KIRJUTAJATE KOMMUUN

“Ma armastasin narri” (J.A.)

Posted in Ma armastasin narri by J.A. on veebruar 19, 2010

“No vaatame siis pealegi,” ütles Zara, ise samal ajal oma parema käe pikkade küüntega kergelt vastu kolme jalaga ümmarguse tammepuust laua paksu plaati trummeldades. Jõuline, mustaks lakitud laud moodustas isevärki kõverpeegeli, millelt  kõik ümbritsev omapäraselt moonutatult tagasi peegeldus.

Nii tundusid Zara üsna paksu värvikihiga lillaks võõbatud teravatipulised küüned laualt peegeldudes Siirile peaaegu musta värvi. Küünelaki sisse kinnitatud eredad, kontrastsed kuldsed pärlikesed aga helkisid laua pinnalt vaid vaevumärgatavalt tagasi. Valge värviga küünte peale tõmmatud looklevad jooned näisid peegelpildis väga lähedased piirituseleegi õrnsinisele kumale. Ka Zara täidlasevõitu näpud, mida ilmsi vaadates oleks igaüks võinud endamisi vanduda, et need higised on, venisid lauaplaadi toimel just täpselt nii palju pikemaks, et neist kumas originaali ilmselge lihavuse asemel välja hoopis teatud aristokraatlik, päritud elegants. Miski selles lauapeegelduse virrvarris nagu ütles, et need käed teavad, mida nad teevad.
Samamoodi muutus Zara suur ümar, roosakalt õhetav eatu nägu, mis tihedate musta värvi lokkis juuste pahvakast nagu lohaka aedniku poolt unarusse jäänud elupuu tihkeks kasvanud võrast välja vaatas, laua pinnalt peegeldudes võrdlemisi sihvakaks, isegi pisut suursuguselt kahvatuks. Musti juukseid küll lauaplaadi peegeldusest ei paistnud, kuid nägu ise tuli sealt nii tõetruult esile, et mõjus oma sünges tumeduses hoopis suurejoonelisemalt kui tema kergelt punetav, mustadesse karvadesse pistetud algupära. Ainult Zara juuste vahelt välja rippuvad hiireherne õisiku kujulised kõrvarõngad säilitasid lauaplaadi peegelduses oma eheda kuju ja peaaegu ka valge kulla tõetruu läike. Need ehted olid aus.

Zara istus suures mugavas tugitoolis, mis jättis tema jalad ja keha suuremalt osalt tammise laua taha varju, tuues nii esile vaid naise täidlase büsti, mida varjas musta põhitooniga uhke, erinevate tikandite, narmaste ja kuldniitidega kaunistatud suur õlasall. Salli palistasid vaheldumisi galaktikaspiraalid, mis läksid hoomamatult üle ruunimärkideks, suurteks viisnurkadeks, taaveti tähtedeks, poolkuudeks, ristideks ja kohati ka sarvilisteks kolpadeks. Kujundeid oli palju, nad olid väiksed ja tundusid esmapilgul lihtsalt sigri-migrilise mustrina, lähemal vaatlemisel aga ei jäänud kahtlustki, et kui mitte midagi muud, oli see õlasall tõenäoliselt Zara ametirüü kõige olulisemaks osaks.

Muidu ei olnud Zara kabinet, nagu ta sellele Siirit edasi paludes viidanud oli, eriti palju erinev teistest Supilinna teise korruse tubadest. Lõunapoolse akna tagant paistis tärkava kevade värske päike ja praokil õhuaknast, millest võis vaikusehetkel pingutades kuulda tänaval rõõmsalt sillerdava vee vaikselt sulinat, oleks kohaga harjunud pilk osanud hõlpsalt kuuride rägastiku vahelt leida ka triibu Emajõge.

Siiri ei olnud siiski kohalik, vähemalt mitte Supilinna mõttes. Ta oli Annelinna tüdruk, halli paneelmaja kasvandik sünnist saati. Supilinna oli ta esimest korda tõsiselt sisse sattunud, kui selgus, et üks tema keskkoolikaaslane, Annika, siit pärit oli. Sel esimesel korral, kui ta Annile koju külla sattus, oli Supilinn nii teistmoodi olnud, et seletas paugupealt ka Anni enese ja  tema perekonna vahel kummaliseks peetud hoiaku, mis lihtsalt koolipingis juttu ajades Siirile kunagi päris kohale ei olnud jõudnud.

Anni elas kooli ajal umbes samasuguses toas, kui see Zara tagasihoidlik “kabinet”. Muidugi, Anni toas olid sellised asjad, mis on omased teismelisele tüdrukule; Zara asjad olid ikkagi natuke isemoodi. Ühele seinale, mis seisis akna vastas ja ei olnud riiuliga ääristatud, oli nööpnõeltega kinnitatud suur sodiaagimärkidega vaip, mille keskel ilutses limpsavate, lopsakate kiirtega päike. Kiired meenutasid natuke päevalille õielehti. Tõenäoliselt oleks seda meenutanud kogu päikese motiiv tervikuna, kui ta keskelt mustatäpiline oleks olnud.
Zara iseloomulikest töövahenditest oli Siirile kabinetti sisenemisel silma hakanud veel ukse vastas, lääneseinas asuva raamaturiiuli kolmandale riiulile lükatud umbes pealuu suurune klaaskera, mis, ilmselt et ta maha ei kukuks, oli pandud musta värvi, punast Malboro logo kandva tuhatoosi sisse. Et klaaskuul oli praktiliselt vastu riiuli tagumist seina, töötas see Siiri vaatepunktist hiiglasliku luubina, nii et  ta oli sellele pilku heites näinud kohutavalt suurena tunduvaid täkkeid, mis raamaturiiuli tagumisel vineerseinal korrapärase mustri moodustasid.

“Miks sa minu juurde siis kah tulid?” oli Zara pärast seda pärinud, kui ta Siirile uksest sisenedes paksud nahktallaga sussid oli ulatanud, ise mõtlikult tüdrukut vaadates. Zara ei olnud tahtnud ukse taga nähtavas kimbatuses seisnud tüdrukul häbelikult koridoris oodata lasta, ta ei tahtnud ka, et tüdruk end esikus kogudes järsku hoopis kahtlema hakkaks, ringi pööraks ja uuesti uksest välja tormaks.

Ta pistis talle sussid näppu, et see mõistaks oma saapad jalast tõmmata ja edasi tulla, mis siis, et sussid olid vanad ja suured. Vähemalt läks vihje kohale. Kui Siiri teise saapa luku lahti sai, oli ta Zarale öelnud, et ta tuli tuleviku pärast. See ei olnud küll nüüd enam midagi uut ega ootamatut. Mineviku pärast oli tema juures muidugi kah käijaid aga enamus, enamus tuli siia Supilinna vanamaja teisele korrale ikka seepärast, et oma tuleviku kohta kindlust leida.

Iseenesest olid need, kes minevikku otsimas käisid Zara jaoks muidugi huvitavamad. Vist seepärast, et neid oli vähe. Eriti huvitavad ei olnud neist ainult need naised, kes tulid, et oma meeste mineviku kohta pärida. Neile rääkis Zara tavaliselt enam-vähem ühesugust juttu, olenemata palju sellest, mida kaardid rääkisid. Midagi pidi ta ka nende järgi ütlema, sest muidu ei oleks inimesed enam tulnud, aga naisi, kes oma meeste mineviku pärast muretsesid, Zara üldiselt lihtsalt rahustas. Minevik võis vaid väga harva kurja teha ja isegi kui kaardid ammusest kurjast rääkisid, ei toonud selle teadasaamine Zara arvates olevikku ega tulevikku mitte midagi head.

Õnneks käis enamus kundesid siin selleks, et saada oma argipäeva homse suhtes lisagramm kindlust, usku ja lootust. Zara tundis inimesi ja teadis, et usu ja lootuse jaoks ei ole vaja kaarte väljagi võtta. Siis võttis ta tavaliselt kunde käe oma soojade, niiskete näppude vahele, vaatas talle korraks südamest silma ja rääkis, ikka sellest mida ta nägi.

Kui naisel oli sõrmus, vaatas ta millise käe kus sõrmes see on, mis tal seljas on, kui kulunud on tema kingad ja kui kallis on tema meik. On võib-olla üllatav, aga harjunud silm teeb mõistliku inimese jaoks tühiste detailide põhjal päris tabavaid järeldusi. Näiteks sellest, kui tükki hoiab ripsmetušš või kui hästi katab jumestuskreem, võis välja lugeda, kui palju on inimesel raha ja kui palju ta seda enese peale kulutab. Niisama hästi võis kätest ja näost välja lugeda, palju on inimesel aega ja palju on ta viimasel ajal saanud magada. Kehahoiak jälle ütles, millist tööd üks või teine teeb.

Nii vaatas ta tavaliselt oma kunde nägu, kuulas muret, kui see julges rääkida ja rääkis siis ise. Ta rääkis neile tavaliselt mõne loo, mis võis aga ei pidanud nende kohta käima. Samal ajal kuulas ja vaatas ta oma kundet tähelepanelikult ja arvestas selle reaktsioonidega oma loo käigus. Kui inimene ikka väga siga ei olnud, rääkis ta mõne päris hea ja ilusa aga mis põhiline – õnneliku loo. Heade lugudega on tegelikult see üsna tavaline, et nad lähevad täide. Kas seepärast, et Zara seadust ja saatust tundis, või seepärast, et inimesed ise head soovivad ja lugusi tõeks keerama hakkavad, seda Zara enam ei teadnud. See ei olnudki oluline. Ta teadis piisavalt, et ta oskas inimese silmadest ja hingamisest korraliku jutulõnga luua ja see, mis lõngakerast edasi sai, jäi juba moirade südametunnistusele. Aga kui algus on tehtud, on lihtsam edasi minna ja Zara arvas, et moirad olid igasuguse abi eest alati tänulikud.

Pilk, mis Siiri silmes oli, kui Zara ukseketi pilu vahelt koputuse peale oma koridori seiras ei olnud Zara jaoks võõras. See oli noore naise häda, piin ja valu, mis ta Zara ukse taha oli ajanud. Ja ta ei olnud esimene, kes sellise pilguga siia jõudis. Kevadeti oli sama silmavaatega noori naisi ennegi Zara uksetaha jõudnud, pilk must, hing raske ja jalad märjad. Millegipärast olid neil kevadeti alati jalad märjad. Miks nad korralikke saapaid ei osta, sellest ei saanud Zara kogu oma elukogemuse juures endiselt aru. Aga sel aastal oli Siiri see esimene.

Selle pilgu puhul, nagu Zara teadis, jäi käelugemisest väheseks. Ta võttis alumiselt riiulilt oma vanad kaardid, mis ta igiammu koos oma vanaemaga oli teinud ja hakkas pihta. Kaardid olid vanad ja kulunud. Nende tagumisele küljele tuli aeg-ajalt uus paber kleepida, sest kaartide selg pidi, et korralik mulje säiliks, äravahetamiseni sarnane olema. Kaartide esiküljed oli ta aastakümneid tagasi oma memme juhtusel joonistanud tušši ja musta kuke sulega. Hiljem, kui elu läks paremaks, lisas ta kaartidele punast ja teisi värve. Need, need olid tema päris kaartid. Neid ei kasutanud ta siis, kui pruutneitsid šhvepsis peaga tema uksetaha abieluõnne kaema sõitsid või kui leskprouad vaadata palusid, kuis läheb nende surnuksnäägutud meestel või lõhkisöödetud lemmikutlel teises ilmas.

Ta kasutas neid kaarte ainult siis, kui uskus asjal tõsi taga olevat. Zara oli Taaralinna parim kaardimoor, sest ta ise uskus kah seda, mida teised teda teha oskavat arvasid. Ja seni ei olnud tal olnud tarvis pettuda.

Nad istusid juba laua äärde ja Zara oli jõudnud tavapäraselt oma näppudega trummeldama hakata, kui ta järsku püsti hüppas. Ta tundis, et ta ei saa keskenduda, kui Siiri ainiti tema vana lauda vahib. Siin ei olnud kohta hookuspookuseks – nüüd pidid nad ju mõlemad keskenduma. Nii tõmbas Zara aknale vana paksu ja tumeda õhtukardina ette ja laua lakkpind muutus justkui ühe käeliigutuse läbi hämaralt tuhmiks.

Erinevalt tavalisest ei hakanud Zara Siiri käest tema mineviku kohta küsima. Et ta oli võtnud oma tõelise kaardipaki, polnud selleks  tema arvates ei põhjust ega vajadust. Täna oli kaartide kord kõnelda, ta ei pidanud arvama ega tähele panema – ainult tõlkima seda iidset keelt, teadmist, mida kõnelesid kaardid. Ta pani oma ümaraks kulunud nurkadega kaardipaki keset vana lauda, vaatas Siirile sügavalt silma ja ütles vaikselt “Tõsta pool pakki kõrvale”. Kaardid, need kaardid olid kõige pühamad asjad, mis Zaral üldse olid. Neid võis katsuda vaid siis, kui Zara seda ütles.

Kui Siiri, ise veel kardina hoogsast akna ette kiskumisest pisut segaduses, oli selle rituaali lõpetanud, võttis Zara mõlemad pakid oma kätte ja  pani need tagurpidi kokku. Seejärel käskis ta Siiril selle pealt kolm kaarti tõsta. Siiri kuuletus, oskamata midagi teha või mõelda. Õigemini ei olnud ta veel suutnud keskenduda üle oma peas käiva mõtete virrvarri. Sellesama, mis ta ülepea siia tõi, mis ta jooksujalu Mihkli ühikatoast Pepleri tänaval siia, Supilinna vanasse puumajja oli ajanud.

Kõigepealt see Svea. Nad kõik olid kursakaaslased ja temal oli enne Siirit Mihkliga romaan olnud . Nad ei olnud mingid südamesõbrannad, ent käisid kuigivõrd läbi. Mihkel oli harva jututeemaks, aga mõnes mõttes oli ta nende kolme kõige tugevam ühine omadus. Ja veel, nüüd olid nad mõlemad Mihkli keset ööd maha jätnud. Kõigepealt Svea ja nüüd siis Siiri. Ja nad kumbki ei olnud iial kellelegi rääkinud miks. Isegi Mihkel ei teadnud. Ta oli sellest haavatud olnud, aga tasapisi leppinud ja salamisi Siirile tunnistanud, et ju see Svea üks hull Narva tsikk oli. Ja nüüd siis ta ise ka.

Ja siis muidugi Mihkel ise. Isegi kolmanda kursuse psühholoogiatudengi jaoks ei olnud see kõik kerge. Mida rohkem kevad kätte jõudis, seda raskem oli Mihkliga koos olla. Päeval oli ta jumalik kaaslane – ta oli tähelepanelik, vaimukas ja hea. Ja ta nägi välja nagu mõni noor kreeka jumal. Õhtu saabudes muutus ta siiski morniks; enne uinumist aga üsna apaatseks. Varem mõtles Siiri, et nii mõjub talle raske päevaväsimus.

Öösel, kui nad juba vaikseks jäänud ühikas koos teki alla ronisid, hakkas Mihkel tasakesi rääkima. Ta rääkis unes. Alguses rääkis ta oma vaiksel häälel seosetuid, tähenduseta sõnu. Ta isegi oli Siirit hoiatanud, et ta pidavat vahel unes rääkima ja palus Siiril sellest mitte välja teha. Ent uudishimu hoidis Siirit tagasi ja peagi hakkas seoseta sõnadest moodustuma mõtet toitev jutt.

Mihkel rääkis elust. Ta rääkis ka surmast. Ta rääkis neist nagu lumest ja lilledest kevadel, sellest, kuidas üks peab andma teisele teed, et  ühel hetkel jälle kohad vahetada. Ta rääkis oma surnud vanaisast. Ja ta rääkis Siiriga. Ta rääkis temaga unes, pidas temaga dialoogi, ise magades. Siiri arvas, et seepärast tunneb Mihkel teda nii hästi, seepärast teab ta täpselt, mis tüdrukule meeldis, mis teda õnnelikuks tegi. See oli pisut kõhe, kuid samas huvitav ja omal moel ka väga armas. Kas ei ole see tõeline pühendumus, kui täidad oma kaaslase pea nii unes, kui ilmsi.

Hiljuti oli Siiri käinud Põlvas ja jõudis nende ühikatuppa tagasi päris hilisel ajal. Tema naabripoiss, kes maaülikoolis agronoomiat õppis, oli ta oma vana autoloksuga ära visanud, nii et ta saabus ühikasse hiljem, kui ükski buss teda Tartusse tuua oleks võinud. Koju jõudes arvas ta siis, et Mihklil keegi külas on. Riidekapi taga oma mantlit varna riputades kuulis ta selgelt, kuidas Mihkel naisterahvaga rääkis.

Voodi juurde jõudnult aga taipas ta, et Mihkel magab. Sügavalt. Ta kontrollis nende vana kellraadiot, mille Mihkel kodust tõi – see oli välja lülitatud. Ja Mihkel magas nagu nott. Ta rahustas end tookord mõttega, et ju oli Mihkel raadio magamajäämiseks mängima jätnud ja tamier selle just tema kojusaabudse välja lülitanud. Vahel tegid nad nii, kui und ei tulnud. Ja see, et Mihkel unes dialoogi võis pidada, ei olnud ju enam üllatus.

Täna öösel oli Siiri taas ärganud, et tualetti minna. Kui ta parajasti WC oli, kuulis ta Mihklit taas mingi naisega rääkimas. Teda haaras kõhedus, kui ta mõistis, et Mihkel räägib tema endaga, ainult et tema oli ju üleval ja eemal.

Väriseva südamega läks ta kikivarvul WCst voodi juurde ja kuulas, kuidas Mihkel rääkis temaga tema enda lapsepõlvest. Ta rääkis talle oma koerast Villemist, kes oli surnud seitse aastat tagasi. Siiri ei mäletanud, et ta oleks seda kunagi Mihklile rääkinud. Siis küsis Mihkel, kas Siiri teda armastab ja Mihkel vastas Siiri enda häälega, et armastab küll. Natukese aja pärast hakkas Mihkel Siiri häälega nutma ja nutuseguselt jälle rääkima.

Siiri kuulis end Mihkli suu läbi rääkivat, kuidas isa teda vanasti ikka kalale kaasa võttis. Siiri oli mõelnud, et isa oleks tema asemel poega tahtnud, kellega koos kalal käia, usse konksu otsa toppida ja soojärve peal sääskedel söödaks olla. Talle meeldis isaga kalal käia, aga isa oli ülearu kannatlik ja Siiri väsis kalastamisest alatei enne teda. Tavaliselt katsus ta siis paadipõhjas silma looja lasta, kuulata, kuidas kiilid järvel pinisevad ja vesi tasakesi paadi põhjas, puurestide all loksub, kuidas kättesaadud ahvenad kileotis sahistavad. Tookord aga ei tahtnud ta magama jääda. Ta tahtis minna ära koju, ema juurde, oma kannide juurde, mis teda kodus ebaõiglaselt ootama pidid, kui tema paadipõrandal ahvenate siputamist kuulas. Ja järsku ta lihtsalt karjatas.

Siiri isal oli süda haige. See oli tal alati haige olnud. Ja Siiri karjatus ehmatas isa. Seejärel mäletas Siiri ainult seda, kuidas üle isa näo jooksis jube valugrimass, kuidas ta paadist järsku püsti hüppas, oma rinnust kinni haaras ja üle parda prantsatas.

Mingi ime läbi sai Siiri isa paadi reelingust kinni ja kuidagi jõudsid nad tagasi kaldale. Kuidas, sellest ei olnud Siiri kunagi täpselt aru saanudki. Ta arvas, et ju võttis isa ennast kokku, et mitte tütrega järve peal ära surra. Isa suri siiski, ta läks pool aastat peale infarkti. Ja võttis saladuse sellest karjatusest enesega hauda kaasa – kumbki neist ei olnud seda meelde tuletanud, sest isa hoidis tütart ja tütar ei suutnud sellest rääkida.

Ja nüüd oli Mihkel seda unes enesele rääkinud. Siiri uskus selle viimase kalapüügi olevat põhjuseks, miks ta psühholoogiat ülepea õppima tuli. Õppejõu sõnul pidavat kõigil selleks ka oma sisemine põhjus olema. Nüüd tõusis Siiri voodist ja põgenes nagu katku eest. Järelejäänud osa ööst veetis ta bensiinijaama kohvist sooja otsides bussiterminali pingil. Seal meenuski talle Mihkli jutt Svea külmast südamest.

Hommikul passis ta Svead viimase ukse ees. Siiri oli napilt öelnud: “Mihkel räägibki unes…”, kui Svea rebis oma mapist tüki paberit ja kirjutas sinna kiiruga telefoninumbri, aadresi ja nime Zara. Ta ei tahtnud rohkem midagi teada, ta justkui nägi Siiri magamata näost seda, mida ta oli ütlemata jätnud.

Zara ladus kaarte oma nüüd tuhmiks jäänud tammepuust lauale. “Viisnurkade emand”, “Torn”, “Armastajad”, “Surm”, “Narr”. Ta kohmetus silmnähtavalt, mõeldes juba küsida, et ehk tahab tüdruk uuesti pakki tõsta. Aga see oli ju tema pakk, kaarte ei tohtinud narrida.

“Tütreke, tütreke, mis sinuga küll juhtus…” ohkas Zara.  See ei olnud küsimus ja Siiri ei oleks kunagi midagi rääkinud. Zara vaatas talle otsa ja hakkas, meenutades hästi kõike seda, mida oli talle kunagi rääkinud tema memm, seletama.

” “Viisnurkade emand”, tagurpidi, nagu ta meil siin on, räägib meile maa jõust vee märgis; see on nagu sügav vesi või jää, mis on hea peremees, võttes vastu kõik mis talle antakse. Asukoha järgi on just see kaart see, millest me räägime, mis ülteb, mis on tähelepanu all. See võib olla sina oma vesiste silmadega, tüdruk. Või keegi või miski, mis on seotud veega ja mitte maaga, sest kaart ju on pahupidi.”

“Isa järvel,” mõtles Siiri.

“Nüüd “Torn” – seda kaarti peetakse pahaks, ta märgib pettust, hävitust, teadmatust, et miski mis on tugev laguneb ootamatult. Ja koha järgi on see see, mida me näeme. Midagi varises või variseb kokku. See toimub ilmsi, meie ilmas.”

“On see nüüd meie või mina,” mõtles Siiri.

“Edasi, “Armastajad” – ja jälle tagurpidi. See on siis tüli, viha, segadus, õelus. See toimub vaimus, mõtteis.

“Meie oleme need armastajad ja meie oleme tülis, minu peas,” mõtles Siiri.

” Nüüd “Surm” – see kaart näitab, mis saab tunnetst tänu sellele, mis toimub mõtteis. Aga “Surm” on õiget pidi. See tähendab, et tuleb uus algus, et midagi on tulemas, midagi läheb edasi. See on väga hea!”

“Nojah, ma olen jõudnud seisu, kus isegi kaardimoor arvab, et surm on minu jaoks suurepärane. Või on see isa.. mis toimub!” mõtles Siiri.

“Lõpetuseks “Narr”. Tema koht, läbi eelmise kolme on hingele. Narr rändab, ega tea, mida teeb, ei märka kaljut, kust alla kukub. Hinges, valitseb kaos. Narr on ka hull, ettearvamatu, kes elab unistustes, ulmades, unenägudes. See kaart märgib võimalusi. Lõputuid võimalusi. Sinu hinges on neid palju, ehkki sa ei näe neid veel, sest “Torn” on sul alles ees ja … samasugused kaardid panin ma aasta eest ühele teisele tüdrukule kaa. Ja vahepeal ei ole ma neid puutunud.”

Mihkel otsis Siirit, kuid ei leidnud teda. Koolis kohtas ta lõuna ajal Svead. See kõik oli liiga kuratlikult tuttav. Hetke ajel küsis ta Svealt, ega see Siirit näinud ei ole.

“Ma saatsin ta kaardimoori juurde, sama muti juurde, kelle juurde ma ise Sinu juurest läksin.”

“Kaardimoori? Mis ma olen mingi segane saladus teie eluteel või? Kas sa selle moori sõnade pärast jätsidki mu maha? Ja miks sa Siiri sinna saatsid, mingiks haigeks kättemaksuks? Mis ma teile, kurat, teinud olen?”

“Jah. Saladus. Ei midagi. Võib-olla Siiri räägib sulle, mina ei räägi seda kunagi. Ma lihtsalt ei saa… Ma tahan kooli ära lõpetada. Võib-olla siis ma oskan sulle rääkida.”

“Mida, mis segast sa ajad? Mina ei teinud midagi? Mis saladus ma olen? Mis see kaardimoor sulle siis ütles ja mida ta nüüd Siirile räägib seal?”

“Mida ta Siirile räägib, ma tõesti ei tea. Ehk oskab teda aidata. Kui see on nii, nagu ma arvan, siis ega keegi teine ei oska. Minule, minule ta ütles tookord kokkuvõttes, et ma armastasin narri…”

18. veebruari öösel  vastu 19.ndat Tallinnas Kirjutajate Kommuunile

Tagged with:

6 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. J.A. said, on veebruar 19, 2010 at 1:04 p.l.

    See narr ja armastus panid pea nii nüride klišeedega lukku, et pidin jupp aega inspiratsiooni otsima. Nii, et minu jaoks oli kuratlikult tülikas teema. Lõpp võib-olla läks kiireks, kuna vastu hommikut tuli siiski isu ka natuke magada; sestap jätsin teise lõpu “reservi” ja kirjutasin ta hoopis nii kokku, nagu nüüd üles sai. Pealegi, võib-olla jääb siin sherlokeile kaartide koha pealt nüüd rohkem tööd…

  2. Keit T. said, on veebruar 19, 2010 at 9:31 p.l.

    Nii. Nii-nii (võtan hoogu).
    Esteks alguses matsid kirjeldused loo enda alla. Neid sai nagu liiga palju ja olid ka ehk veidi ülepingutatud, raskepärased. Nt kasvõi kohe esimene lause :
    “No vaatame siis pealegi,” ütles Zara, ise samal ajal oma parema käe pikkade küüntega kergelt vastu kolme jalaga ümmarguse tammepuust laua paksu plaati trummeldades.

    Et siis tammepuust lauad on alati massiivsed ja ei pea eraldi rõhutama, et lauaplaat oli paks. Ja ehk ei pea isegi mainima lauaplaati, sest tavaliselt trummeldatakse küüntega just seda. jne., jne.
    Kuskil loo keskel hakkas asi ladusamaks minema. Samas lõpp läks jälle liiga kiireks (kas sul tuli uni peale või? 😛 Ei tasu asja viimasele minutile jätta, eksole >:-D)
    Ka jäi mulle natuke arusaamatuks Mihkli roll kogu selles loos. Kes tema siis oli? Kaardid teda ei iseloomustanud. St Narr ta vaevalt oli. (Kaartide tõlgendamisest peaks siinkohal ka ehk mõne märkuse tegema, aga las olla, see nii kui nii igal oma)

    Üldiselt vajaks see jutt mu meelest silumist, aga nagu ma aru sain, ei taha sa sest teemast (pealkirjast) enam midagi kuulda, nii et… 🙂 Su eelmised lood meeldisid mulle igatahes rohkem. Tundus, et sa nägid nende kallal ka nati rohkem vaeva? Mhmh?

    P.S. Ja olgu veel ära märgitud, et jumal tänatud, et ma ise originaalsemate lahenduste otsingul ei hakand taro Narrist kirjutama, sest hetkeks see mõte isegi peast läbi käis 😀

    P.P.S. Ma loodan, et mu kriitika liiga kuri ei tulnud. Igatahes polnd nii mõeldud.

  3. kaamosrules said, on veebruar 20, 2010 at 12:04 e.l.

    Jutu algus on massivne, mul on tunne nagu oleks maalikunstnik algul lõuendi katnud tugeva tumeda krundga, see kumab teve loo kestel põhiliinist läbi ning isegi varjutab toda pisut. Või oligi see taotluslik?
    Kui laiemalt võtta, siis saaks sellest jutust pikema ulmeka sissejuhatuse, kuidagi natuke rippuma jäi midagi.
    Aga olustikukirjeldus oli küll suisa Zolalik, nüanssidesse süüviv ja elav!

  4. J.A. said, on märts 3, 2010 at 4:31 p.l.

    Ohoo, keegi ikkagi luges! Aitüma!

    Kriitika eest olen alati tänulik. Kirjelduste küllus ja detailsus olid meetodiks, mis mulle selle jutu kirjutamise üldse võimalikuks tegid. Ma nüüd vaevalt naturalismi meistrite taset siin taotlen, aga selle meetodi abil vaatasin ennast sinna tuppa ja süžee hakkas siis ise hargnema natuke küll. Et lugeja saaks võimaluse oma vaimusilmas minuga seda pilti jagada, jätsingi need detailiderohked kirjeldused sisse. Massiivsed nad olid jah. Ja meelega – eks see on siin ju katselabor meil, eksole?

    Edasi, ma arvan, et ilmse kordamine kirjeldusis tugevdab vaimupilti, mida lugeja saab. Sa võid ju arvata, et laual on paks plaat ja kolm jalga, aga kui ma seda kirjutan, on nii kohe kindlasti. Igaüks muidugi ei viitsi seda lugeda, vaid laseb silmad lihtsalt üle libiseda. Aga teatud tulemus on sellel ikkagi olemas. Ja vähemalt läbi lugedes vist jõudis ka lugejale pärale, nagu Kaamose kommentaarist võib välja lugeda.

    Loo keskosa pidi olema natuke hoogsam, et tempot koguda. Mingi õud ehk jäi sealt õhku. Lõpu tahtsin saada natuke ootamatu, sestap ei tormagi Mihkel viimase kaardi avanedes läbi korteriukse kaardimoori juurde, vaid saab asjast oma eksi läbi aimu.

    Ja kes see Mihkel siis on? Mihkel on mihkel. Mis tal viga on, sellest ma selles loos ei kõssagi. Võib-olla on viga hoopis teistes. Näiteks noortes psühholoogides, kes jooksevad, et oma ellu ja paanikasse selgust tuua kõigele vaatamata ikka hoopis Supilinna kaardimoori juurde, arvaku see enesest seal juures, mida ta tahab.

    Mõni võib arvata küll, et Mihkel on narr, ka nende kaartide mõne tähenduse järgi, mille kohta siin-seal lugeda võib.

    Mõni teine võib arvata, miks kaks korda samad kaardid tulid. Mõni jälle, miks ennustused täituvad. Selles mõttes on konnotatsioon loo sees ja väljaspool seda antud juhul täpselt võrdse tähtsusega. Aga need asjad jäid mul rohkem pähe ja vähem “paberile”.

    Vaevast veel niipalju, et see jutt on minu seni siinavaldatuist võtnud enim aega nii ettevalmistuse, süvenemise, inspiratsiooni, uurimistöö kui realisatsiooni osas. Peaaegu kaheksa tundi, ma arvan. Teistega olen ikka kiiremini maha saanud. Nagu ma ütlesin, ma lõpuks väsisin lihtsalt ära – võib-olla oleks saanud paremaks siluda. Kompositsioon oleks taganjärgi mõeldes igal juhul samaks jäänud, aga mõned asjad oleksin pidanud rohkem lahti kirjutama. Aga kuidas seda tempot tõstes ja mitte alandades teha, vot seda ma veel ei tea.

    Aga ma ei teadnud enne seda ka midagi ei supilinnast ega ennustuskaartidest ja kaardimoori pole seni näinudki. Nii, et ma ise sain selle ettevõtmise käigus jälle targemaks.

    Veelkord, tänud lugemast ja arvamust avaldamast.

  5. Keit T. said, on märts 3, 2010 at 5:04 p.l.

    Pardon, tõesti, kirjutaja panust mingisse kirjutisse on raske kindlaks teha, seekord panin siis kenakesti mööda. 🙂 Vabandust.

    • J.A. said, on märts 3, 2010 at 5:35 p.l.

      Ei ole midagi vabandamisväärset – ma suudan kõige selle juures täiesti mõista, et mõnda teksti lugedes võib vahel tekkida tunne, et nendega oleks võinud rohkem vaeva näha.

      Lihtsalt, vahel on vaeva nähtud, aga tulemus ei lähe ikka peale. Aga sellele tähelepanu juhtimise pärast vabandada küll mõtet ei ole, ausõna.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: