäi mul hetkeks mulje, et jutustaja on koolilaps, kuna juttu oli klassidest ja see SENI ei tekitanud mus tunnet, et möödunud oli tegelikult juba paarkümmend aastat. Ja siis see, juba eelkommenteerija poolt mainitud, minestamise koht.

    WTC on hea valik. Ma ei tea, miks see mul endal pähegi ei tulnud (ja nüüd on muidugi väga hea, et ei tulnud).
    Olin ise algul täitsa hädas selle 50-korruselise maja leidmisega. Samas ma enda jutu puhul teadsin kohe, et tegevus saab toimuma Madison Avenüül ja õnneks selgus, et puhtjuhuslikult või siis saatuse irooniana, asub seal 50k MetLife Tower (Metropolitan Life Insurance Company Building) 😀

  3. kaamosrules said, on veebruar 6, 2010 at 4:38 p.l.

    WTC käis ka mul toda teemat silmates peast lipsti läbi, aga olustikku tundmata ei söandanud umbropsu kirjutama hakata.
    Ma loen väga kiiresti ja seetõttu jooksis lugu mul visuaalselt hästi elavalt silme eest läbi, peab au andma, et üsna filmilik kirjeldus. Pilt oli ladus ja loogiline 😀

  4. V.A. said, on veebruar 6, 2010 at 10:45 p.l.

    Nojaa, mis sellesse jutustaja vanusesse puutub, siis, hm, noh ma mõtlen, et ta jäigi nagu vist kuidagi kinni sinna oma lapsepõlve. Ma oletan.

    See on puhtalt selline tekst, mis on välja kasvanud niimoodi järk-järgult. Seda laadi tekst, et paned midagi paberile (sest pole udustki ettekujutust tervikust), mingi mõtteidukese, mis justkui kuhugi ei vii, aga lihtsalt huvitab mingil salapärasel põhjusel, ja hakkad siis vaatama, et kuhu ta lõpuks areneb. Ikarus on näiteks täiesti juhuslik, ses mõttes, et tollal sõideti tõesti Ikarustega (eriti alternatiive ju polnud), ja see sobis nagu ka, leidsin siis millalgi.

    (See on nüüd selline köögipoole jutt.)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: