KIRJUTAJATE KOMMUUN

“Teisiti ma ei oska” (V.A.)

Posted in Teisiti ma ei oska by V.A. on märts 4, 2010

“Sa nagu nimme teed niimoodi!”

“Ei, ma ei tee nimme, see kuidagi ise läheb. Ma ei tea, kuidas seda sulle öelda.”

“Sa ei tea, aga sa teed. Ikka sa teed. Nagu kiusu pärast. Või sa ei oskagi teisiti?!”

“Jah, võib-olla ei oskagi. Ja mis ma sinna parata saan. Ära pahanda! Palun!”

“Aga sa pole kunagi proovinud! Sa pole üritanud!”

“Ma olen. Kui sa vaid teaksid! Ma olen end korduvalt käsile võtnud, mõelnud, et nüüd, nüüd teen teistmoodi, võtan ja teen teistmoodi, ja siis, koos selle minu muutumisega, muutub ka kogu maailm, kevad tuleb teisiti ja suvi ja kõik ülejäänud aastaajad, kõik saab uueks ja lööb särama. Saab selleks, mis ta tegelikult olema peab. Korda. Aga oma nahast välja ei poe, üle oma varju ei hüppa.”

“Sa irvitad mu üle, lõõbid ja osatad. Sa oled julm.”

“Ausõna, ei irvita ja ei lõõbi ja ei osata ka, ma ei tea ise ka, milles asi on. See peab olema geeniviga või sünnitrauma või raske lapsepõlv, mis mind selliseks on teinud. Või midagi muud. See on, ma ei tea, nagu needus. Saatus. Saatuse vastu ei saa.”

“Sa pole end võib-olla piisavalt käsile võtnud, piisavalt üritanud, piisavalt mõelnudki käsile võtta ja üritada.”

“Olen. Ja kuidas veel! Igatahes enda arust. Olen mõelnud nii palju, et pea on otsas paks, ja olen võtnud end käsile rohkem, kui sa ette kujutad, olen pusinud ja üritanud, nii et seda nägu. Aga mida ei tule, seda ei tule. Võta või jäta!”

“Võib-olla oled sa oma agaruses liiale läinud? Võib-olla peaksid sa natuke tagasi tõmbama?”

“Võib-olla. Ma olen vahel koguni käega löönud, aga seegi ei aita. Aga teisest küljest, mis sellest siis nii väga on, et just nii on! Mis selgi siis viga on?! Ajab ju asja ära! Või ei aja?”

“No ajab, aga ajab suurivaevu. Praegu veel ajab, aga võib-olla edaspidi ei aja. Tuleb päev ja hakkab vajaka jääma.”

“Esialgu pole seda päeva veel tulnud.”

“Sul on olnud lihtsalt palju õnne.”

“Seda ka, ma olen õnneseen, mind on alati ümbritsenud head inimesed.”

“Aga võib juhtuda, et su teele satub mõni, kes on vähem hea. Kes on võib-olla kuri. Mida sa siis teed?”

“Ma ei tea. See oleks hirmus tõesti. Aga küll ma siis midagi välja mõtlen.”

“Ära ole nii kindel.”

“See kõlas nagu ähvardus.”

“See oli mõelnud lihtsalt nõuandena, heast südamest.”

“Ma teadsin. Sa oledki hea. Parim, keda ma tean.”

“Ja sina kasutad minu headust ära. Ja naerad mu üle.”

“Sul on headust nii palju, et ma ei jõuaks sellest parimagi tahtmise juures kasutada raasukestki. Ikka jääks seda üle. Ikka ei mahuks see kuhugi ära. Ära karda! Palun! Ma armastan sind.”

“Lõpuks ometi!”

“Lõpuks. Lõpuks see tuli.”

“Ja mina armastan sind ka. Olen alati armastunud. Teisiti ma ei oska.”

“Mina ka mitte.”

(Tartus 2010. aasta 3. märtsi hilisõhtul)

Tagged with:

3 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Kaamos said, on märts 4, 2010 at 8:43 p.l.

    Vastasseis, mis hääbub leebuseks. Nii armas.
    Uudishimu jääb vaevama: miks nad vaidlesid? Fantaasial tegevust küllaga!

  2. V.A. said, on märts 5, 2010 at 10:08 e.l.

    Mulle tundub, et see oli selline, ütleme, eksistentsiaalne vaidlus või pigem lihtsalt sõnavahetus. Midagi sellist, väga argist.

  3. Keit T. said, on märts 5, 2010 at 10:48 p.l.

    Mulle oleks jubedalt meeldinud, kui sa oleks sellest mingi pikema stoori teinud. Natuke rohkem lahti kirjutanud. Andnud dialoogi osapooltele “näod”.
    Ehk siis: “Mäs sa jupitad! Võta end käsile ja kirjuta üks korralik pikem jutt. Oskad ju küll (teisiti).” 😉


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: